Lill

Eile

(piltidel pole muud seost jutuga, kui ainult see, et ma tegin need eile :)

Kell on vist väga vähe, sest väljas on pime…ai sa …nüüd on koguaeg pime :). Kui Kalle äratuskell pole veel helisenud, siis ikkagi on kell veel liiga vähe ja targem oleks edasi magada. Kuidagi kitsas on, järelikult on siin voodis keegi veel. Liiga vara veel vaadata, kes täpselt, aga vahet ei ole ka :)

Ikkagi ei tule veel und. Peaks telefoni otsima ja vaatama, mis öösel juhtus :)….hmmm midagi ei juhtunud. Ma söön praegu täpselt grammi järgi ja täna peaks uued numbrid saama, aga mida ei ole, on numbrid. Minuarust piisav põhjus hommikul kohe nats mossitada :)

Äratuskell… keegi peale Kalle ei liiguta, sest tema peab selle piiksumise kinni panema. Keegi ju peab ikka üles ärkama. Lükkaks algatuseks selle kolmanda inimese siit voodist välja. Kärt teatab teisest toast, et tema lasteaeda ei taha minna. Ikka läheb, koolirühm ja võiks ja peaks…

Keegi tahab süüa?…mina ei tea, mis ma söön, kui palju ma söön. Kalle ei söö esmaspäeviti üldse mitte midagi –  ise teab. Suuremad söövad putru, Kärti ei ole veel, aga tema saab lasteaias ka, aga putru ta ju ei taha nagunii.

Appi, mis kell on. Loomulikult ei ole need asjad koos, mis eile õhtul olid ja suudan Liisu nutma ajada, sest mina ei ole tema sahtlist trikood võtnud ja ma ei tea, kus see on. Minu kabinetis voodi peal. Ja see ongi trikoo koht tegelikult. Nii kõik on uksest väljas. Vist on kõik asjad ka kaasas. Mis ma siis nüüd söön. Kõik asjad on otsas ja poes käijad unustasid osad asjad ära ja teist osa polnud. Ükskord oli nii, et meie kohalikus Selveris ei olnud piima. Mitte ühtegi pakki, mitte mingisugust. Täitsa naljakas.

Ma siis teen putru ja banaani ja kohupiima. Peaks sobima küll, aga ma tean, et osad grammid on puudu :). Kella peab ka vaatama, sest kohe varsti hakkab minu trenn ja peale seda pildistamine. Kas mitte ehitajad ei pidanud ka täna tulema. Kallele peab helistama – kas sa jätsid ehitajatele võtme ja kas nad tulevad ja ma ütlen, et nad lähevad närvi, sest keegi pidi asjad eest ära panema, aga ei pannud ju :)

Trenniasjad olemas, fotokas koos aku, kaartide ja muu vajalikuga olemas, söök pooleks päevaks – pole. Peaks kirjutama ja küsima, et kus mu söök on :). Uksest väljas, ehitajad just jõudsid, helistan Marile ja räägin, et kõik mehed on lollid ja miks nad ei võiks mõnigi kord teha asju natuke varem kui peale viimast minutit ja miks mina pean koguaeg see loll olema, kes küsib…

Trenn on lahe. Ei lasta mul seal midagi mossitada. Ei hüppa nagu naine ja ei vaata maha ja soovitavalt ikka kõike kiiremini ja kõrgemale. Aga lahe on, sest motivatsioon, mis ennustuste järgi pidavat olema juba aaaaammmmmmuuu kadunud, on ikka veel alles ja vastupidi, tahaks olla juba veel kaugemal. Tehtud, käidud, emotsioonid laes, käed nagu makaronid, pean minema pildistama. Õnneks tänane päev näeb ette põhiliselt statiivilt pildistamist.

Söön ära vahepala – mingi uus proteiinijogurt. Ma tean, et sellest ei piisa, aga nats on kiire ka ja vahet pole praegu. Nii ja nüüd Pireti esimene kodu. Hmmm…väga ilus, aga miks see päike niimoodi otse aknast sisse paistab. Äkki pärast enam ei paista. Lähme võtame järgmise. Tee pealt ostame rekvisiite. Esimesest poest pätsi leiba. Teisest ….hmmmm… need koogid näeks pildi peal ilusad välja. Makroone võtame ka… rohelisi, kollaseid, lillasid, roosasid… hmmm need rohelised on ilusamad, aga need pidavat liiga magusad olema. Eeeee võtaks veel midagi. Abivalmis teenindaja tahab aidata, aga hetkel pole tähtis sisu, vaid vorm. Jõuame teise kodusse. Ooooooo milline vaade ja nii lahe. Ma küll magaks siin. Raha eest võivad seal kõik magada, kes tahavad. Väga ilus. Makroonid taldrikutele ja mulle see pidu täitsa meeldiks. Tehke see voodi selliseks, et sinna tahaks kohe magama minna ja siis ma teen pildi sellest :)

Ehh, kes juba korjas rekvisiidid ära, ma tahtsin detailipilti ka :) õnneks keegi ära ei söönud. Makroonid tagasi :) Nii korras, tehtud, järgmine kodu. Jälle mõnus. Noortekas. Siin magaks ka. Makroonid siia ei sobi. Leib küll. Üks viil endale ka. Kell on juba mitu tundi edasi läinud. Teibime pilte seina ja mingi redel on koguaeg ees. Mõnus on tegelikult ja nüüd siis esimesse tagasi. Laua peal on oranzid nõud ja punased õunad. Ühe jagame ära. Voodi lahti ja voodi kokku ja mänguasjad ka pildile. See päike on ikka veel siin. Minge seiske laiaks nii, et päike ei paistaks. Palju parem vaatepilt kui see, mis mul hetkel kaadris on. Korras, tehtud, lahe…siin magaks ka. Ükskord ma näitan teile ka, kus kõik magada saab :)

Kell on juba neli. Kui ma nüüd Kallele ei helista, siis ta ju läheb ise lastele järele :) Mina lähen poodi. Ostan kõike ja rohkem. Põhiliselt omale, sest Kalle on juba 6 nädalat toortoidul ja ise teab, mis teeb. Maailma parim ema tahan ka olla ja selleks ei ole palju vaja. Hetkel sobib selleks hurmaa ja soovitavalt rohkem. Ikkagi helistasin Kallele ka. Ma ei helistanud sulle tagasi, sa pole mulle helistanudki. Mis mõttes ehitajad ei pannud juhet laudise alla. Ma ei peagi ütlema, see on loogiline. Noh ju siis ei ole :)

Poes seisan liha-singi riiulite vahel. Miks just siin kanade juures ainult tühjus on. Peaks pilti tegema kohe. Õnneks mõned singid ikka ripuvad. Milles on kõige rohkem valku… need sobivad. Autos söön sinki, mis pidi lõunaks sinna leiva peale minema. Rekvisiidikooke ei söönud mitte ühtegi :) ok…tegelikult sõin ära ühe sõrme otsa suuruse muffini. Esimest korda näign niiiiiii pisikesi. Neil oli mingi oma nimi ka. Ma oleks neid isegi lastele ostnud, aga otsa said :)

Nii kodus. Uksest eriti kaugemale ei saa, sest saepuru hunnik on otse ukse ees – sees pool ja kaks ja pool meest on meie vannitoas. Vene keelne raadio mängib. Vannitoas on remont. Juhe on laudise taga.  Saapaid ei pea ära võtma ja süüa tahaks. Väga. Kui hommikul oli külmutuskapp tühi, siis nüüd ei mahu sinna nagu midagi. Ja üldse võiks selle ära pesta. Ketlin helistab, tahab poodi minna ja pakub, et ta võiks vitamiinipommi teha. Lubab mulle kõik grammid üle lugeda. Kalle ei viitsi minna poodi ja kuna mina juba käisin, siis ei lähe keegi. Liisu, sa viitsid kõik asjad külmutuskapist välja võtta – muidugi, see on mu lemmiktegevus! Praeme kana, kes tahab – mina, Ketlin, Liisu – sa tahad ka. Jaa, aga pärast. Kärt ei taha, tema lasteaias sõi. Söömine, kell saab kuus. Mina söön kana juurde rohelist salatit, tomatit ja fetajuustu. Sööb see, kes sööb ja teleka ees :) nii 15 minutit on möödas, mingi päeva söömisest jäi üks seriaal poole peale.

Jagan külmutuskapi osadeks. Kalle saab endale kõige ülemise riiuli, sest muidu ei saa enam üldse aru, mis kapis on, kui tema tahab eraldi toidul olla. Laste asjad alumisele, et keegi ei kõõluks seal toolidega ukse vahel. Ülejäänud riiulid on minu omad :)

Nüüd peaks tööd tegema. Tegin omale karmi kalendri ja kirjutasin iga tegemata töö taha kuupäeva ja nüüd istungi nii kaua kuni kõik tehtud saavad. Keegi tahab teada, millal ta pildid valmis saavad – küsige :) Ise oleks ka enda peale närvis, kui ma peaks ootama. Ooo mu söögikava saabus. Palun kas ma saaks vähemalt ühe terve muna jagu rasva hommikuks. Ja 30 päeva analüüs ka. Kommentaarid on ilusad. Ma olen ju tubli. Oi sellest söömisest peab ikka kohe pikemalt kirjutama. Kuidas siis, kui on endal tunne, et ei saa, siis kuidas ikkagi päriselt saab. Kõik graafikud on õiges suunas ja tegelikult pole neil meestel häda midagi :)

Ketlin kõõlub ukse vahel ja küsib kooliasju. Mina ei käi tema koolis ja jeee, üks miinus mulle, maailma parim ema ikka õpib lapse eest :) Kalle – suhtekorraldaja meie peres, inglise keele oskus …noh jah…aitab teda. Vähemalt on võrdsed :) Ketlini tuju saab tõsta naljaga. Pean ta tunnistusele allkirja panema. Mina tema asemel ikkagi võtaks ennast kokku ja pingutaks natuke rohkem. Me peaks sellest kohe tõsiselt ükspäev rääkima. Mis mõttes kõik viied. Liisu tunnistust ma nagu polegi näinud. Õnneks on e-kool :)

Kell üheksa luban ikkagi lastega parimat pagarit vaatama hakata, et nad jõuks kümneks magama. 9.15 ikkagi hakkame juba vaatama. Minu viimane söök – lemmikuks kohupiim vaarikate ja mustade sõstardega. Meie sügavkülmikud tühjenevad ohtlikult kiiresti. Edaspidi hakkame Marjamaa talu lemmikklientideks. Tellin saatest Ketlinilt nii kuljebaaka kui ka tagurpidi koogi, aga ma ei söö neid ju :) Kärt jääb mul süles magama ja Liisu käib trikood kuivama panemas.

Lapsed magama ja mina uuesti arvuti taha. Ma ei saa ju graafikust maha jääda. Kalle kõõlub ukse vahel, et kas ma temaga kahte ja poolt meest tuleks vaatama. Peaaegu luban, aga ikka ei lähe. kell 00.30 panen arvuti ikkagi lõpuks kinni. Ok ei pane. Panen erinevaid asju erinevatesse kohtadesse üleslaadima ja kopeerima. Ma ei saa magama jääda enne kui ma olen lugenud. Raamatus on jäänud veel viimased leheküljed ja selle jõuan ka täna lõpuni. Keegi kella pole keeranud ja ehmatan korra ära kui näitab, et kohe saab kaks.

Selline on tavaline rahulik päev. Mõni on hullem, aga harva lihtsam :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele Eile

  1. Red Whortleberry kirjutab:

    Söömine näikse lausa elu segavat, aga muidu on kõigil tegutsejatel vist väikeste variatsioonidega tegevusalades, laste arvus ja maja suuruses siiski enamvähem ühtemoodi! Ja ülioluline on, et tagala oleks olemas!!! Kirjuta rohkem, see inspireerib!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.