Lill

Emaks kasvamisest

Ma mäletan küll seda tunnet, kui sulle esimest korda titt kõhu peale pandi – apppikene, mis ma nüüd temaga peale hakkan. Sellest päevast alates on vähemalt minu peas pidev paanika. Mina olengi ju nüüd see inimene, kes kas annab nendele inimestele tiivad või keerab elu täiega peesse. See ei ole üldse naljakas, sest mina olen mina ja mina tean ju enda arvates, kuidas asjad õigesti peavad olema. Siis siin on veel Kalle, kes enamus asjadest arvab samamoodi, aga tal on ju ikkagi ka mingi oma meesteloogika ja siis veel muud täiskasvanud, kes mõjutavad nii lapsi kui ka mind ja kuidas see kõik kokku peaks sobima….appiiii

Algul oli lihtne…hoia nii lähedale kui saad ja kui kaugemale läheb, siis ainult luura ja pliiiiiiis ära sekku ja õpeta ja mis põhiline ära ärata….muidu on su jutt lõpuks ainult üks taustamüra ja keegi ei pane seda tähelegi või siis paneb ja oma mõtlemine kiilub nii kinni, et oma peaga ei oska ei istuda ega astuda. Said kõik hakkama nii istumise kui astumisega ja nüüd siis. Kas nüüd on kõik tehtud ja vaatan ainult pealt.

Eiii…nüüd alles kasvab päris inimene, kes mäletab asju. Hakkab seostama ja järeldama ja muid hulle asju tegema. Vot nüüd ei tohi küll ära käkkida. Iga natukese aja tagant mõtlen oma lapsepõlvele tagasi. Mina ja minu ema oleme lihtsalt nii erinevad inimesed, et ma ikka pidevalt imestan, et kus need geenid nüüd siis on. Tema tegi nii nagu tema targemaks ja paremaks pidas ja mina mõtlesin ja tundsin enamus asjades täiesti risti vastupidi. Koguaeg oli üks suur küsimärk õhus.

Aga nüüd minu lapsed. Äkki on see samamoodi. Mina pillun tarkusi ja nemad mõtlevad….apppikene, millise loogika järgi neid asju nüüd nii peab tegema. Miks? Ise tunnen, et enamus aega vist neid küsimusi nii väga ei ole, sest Ketlin ja Kärt on küll päris palju minu geene saanud ja samas Liisu on väga paljuski just minu ema moodi ja ma mäletan küll tema loogikat. Tundub, et peaks hakkama saama :).

Siis ikkagi – üks norib tähti ja sõnu ja on valmis iga kolmanda sõna peale vaidlusse astuma, teine kaebab – ta tegi nii ja ta tegi naa ja ma sain siia haiget ja seal on mingi viga, kolmas vingub ja vingerdab ja on nii kange, et on valmis ka pisara appi võtma. Tean, tean ja tuleb küll tuttav ette, aga mis moodi ma nüüd siis neid asju lahendan. Kas need ongi need suured lapsed, suured probleemid. Lahendused on ainult sõnades ja neid õigeid ei olegi nii lihtne valida, äkki ikka saab naljaga asjast üle ja lause – olge vait või ma viskan teid autost välja ei tekita mingit eluaegset traumat. Mina ju ei tea, äkki mitte keegi ei tea ja mitte keegi ei ole osav ega ka parem ja tegelikult on kõik väga hästi, sest just nii see välja paistabki :)

Ja tegelikult on elu palju lihtsam…ma ainult korra mõtlen ja tegelikult ei stressa sellepärast. Lasen tegelikult ikka väga lõdva randmega ja peavad nad ju täitsa ise inimesteks kasvama. Vaatangi  lihtsalt pealt ja aitan kui keegi palub nin kui vaja suhteid korraldada, siis selleks jaoks on meil majas teine mees ;) …. ja see nipp kuidas kellegi jaoks just siin ja just praegu maailma parim ema olla, seda nagu oskaks ka kui tahan ja viitsin  :)

mõned õnnelikud lapsed ja emad ka

Rubriigid: muu, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.