Lill

eeskujud

eile õhtul hilja justustasime noortega, kellel pole veel lapsi ja just on saanud jala päris töö ukse vahele, et kuidas nüüd siis edasi ja nagu ikka vana inimesena oli vaja kobiseda ja loodan, et väga ära ei ehmatanud. Eks ma ju pean oma teooriast kinni hoidma, sest tuleb leida oma elule päike.  Et siis tuleb noorena möllata ja käia ja näha ja kogeda, siis maha rahuneda, hunnik lapsi teha ja kui need siis tehtud on, siis tundub, et see oma karjäär ja edu ja nimi suurelt tevasse kirjutatuna ebaoluline, sest tuleb oma juntsudele jalad alla toetada, et hoopis nemad saaks särada. Muidugi on alati neid osavaid, kes lõdva randmega mõlemat suudavad, aga ma ei julge proovida, sest kui ikka kõgelt lennata ja saba seljas uhket karjääri teha, siis sinu lapsed kasvatab keegi teine ja veab kui keegi suudab seda teha sama hästi kui sa ise, aga muidu ärkad ühel päeval liiga hilja ja mõtled, et oleks-poleks ja mis nüüd siis saab.

Teine asi, millesse ma järjekindlalt usun, on eeskuju. See ei saa kindlasti olla selline, et vaata mind ja proovi ainult mitte teha nii nagu ma ütlen, aga pigem selline salaja ja mööda minnes. Ma nii väga tahtsin, et mõni laps mul trennis käiks. Ketlin küll käis lasteaias juba natuke tantsimas, aga kuna mulle oli ebamugav niimoodi taksojuhti mängida ja ise ka just innustav eeskuju polnud, siis oli ühel hetkel mugavam mitte käia. Liisut utsitasime korvapalli trenni, aga ikka tuli vastuseks ei taha. Kust ta oskaks tahtagi. Suvel kui ma siis ise aktiivselt trennis käima hakkasin ja nii muuseas ka mõnikord mõne lapse kaasa võtsin, siis lasteaias kossu trennist juttu tehes, oli ta kohe valmis minema. Kui nüüd enne jõule kokkuvõtteid tehti, siis…

kuna me sellel aastal neid ikka ise peame viima ja tooma, siis pool hoolsusest võtame endale, aga järgmine aasta kui peab ikka ise minema, siis saab kohe iseenda välja teenitud medali :) No ja kui Ketlin nägi, et see trenniskäimine on midagi sellist, mille eest võib medali saada, siis on temagi uuest aastast kirjas ja esimene proovitrenn juba tehtud. Jõuluvana tõi mõlemale pallid ka ja nüüd käib võidu põrgatamise harjutamine :)

meie koolis esimesel aastal hindeid ei pandud, küll aga nüüd teisel. Kuna Ketlin meil selline tublikene, siis tal on kohe sees see, tahan olla parem ja parem oleks see siis ka arusaadav :) Eks sõnadega olegi raskem ennast väljendada nii, et kõik ühtemoodi aru saaks ja Ketlin ikka küsis eelmine aasta, et kuidas tal siis läks. Ma küll ei arva, et peavad kindlasti hinded olema, aga koolis õpetaja ütles, et lapsed ise tahtsid hindeid juba kohe – meeldivad neile, kel head ja ei meeldi neile, kel mitte. Ma nüüd ei arva küll, et selline tunnistus kuidagi mingi suur minu teene oleks, aga et selline ka püsima jääks, selleks on küll natuke tuge ja pikikarva paid vaja.

Mis mulle aga väga meeldib on see, kui palju Ketlin loeb. Võtabki raamatu kätte ja loeb ja loeb…igal õhtul. Ühelt poolt on talle kindlasti eeskujuks tema enda pinginaaber, kes leob veel rohkem, aga mina ei suuda ka õhtul magama minna ilma, et ma loeks ja Kallel on ka kolm olekut – raamat-televiisor või arvuti :)Eks kõige raskem olegi lastelt oodata midagi sellist, mida sa ei tee või teha ei meeldi. Ja kui siis on kuidagi õnneliku juhuse tõttu niimoodi juhtunud, siis …ohh vedanud ja kiida aga takka :)

mulle vanasti väga meeldis õmmelda, aga nüüd kohe kuidagi ei kisu masina taha ja saan ainult kiita….

ei tea mis suusatamisest saab, sest pole me Kallega kumbki aastakümneid suuski alla saanud ja lapsed ka veel mitte, nii et pole midagi ainult roosa-manna :)

Kokkuvõttes tundub, et mitte meie pole nende eeskujud, vaid juba ongi meie lapsed hoopis meile!

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele eeskujud

  1. maris kirjutab:

    Appi. Mina, kui suure kujundava hindamise töörühma juht arvasin, et kujundav hindamine on Eesti Vabariigis vähemalt algklassides kohustuslik. Aga siin pole ju kohtagi, kuhu kirjutada. Hinded hinneteks. Muidugi “lastele meeldib”, neile meeldivad ka hamburger ja magusad kihisevad joogid. Ega seepärast siis kohe numbreid kirjutama ei pea. Ja kuidas üldse lapsed saavad tahta, kui neid kunagi hinnatud pole? Okei, mõnel on vanemad õed-vennad, aga kõigil mitte. Siin on väga suur põhimõtteline vahe – kas õpin selleks, et mul oleksid head hinded või selleks, et on huvitav. Hea küll, kui on 5, siis oletame, et kõik on maksimaalne, kõik õppekavast omandatud jne. Aga kui mõnel on 4? Siis peab ju kirjutama, kust jäi vajaka, millele edaspidi tähelepanu pöörata jne. Ja hinnet pannakse ju ainult teadmiste eest. Tagasiside võiks aga koosneda paljudest erinevatest tahkudest: teadmised, pingutus, reaalne areng, koostööoskus, iseseisvus, juhend edaspidiseks jne jne. Oeh.

  2. Katrin kirjutab:

    Väga lahe :) Nii Martini moodi. Martin tahab ka olla alati esimene ja loeb hullupööra, tundide kaupa :D

  3. Nele kirjutab:

    See käbide ja kändude lugu peab ikka paika! :-) Väga tublid tüdrukud!!

    Aga eeskujude teemal: käisime eile Simonaga (5) poes. Vaatasime muu hulgas ka pildiraame. Järsku kukkus üks raam riiulilt põrandale. Mõlemad ehmatasime, sest otseselt meie omast arust seda ei põhjustanud, aga kuna peale meie seal vahes kedagi ka ei olnud, siis tõenäoliselt mingi liikumise raamide vahel siiski olime tekitanud.. Igal juhul klaas oli katki. Ja siis ma vaatasin oma 5-aastast, kes omakorda vaatas suu ammuli minu poole, et “MIS ME NÜÜD TEEME??” ja sain aru, et minu käitumine sel hetkel on talle oluline kogu eluks. Kui ma oleks selle raami sinna riiulisse tagasi sokutanud, siis kuidas ma üldse võiksin kunagi tahta, et tema nii ei teeks. Mitte et mulle see sokutamise mõte pähe oleks tulnud, aga no põhimõtteliselt. Tegime siis kõik sammud puust ja punaselt läbi: otsisime üles müüja, rääkisime ära, mis juhtus (ei öelnud, et meie-pole-süüdi-ise-kukkus), palusime vabandust ja pakkusime, et kas me võime selle raami kinni maksta. Müüa oli meie puhtast ülestunnistusest nii liigutatud, et lubas raami kuludesse kanda, et ikka juhtub. Tundus üks väike vahejuhtum, aga.. 5-aastase jaoks oli see käitumismustri alge kogu eluks (ma loodan). Veel sama päeva õhtul küsis ta järsku, et aga mis see “kinni maksma” ikka täpselt tähendab.. Ehk et väike peake juurdles olukorra üle veel kaua.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.