Sebastianiga kohtusin ma esimest korda…või siis tegelikult temaga ei kohtunud, aga noh natuke ikka…ehk siis ta oli umbes 2 cm pikk :) ja ujus ema kõhus. Teist korda kohtudes oli ta ikka veel ema kõhus, aga siis oli ta ikka kõvasti suurem kui 2cm…ma arvan, et umbes nii 32 või isegi 42 cm. Näha igatahes oli, et ta seal kõhus laiutab. Päris oma silmaga nägin teda aga siis kui ta mulle lõpuks külla tuli. Ja mis siis, et Sebastiani ema mind hirmutada püüdis, nagu ei sooviks Sebastian koostööd teha, käitus ta nagu tõeline härrasmees ja tõeline härrasmees ju ei nuta …onjuuu. Kuigi peab tunnistama, et samal ajal majas viibinud 4 pruudi osatähtsust ta hinnata ei osanud. Pruudid küll oskasid – niii nunnnuuuuu, vaata kui nunnnuuuuu….

Algul Sebastian magas. Magavad beebid on väga mõnusad….

Kuigi ta oli juba pika tee autos maganud, õnnestus teda natuke isegi une pealt lahti riietada …

Samas ta ikka päris kindel ei olnud enam, kas magada või hoopis süüa nõuda….

mõtles, aga siis otsustas ikka söögi kasuks.

pärast väikest selgitust, kus ta on ja miks ta on…ikka nii, et see parem pilt on pärast selgitust, mitte vastupidi ;)

oli ta nunnnuu….nii nunnnuuuuu

Seejärel mõtlesime, et ta tuleb kuhugi panna. Beebisid ju peab kuhugi panema. Korvi ja korvi kuhu….

noh näiteks vannituppa :) … Hommikul enne kui nad tulid ma poti pealt vaatasin, et näed sinna lillede vahele oleks väga armas üks beebi panna :)

ja siis ta jäigi päriselt magama. Noh niimoodi nagu beebidelt oodatakse. Et võtad ja tõstad ja paned kuhu tahad ja kuidas tahad ja tema muudkui magab. Aga ma ikka ütlen, et kõik beebid ikka ei jää ka nii magama, et teed, mis tahad…ausõna!

kuigi ta korra tegi silmad niimoodi tõllarattaks lahti… me tegime ka kõik tõllarattaid, aga noh, magas edasi ja meie…

:)

Ja kui kõik plaanipäraselt läheb, siis me kohtume Sebastianiga varsti jälle, sest ma lähen tema vanaemale külla. Ja oi kuidas mulle ühised niidid meeldivad – Sebastiani vanaema nimi on Krista ja tal on minuga täpselt samal päeval sünnipäev.

Just käisid mul siin mitu pere järjest külas ja tundub just paras hetk meenutada, kuidas ma ükskord külas käisin. Mõnikord on kohe niimoodi, et lähed kellegi juures uksest sisse ja tunned nagu oleks koju jõudnud. Kõik tegutsevad rahulikult oma asju tehes edasi ja ise kah nagu sulaks perre. Vaikselt sätid mänguasju parema valguse poole ja luurad pisikeset mööda põrandat. Püüad suuremaga sõbrasuhteid luua ja jood hea meelega tema valmistatud kohvi. Vahepeal näitad, mis sinu salakastides peidus on ning lased rahulikult värvilisi mune ritta sättida. Lapsed vaat, et ei saagi aru, et mingi tähtis fotosessioon toimub ning on õnnelikud, et emme ja issi mõlemad leidsid aega tema kohvikust läbi astuda. Ja kui siis ilusa laua ääres kõik koos sünnipäeva torti sööme, ei ole enam isegi minul mingit tunne, et tööl oleks. Olengi nagu vana sõbra juures külas. Leiame kiirelt ühised pidepunktid ja rõõmustame laste üle…. ja kui ma siis ennast lõpuks lausa vägisi uksest välja ajan, siis on südamel hea tunne, et just selliste tunnikeste pärast ma seda tööd teengi…..

Inimesed täpselt minu liivakastist…veab ikka mul! :)

Teine asi on pere omas kodus. Kõik lapsed tunnevad ennast kodus ju koduselt ja mida mürakarum, seda suurem on minu võit. Las möllab, ema ei pea muretsema stuudio kallite välkude või sellepärast, et laps ei taha õiges valgusvihus püsida. Mis veel põhiline – riidekapp on kohe kõrval. Vaja ainult uksed valla lüüa ning sobivaid autfitte valida. Näidake mulle last, kes ei oleks uhke oma mänguasja tagavara üle. Lõpuks veetakse sind veel kättpidi pärast sessiooni vaatama, et mis mõnes pisikeses salakarpi tal peidetud on. Noh Zaral veel ei olnud, aga noh kui ma näiteks kahe aasta pärast Pepe&Zara pisikest õde/venda ;) pildistama lähen, siis äkki juba on.

Noh ja kolmas kirss on muidugi vanemad. Minu liivakasti inimestega jätkub juttu kauemaks ning nende armastust oma laste vastu on puhas nauding jäädvustada.

Kõlas küll nüüd nagu reklaamijutt, aga ausalt, enamus peresid, kes mind külla kutsuvad ongi nagu reklaam. Tegelikult me siin kambakesi ootame hoopis rohelisi lehti ja värvilisi õisi ning kuuma liiva…

Pilte valisin seekord emotsioonide järgi…lastel tuleb nigu saekaatrist laudu, las siis olla kenasti kõrvuti

Eks igal inimesel on auto valikul punktid tähtuse järjekorras. Minu olid ka kunagi – kliimaseade, automaatkäigukast ja vanker peab mahtuma vabalt autosse ning parem oleks kui ta mind suvalises kohas teele ei jätaks. Need said oluliseks siis, kui üleelmise autoga mitu-mitu aastat tagasi ühel  kuumal suvepäeval Pärnusse sõites lapsed pool teed vingusid. Oligi meil vahepeal auto nagu laev, mõnusalt mugav ja käed vabad. Aastad läksid ja meie kolisime metsa. Nii ei länudki kaua aega kui avastasime, et eelneva 10km päevasõidukulu kõrval tuli nüüd neid 100km päevi  ähvardavalt palju juurde. Tekkisid uued punktid. Kui ikka igal tanklasse sõidu korral oli ekraanil uus bensiini hind ning üllatus-üllatus, alati kõrgem kui eile, siis hakkas vaikselt üle viskama.

Ja muide, mis värk selle benisiini hinnaga on. Uhketel tabloodel on koma järle kolm kohta. Ma küll ühest sendist väiksemat raha ei tea, aga näed bensiinitabel näitab, et ma siiski eksin. Või on sellele mingi ilusam seletus, et tabelis koguaeg 0 oleks igav ja niimoodi saab mõnusalt ümardada ju ;)

Ühesõnaga väike kütuse kulu tõusis ähvardavalt auto puhul kõige olulisemaks punktiks ja kui ikka järjest hakkasid osad auto küljest ära kukkuma, siis tuli auto maha müüa. Noh saate aru küll, taga kojamees ei töötanud ja raadio ei mänginud ja kodus mul autoparandajat kah ei ela :) Ühesõnaga müüsime auto maha ja tuli valida uus.

Pidasin nõu ühe ja teise ja kolmandaga. Peaaegu sain üle sellest, et võin sõita ükskõik millise autoga kui ta kütust ei võta. Peaaegu selles mõttes, et ikka jäi pikk nimekiri nendest autodest, mida ma siiski ei valiks ;). Kui siis ühel pühapäeval sain ka proovisõidu ringe teha, siis valisime auto välja. Nüüd on meil siis majaga sobivat värvi auto, mille sisu mind juba mitu päeva järjest uute avastustega rõõmustanud on. Kõige lemmikum oli muidugi see, et pärast seda kui kütusemeestele olime 70€ andnud, siis näidik näitas selliseid numbreid. Lausa rõõm silmale vaadata, eriti pärast meie eelmist autot, kus see number oli poole väiksem :). Lisaks sellele on 10 aastat tehnikaarengus ikka piisavalt pikk aega, et asjad, mida tolle aja kallima klassi autos ei olnud, on nüüd nö odavamas täitsa olemas….

Mina mõtlesin enda jaoks välja, et minu väike pere on minu jaoks kõige tähtsam ja selle päeva veedame nii, et lõpuks võiks kõigil olla selline tunne, et neil oli sünnipäev :)

Hommik algas meil vara. Kell polnud veel seitsegi kui juba vaiksed sammud maja peal kobistasid ning kapist kleite otsiti. Varsti olidki nad kohal. Ketlin, Liisu ja Kalle laulsid ning tordi oli Ketlin koos sõbrannaga eelmisel õhtul peaaegu ainult kahekesi valmis teinud. Tegu meie pere lemmiktordiga ja oma elu esimese tordina supertulemus. Lisaks tordile oli all laual veel teisedki meie pere lemmikud – puuvilja salat ja kokteil ning meie pere lemmikkommid. Ühesõnaga täiuslik :). Käes on minu lemmikaeg, kus üllatuste puhul jääbki minu ülesandeks ainult üllatuda, mitte seda ise ettevalmistada :)

Kuna päev nägi ette meele head kõigile, siis esimeseks õnnelikuks osutus Ketlin. Väikese fotohuvilisena ootas teda kapinurgas minu vana fotokas. Kuna suure tõenäosusega panin mina Ketlini fotoka Kärduka eest kuskile kindlasse kohta peitu ja ma enam ei mäleta, mis koht see oli, siis tundus natuke aus, talle päris fotokat näidata.

(proovisin siis ise ka, et kas ikka on väga suur vahe, kui võtta selline 7 aastat vana harrastaja kere, mille ees on kit objektiiv. Vahe on, aga ilusa pildi saab sellega ka :)

Edasise plaani järgi pidime minema minu kingituse järgi. Muidugi on väga uhke tunne öelda, et ma sain sünnipäevaks auto, kuigi see on kõvasti liialdatud ja ilustatud. Aga mis siis, sünnipäeval kõlas see nii ilusti :). Sellesse päeva sobis uute võtmetega lehvitamine vägagi hästi. Lapsed päriselt uue auto lõhnaga masinasse pakitud sõitsime järgmise üllatuse juurde. Liisule jalgratast ostma. Kahjuks ei oska meie peres veel mitte keegi ilma abikateta sõita ja põhjus on selles, et meil pole lihtsalt jalgrattaid, siis nüüd on viimane aeg see viga parandada. Natuke draamat käis ka asja juurde, sest Kärdukas ei tahtnud leppida, et tema jalgratast ei saa. Tema on ainuke, kellel ON kodus ratas, ainult ta ei oska vändata :)

Fotokas kaasas, ratas kaasas – loomaaeda. Ilm oli super ja kuidas saakski veel paremini veeta järgmist tundi. Ikka nii, et üks laps saaks ohjeldamatult loomi pildistada ning teine loomaaiale paar kiiremat ringi peale teha. Kärt sai nautida üksinda kärus sõitmist ning oli päris rahul, et nägi tiigrit, karu, elevanti ja väikseid ahve.

Ja nüüd sööma. Valisime Kukekese, sest eelmisel päeval söödud roog vajas Kallele maha müümist. Kahjuks oli neil puhkepäev ning seega läksime lihtsalt üle tee F-hoonesse. Menüüst leidsime sarnase roa ja ütleks, et plusspunktid said küll nemad endale. Peale selle, et 7 aastane saab üksi tordi tegemisega hakkama, küsis ta meie taldrikust ka julgelt “suurte inimeste” sööke ja nautis ka neid. Kui siiamaani nad ikka pika pilguga vaatavad võõraste maitsetega sööke nii kodus kui ka mujal ning hea meelega jäävad turvaliste ja lihtsate valikute juurde, siis nüüd sõi isuga kõike, mida pakuti.

Päevaplaani järgmine punkt oli külla minna minu onule. Nimelt on tal minuga samal päeval sünnipäev ja nii halb kui seda ei ole ka tunnistada, siis nende maakoju pole ma 28 aasta jooksul kordagi jõudnud. Nüüd on igatahes käidud ja ma usun, et selle üle oli kõigil hea meel. Ja näed pea 30 aastat vanemad pidasid sünnipäeva pidu ikka suuremalt ja süldilauaga :)

Kojusõit pärast päikeseloojangut uues autos, taga kolm õnneliku naeratusega magavat last ning kõrval mees, kes tahab parimat….mis veel ühelt sünnipäevalt minu vanuses tahta :).

Mul nii palju pilte, mida tahaks teiega jagada ja kui mina postitusi ei tee, siis see kuidagi ei muutu kah :). Nii palju jutte ja teemasid on kah, mis peas keerlevad ja ootavad oma õiget aega…aga praegu kaks armast õde. Selle armsa perega olen ma kah juba mitu-mitu korda kohtunud. Nö vanade klientide juures on kõige mõnusam see, kuidas lapsed kasvades minuga juba harjuvad ja noh, mis siis et nad ei mäleta seda kohtumist, kui nad kolme kuused olid, aga 5 aastaselt juba mäletavad, et neljaselt kohtusid ka :)

Hommik algas Rapla kirikus lastepäevaga. Kaugemalt ja lähemalt oli kokku tulnud mõnusalt paras seltskond, kes kõik korraga kenasti mahtusid õue lepatriinusid otsima. Lepatriinusid oli niiiiiii palju :)

Ketlinil on nüüd 4 hammast ära tulnud. Viimasega oli naljakas lugu. Hammas tuli ära hommikusöögi ajal ja ta ise ei saanudki aru, et kuhu ta nüüd täpselt kadus. Jäime esialgu versiooni juurde, et hammas on kõhus :). Kui nad siis hakkasid rongiga Tallinna tulema ja Ketlin kaasas olnud võileiba sõi, siis tuli hammas võileiva seest välja :). See siis Ketlini jutt…ma ei tea…ma ikka usun, et see oli Ketlini hammas ja see võileib, mida ta rongis sõi, oli lihtsalt selle hommikuse võileiva teine pool, kuhu hammas oli vorsti kinni jäänud :)

Kirikus lapsed laulsid ja mõnel neist oli au lugeda ka palvet.

Pärast sai õues süüa ja ilm läkse järjest soojemaks ja soojemaks…

Kuna minu auto peab nüüd parematele jahimaadele minema, siis on meil käsil ka uue auto valik. Laupäeval käisime salongis aru pidamas ja pika jutu lõpuks selgus, et üks auto, mis on umbes-täpselt-peaaegu samasugune, kuhu ka meie sõrm valikul peale oli jäänud, elab Raplast 5km kaugusel ja nii me siis leppisimegi sobivalt proovisõidu kokku. Samal ajal kui mina linnale ringi peale tegin…eheee…meie linnale nii umbes 10 minutiga, siis oli Kalle ülesanne lastega mänge teha. Auto oli minu skepsisest hoolimata üllatavalt positiivne ja eks ma siis uhkustan rohkem, kui ükskord võtmetega keerutama hakkan.

Kiriku juures ühe silmaga kolme laste jälgida püüdes, avastasin maja külje pealt aga midagi sellist…Kiirelt sai Liisu-Kärt lumehunnikule aetud, sest noh…ikka tavaline selline lumehunnik nüüd ka enam ei ole…

ja umbes täpselt 100 sammu päikese poole oli hoopis teine pilt :)

Edasise päevaplaani logistilisele lahendusele oli mul hea meel.

Üks armas suvine pruutpaar, kes elab natuke kaugel, tuli korraks Eestisse ülevaatusele ning loetaude päevadesse pidime mahutama ka ühe pisikese kihlusesessiooni. Hoidsime kolmekesi pöialt, et päike paistaks, aga eilne õhtu ületas ootused. Algul leppisime kokku, et äkki nad sõidavad minu juurde, aga kui jutukate inimeste seltskonnas tuli välja, et Tallinnas on samal ajal uhke tantsuvõistlus ja Ketlini sõbranna plaanib seda vaatama minna ning mul juba ammmmu hingel kripeldab, et Ketlin ühtegi päris võistlust oma silmaga näinud pole, siis tegimegi plaanid kiirelt ringi. Samal ajal kui mina pruutpaariga kohtun, vaatab Ketlin koos sõbrannaga viimase isa valve all võistlust ja kui mul pildistatud saab, jõuan veel mina ka vaadata :)

Pruutpaari ma anna piiluda ainult natuke…niimoodi serva pealt. Aga juba ette võin öelda, et meil tuleb suvel üks superpäev, sest selle tunni sisse mahtus nii palju naeru ja nalja, et südamel on hea olla :)

Suve ootama jäädes, läksin siis uurima, kuidas Ketlinil läheb….

Kui tema sõbranna, kes on juba ise ka võistelnud, ning pealt vaatamine enam või siis veel mitte ;) nii põnev võib-olla ei tundu, siis Ketlin oli kui lummatud ja vahtis ikka mitu-mitu tundi kuidas tantsiti. Kuna minu teadmised on napid, siis meie valisime ilusaid kleite ning jälgisime, kas nad saavad edasi või mitte. Minu suureks rõõmuks oli enamus minu lemmikkleite eestlaste seljas :). Kuigi mul oli fotokas kaasas, siis pilti püüdsin teha seal küll esimest korda. Mõne klõpsu ikka tegin ise ja mõne tegi Ketlin.

Eestlastel läks minu arvates väga hästi. Arvestades veel seda, et meie oma Rapla inimesi oli finaalis nii palju. Nemad näiteks käivad sama treeneri juures kui Ketlin ja kui Ketlin väga tahab, siis mine tea, see aeg, kus tema samas kohas võiks olla, on peaaegu nagu homme :). Täitsa vabalt võiks Rapla tantsupealinn olla….

Eesti paar, kellel selle võistlusel kõige paremini läks. See on tema finaalikleit, aga see, millega ta poolfinaalis oli, oli minu kõige lemmikum….aga kahjuks ma imetlesin seda siis ainult silmadega :) … võistlus oli muidu suurim ja tähtsaim, mis sellel aastal Eestis olema saab.

emotsioonidega nad seal tantsupõrandal igatahes tagasi ei hoia ja kui ma oleks fänn, siis puhas kuld oli ikka mitu-mitu tundi mul seal jalge ees…pildista aga.

minu kõige lemmikum, on aga Ketlini tehtud. Ta nii väga tahtis ka. Mina panin setingud paika ja aitasin tal teletoru hoida. Tema ülesanne oli õigel ajal klõps teha…

Onjuu päev nagu kirju liblikas?

Ma usun, et enamus, kes mul siin külas käivad, on kas kunagi minu pildi peale sattunud või plaanivad seda kunagi teha :). Nii armas oleks ju siis teada, millised on ootused. Panen küll vahelduva eduga väikese valiku mõnest tööst, aga see on ainult jäämäe tipp.

Millest ma räägin…. Fotograafide turg on meil siin väga kirju ja välja on pakutud väga palju erinevaid süsteeme. Kui hästi-halvasti kliendid neis orienteeruvad, ei tea. Kliente jätkub kõigile.

Mina teen hetkel niimoodi. Pildistan tunnikese, valin sealt omad lemmikud, mida on ilmalselgelt liiga palju :). Kuigi ma luban 70 faili, siis pole ka mingi ime, kui neid lõpuks plaadile 3 korda rohkem satub. Kas ma ikka peaks nii palju andma ja tegema ikka ise selle suurema valimise ära, mitte jätma valikut kliendi õlgadele. Siiamaani on minu õigustus olnud see, et minu maitse ja lemmik, ei tarvitse kaugletki olla kliendi oma ja väga kahju oleks siis, kui ma tema lemmikud lihtsalt ära olen kustutanud.Ma püüan väga pildistada nii, et töötlemise aeg ei murraks.

Annan siis kogu selle portsu. Aga äkki laseks siis hoopis kliendil ise väiksema valiku teha. Lepimegi kokku, et ma võin ju sinna rohkem panna, aga tema valib sealt ainult omad lemmikud. Samas, äkki tema lemmik ülehomme polegi enam see, mis täna ja ta ikka võtaks rohkem. Mõlema suureks plussiks oleks see, et väiksema valiku saan siis uuesti väheke kriitilisema pilguga üle vaadata.

Ja kui ma siis annan, siis mida ma annan. Mina annan praegu kõik suured töödeldud failid, aga kui ei annaks. Järjest rohkem fotograafe ei anna. Annavad küll nii suured failid, et saab kenasti albumisse panna, aga suurt pilti seinale neist ei saa. Jätavad niimoodi endale garantii, et kui nende pilt ikka meeter x meeter seinal ilutsema hakkab, on ta selle toll haaval läbi käinud. Mõni ebe või imepeenike juuksekarv võib olla just selline, mida albumis ei näe, aga suurelt seina peal äkki häirib. Kah saab siis ju selle ühe suure pildi puhul fotograafiga kenasti täpselt läbi rääkida, et milline see pilt välja peaks nägema. Ei tea ju klient seda, et kapa peale või siis lõuendile printides peaks natuke erinevalt töötlema.

Mis minu seletus siiani ol olnud, et mina ei tee nö ühte pilti. Kui ma pildistan, siis mul on lugu – kuidas me käisime perega pildistamas- emotsioonid, tunded ja hetked just sellised, nagu nad siis olid. Selleks, et pilte vaadates tuleks meelde kogu lugu. Ma kardan seda, et aeg ja mood muutuvad liiga kiirelt selleks, et väga suurelt, kellegi kodus seinal rippuda. Väiksemad pildid raami sees paljudena teiste hulgas – vot seal ma oleks hea meelega. Veel parema meelega leiaks ma enda tehtud tööd näiteks pere aastaraamatust, seda ühe säravaima pärlina selle aasta fotoklõpsude hulgast.

Ja mida teie arvate? Mis on teile oluline?

Imetlemiseks üks imeline pere…. :)

Kui siis keegi omale fotograafi valima hakkab, siis onjuu kursaõe pidepunkt see väga mõnus valimiseks ja otsuse tegemiseks. Kaia oma pisikese pojaga on mul sellel aastal juba kolmas kursaõde :). Seda palju aastaid vahepeal merre voolanud on, sellel me ei peatunud, küll aga imtelesin seda, kuis aastad temast suure kaarega mööda lähevad ning avastasin selle, et mina oma perega tema lapsepõlve kodule nii lähedale kolinud olen :)

Põhilise aja imetlesime muidugi Arturit. Eesti mehele kohaselt ta algul leppis, nautis, siis protestis ja siis jäi magama.

Kindlasti on nii mõnigi, kes meile juba aastaid kaasa elab ning õigesti teeb, sest me ei anna alla, vaid tahame ka võistluse 50ndat korda tähistada :) Seekord me valisime küll hoolikalt parimat kuupäeva ja nagu näha, siis lükkasime seda ka veel edasi, aga siiski suutis üks mees ennast kenasti välja vingerdada vabandusega, et tema ei söö üldse mitte midagi ja hea meelega ei vaata siis ka pealt, kui teised söövad. Aru saadavalt on see üks mees, mul siin kodus ja noh plärtsusin, mis ma plärtsusin, minu tordivõistluse pärast, ta nüüd sööma ei hakanud. Selle võrra olin ma ka raskes olukorras. Testgrupp kahanes 3 liikmeliseks, kes armastavad põhiliselt tordikaunistusi. Esimese katsetuse sain õnneks ka vähe suuremale seltskonnale degusteerimiseks pakkuda. Mulle meeldis ja eks teisedki sõid kenasti oma tüki lõpuni, aga ovatsioonid jäid ikka liig tagasihoidlikeks, et julge hundi rinnaga peale lennata.

Samas ma ise mõtlesin, et küll ikka aastatega läheb selle wow efekti tekkimine järjest raskemaks. Ma mäletan küll, kuidas a la 15 aastat tagasi käisime pidupäeval Kallega kahekesi Imre Kose suuri meistriteoseid nautimas ja ma ohkasin imetlusest ikka iga suutäie järel. Nüüd aga on sellist tunnet ikka päris raske meenutada. Nagu juba oleks saanud kõike proovida ja üllatuda on päris raske. Suurt tulemust ei andnud ka see, kui guugeldasin – maailma parim tort. Enamus linke õhkas mõne poetordi peale. Ja oleks siis, et seal poes oleks ka üks ainus tort. Neid on ju seal nii palju ja üllatus-üllatus, kõigile ei maitsegi samad asjad :)

Järgmine katse oli aga suht naljakas mõte. Mitu korda olen käinud Ikeas ja seal üks shokolaadi tort on minu jaoks ikka nii hea, et ma kohe kuidagi ei suuda piirduda ühe tükiga. Olgem ausad, ma olen sealt seda torti ka kaasa ostnud ja ükskord sõin selle täiesti üksinda ära. Noh see tort ei ole ka tegelikult mingi kilone, ikka väiksem, aga siiski piisavalt suur, et see ei ole mõeldud ühele inimesele. Aga kuidas sellist torti siis nüüd teha. Kus häda suur, seal abi lähedal ja hüppaski Nami-Nami Pille fb silm roheliseks ja näitasin talle torti ja küsisin, et mis seal sees on :). Natuke mõtlemist ja saidki mõned märksõnad ja ideepojad paberile pandud. Tõin ka vajalikud komponendid ja täitsa juhuslikult ühte ökomüslibatooni närides tundus selle maitse kuidagi tuttav. Proovisingi siis Pille soovitatud pähklibesee asemele hoopis shokolaadi-pähkli-kaerahelbeküpsise teha. Kreemid tegin kah poolenisti Pille soovituste järgi, sest külmikus oli eelmise päeva kohupiima-vahukoore vaht ning minu kreem ei tundunud piisavalt kreemine, siis segasin selle hulka. Natuke külma ja asusime tüdrukutega degusteerima. Minu lapsed sõid suure isuga, erinevalt siis esimesest katsetusest ja nii ma siis julgesingi proovida, et kui kellegile teisele ei maitse, siis vähemalt minu kolm söövad hea meelega. …..ja ütleks, et umbes nii ka läks :). Teised ka seal nats nokitsesid, aga keegi väga ei õhanud küll :) Mulle endale igatahes meeldis ja ükspäev kui Kalle jälle sööma hakkab, siis ma testin tema peal ka :)

Teiste poolt oli üks võileivatort, mis sulas isegi minusuguse skeptiku suus ning peedikorvikesed, mis olid ikka väga minu maitse. Võidupärija sai kaela Helena tehtud kodujuustumustsõstra tort …jeeeee….

Võistlesime seekord Eveli juures ja nautisime õhtut täiel rinnal. Mõned tädid pidid küll laste järel jooksma, kuid tänaseks on see saanud hoopis teise tähenduse. Kes pidi nendega padjasõda mängima, kes inglise keelest mängureegleid tõlkima. Kõige ülejäänuga said lapsed ise kenasti hakkama, kui välja arvata Kärdukas, kelle trepist käimisi iga ema süda ei kannata ning vetsus peab ka temaga koos käima :). Jututeemadest esikohal oli meil kool, sest ikkagi kolm esimest last lähevad sügisel kooli ning tundub, et kõik on oma valikutega väga rahul. Me oleme ka, kui me ükskord ära otsustame, kuhu kooli laps läheb :).

Kokkuvõttes võib öelda, et puhas nauding kõige mõnusaga! Järgmine aasta jälle….