Lill

esimene

Esimese lapse ootus on minuarust üks erilisemaid tundeid elus. Kui niisama esimese armastuse või muud esimesed asjad saab kas mööda lasta või nässu keerata, siis ootamiseks on antud ikka piisavalt aega, et saaks tunda kõiki tundeid seinast seina ja olgem ausad ka vahel läbi seina. Neid maailma parimaid ja siis ikka neid kõige hullemaid ka, aga….seda, mis ees ootab, ei saa keegi teine öelda või veel vähem seletada, seda peab ise tundma ja see on seda väärt. Mõnusalt ufo tunne on kui uus inimene sinu sees liigutab ja ikka siis mõtled, et kelle nägu ja kelle tegu ta olla võiks. Üks, milles ma arvan, on enamus emasid nõus, et need viimased nädalad enne lapse sündi on järgmised aastad üks selline aeg, mida kõige rohkem taga igatsetakse. Suuri asju enam tegema ei pidanud ja said lihtsalt olla. Ok magada vist ei olnud kõige mõnusam, aga no terve järgmine aasta tundub, et ikka oli küll :). Ma kolmanda puhul mäletan seda, et kõige suurem unistus oli kõhuli magada. Ma olin täiesti kindel, et 5 minutit peale sünnitus keeran ennast kõhuli ja enne tagasi ei keera kui sunnitakse :) …tegelikult ma muidugi ei mäleta enam, kuidas päriselt oli, aga ikkagi tundub praegu, et nii kaua kui beebi oli kõhus kinni, oli kõik nii lihtne :) Et siis soovitus kõigile kohe varsti sünnitama minejatele …. ärge tehke mitte midagi….kohe mitte midagi, terve päeva jooksul lihtsalt olge :),  sest järgmised aastad te ainult unistate selles :)

Ma enam ei mäleta mitu korda ma sessiooni jooksul neile ütlesin, et neil sünnivad väga ilusad lapsed ….mitu, mitu :)

Rubriigid: beebiootus, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.