Ma usun, et vist iga ema on minuga nõus, et ootamatumat ja sügavaimat tunnet pole olemas kui seda on esimene kohtumine oma lapsega. Omakasupüüdmatu armastus esimesest silmapilgust. Kui palju inimesi tuleb ja läheb, aga nemad ei lahku südamest enam mitte kunagi.

Minu viimase nädala esimesed kohtumised sobivad tänasesse päeva ideaalselt.

Kätlin

Rosmarii

Kiur

Kodus on sulle üllatus, ütlesin täna Ketlinile kui me lasteaias koju sõitsime. Ega ometi jälle uus tuba, küsis tema :).  Õnneks seekord mitte :). Eelmine nädal oli mul üks päev selline, kus kõik tööd olid töödeldud ja nii kaua ma siis nihelesin mööda maja ringi kui sain Kalle nõusse ja ta aitas mul jälle kõik asjad ümber tõsta. Mehele kohaselt ta muidugi natuke kobises, aga lõpuks tahtis kogu au endale võtta :).

Vahepeal nägigi tuba välja nagu midagi muud, aga nüüd siis sai koduste vahenditega selline tulemus :)

Valisin välja eelmise nädala kolmapäeva, eks ta üks selline raskemaid variante ole, aga selliseid on ikka kuus mitu-mitu suuremate või väiksemate mööndustega :).

8.15 hüüab Kalle vaikselt üle magamistoa ukse tsau ja läinud ta ongi. Tagasi tuleb reede õhtul. Õnneks selliseid nädalaid on meie peres aru harva ja need on siis kinnituseks, et ma pole mingi superema, kes üks kolme lapsega hakkama saaks. Mõtlen, kas keerata veel teine külg või ikka peaks tegudele asuma. Järgmised 15 minutit mööduvad 1 sekundiga ja nüüd ma ärkan küll ikka üles. Kui ma dushi alla ära jõuan enne käia, siis peaks kenasti jõudma oma hommikust filmi vaatama.

8.55 minu film :) Tavaliselt hea rahulik minu tunnike, kus Kalle on lapsi lasteaeda  viimas ja Kärdukas alles magab. Nüüd siis magavad kõik ja mina saan rahulikult ennast kuskile shotimaale sõidutada. Poole filmi peal hakkab ikka pea päeva mõtteid keerutama ja Kärdukas esimese tänase ärkajana jõuab ka alla.

9.45 nii…stuudiosse tuleb esimene klient kell 1. Viisakas oleks enne kohal olla, ütleme kuskil pool üks. Seega lapsed peaks kell 12 vanaema juurde viskama ja kell 11 peaks uksest välja minema…hmmm….viimane aeg tänasele päevale mõtlema hakata. Kõik lapsed krõbina kausiga teleka ees ja mina kõnnin toast tuppa ja mõtlen propsidele. Need on need asjad, mida pildistamisel lisaks kasutatakse. Tänased kliendid on üks pere 2 tüdrukuga, teine pere kahe tüdrukuga, kolmas pere ühe tüdrukuga. Ohh lahe ja kõnnin laste mänguasjade kastidesse piiludes. Tehtud, tehtud, nähtud, tehtud…riidekapi juures vaatan roosade kleitide rivi ja haaran sealt sületäie kaasa. Roosad padjad teise kaenlasse ja trepist alla. Tepist üles ja treipist alla ja trepist üles ja trepist alla. Kui ma samal ajal ei sööks, siis oleks sellest ka kasu :) Vaikselt hakkavad välisukse kõrvale kotid tekkima, aga lapsed ikka paljalt ja teleka ees…

11.00 ..apppiii…kui te kohe riidesse ei pane, siis on jama majas…ma jääääään hiiiiljakas. Jooksuga. Täiesti tüüpiline meie peres. Algul on aega palju ja siis on väga kiire. Miks te ei paaane ja ise jooksen ja loobin üle trepi ääre sobivaid riideid. Suure kisa-käraga istume 11.20 autos. Apppi ma jään hiljaks niimoodi.

11.45 esimene peatus ja Ketlin läheb ühe vana sõbranna juurde. Ketlin käis temaga 2 aastat tagasi ühes rühmas ning vahepeal on teda ühel sünnipäeval näinud. Küll aga käis nende pere just nädalakese tagasi minu juures pildistamas ja leppisime siis kokku, et lastevahelised soojad suhted tuleks taastada. Mõlemad tüdrukud olid vägagi nõus ning lasteaia asemele kodus mängima. Nii minutike ukse vahel piilumist ja juba läksidki. Ohh…järgmine peatus vanaema juures.

12.20 luban telefoni teel olla 3 minuti pärast vanaema juures ja lapsed sekundiga üle ukse visata. 12.30 olengi kohal. 12.30 peaks olema hoopis Pirital ju…küll ma jõuan…küll ma jõuan. Üks kord olen jõudnud koos kliendiga, aga noh nendega oli see andestatav, sest ma just lugesin üle, ma olen nendega 7 korda juba kohtunud. Tänaste klientidega kohtun aga esimest korda.

12.50 koos esimesese telefonikõnega kliendilt jõuan suurte kottidega stuudiouksest sisse.uhh…õnneks on meie juurde pääsemine selline keerulisem orienteerumisretk, mis annab mõnusasti mulle 10 minutit asjad valmis seada ja peale teist telefoni kõne, mille vahel jäid mõned vastamata kõned, sest no ma ei saa aru, ma ju panin telefoni just helisemise peale ja ikka on hääletu, lükatakse 2 preilit ukse vahelt sisse. 4 aastane ja 9 kuune. Super. Lõbusad, imeilusad ja energiat täis.

13.00 tunnike riiete vahetamist, sättimist, mõtlemist, ümbertõstmist, mõtlemist ja arutamist ja jutustamist, jutustamist, jutustamist möödub kiirelt. Esmaslt püüan ikka alati saada pildile need, kes peaks teoorias olema kõige kärsitumad ja rahutumad või siis mitte. Proovime ühte ja teist ja kolmandat ning kuna mul pildid juba valmis ja lubagi küsitud, siis panen kohe väikse valiku…

Kui tüdrukud kombedest välja pakitud on mul nii hea meel. Stangega kaasa haaratud minu tüdrukute kleidid on täpselt toon-toonis nendega, mis juba seljas. Super. Poole sessiooni pealt lülitan stuudiovälgud üldse välja, sest minu lemmik aknavalgus lausa karjub ennast kasutama. Oi kui mõnusad värvid ja milline pehme joonis. Hea, et ma ise rahul olen…haaa, seda on mul vist kõik kliendid kuulnud, kui ma display pealt leian just selle, mida ma sealt näha tahan :). Lõpuks proovin veel stuudiovälke koos aknaga ja ise väga rahul.

14.30 peaks tulema järgmine pere ja aknast piiludes ma juba näengi kuidas ühed lahkuvad ja teised lapsi autost välja pakivad, et labürinti läbima asuda. Selle perega on naljakas lugu. Alguse sai see meilivahetusest – nagu ikka. Sobivalt vabalt suheldes ning aegu klapitades jõudsime enne jõule ka ühe ajani. Kahjuks või ka tagantjärele õnneks, läks logistiliselt nii, et meie kohtumine jäi ära. Kui me siis kurvalt telefoni teel arutasime, et mida edasi teha, siis küsisin nii igaks juhuks, et kust kaugelt nad muidu tulemaks oleks. Selist Raplamaalt. ??????? päriselt???? ja mis siis. Eks ta jah üks loogiline küsimus, sest tegu ju ühe pisikese külaga 40 km Tallinnast, aga see on ju minu küla. Mina elan siin ????? mis mõttes? …jälle loogiline küsimus inimeselt, kes siin terve elu elanud on :). Mina ju nimelt ei ole pealt kahe naabivanaema mitte ühtegi inimest siit meie külast näinud. Ammugi mitte siis kedagi, kellel 2 väikest last oleks. aaaa, ma jah mõtlesin, et huvitav kes seal majas elavad :). Pakkusin siis ka välja, et äkki pildistaks hoopis meie kodus, aga see jõulude aeg läks nii kiirelt mööda, et sobivat hetke nagu polnudki. Nüüd siis otsisin meili jälle välja ning hakkasime uut aega klapitama ja näed leidsimegi.

Uksest sisse astusid naabrid. Täitsa naljaks kohe :) ja veel milliste silmadega naabrid. Väike valik jälle

Nagu ikka uute tutvustega alustasime kõige pealt nimede ja vanustega. Kahe aastane Ketlin. ????? Jälle!!! See, et pereema terve elu meil siit üle põllu vaadates elanud on, on üks asi, aga et ta lapse nimi on Ketlin. Kõlab ikka uskumatult ühe juhusliku kohtumise jaoks. Ja pisike, mis tema nimi on. Keidy! Kui ma siis silmi pööritades ütlesin, et minu teine laps on Keit, siis oli mul tunne, et mees arvas, et ma teen nalja :). See lihtsalt ei tundunud enam üldse usutav ju. Samas mis oleks veel parem jäälõhkuja kui tuua uksest sisse lapsed samade nimedega :) Minu Ketlin ja sinu Ketlin :)

Lapsed oli super. Silmad nagu nööbid ja nii rahulikud, et pildista ainult. Ohkasin ainult kui jälle kaarti vahetasin. Ma ju tean küll, et ma pärast ei suuda valida :), ahh mis siis…no on alles armsad. Ukse vahelt leppisime veel kokku, et ikka peaks minu Kärduka ja nende Ketlini kui ühevanused mõnikord koos mängima laskma. Mul väga hea meel, sest lisaks Kätlinile pidi seal veel üks sama vana olema, oli vist ka tüdruk. Suuremate tüdrukute vanuseid on vist ainult poisse. Mina ei tea tegelikult ;).

16.00 peaks tulema järgmine pere. Ja just niimoodi järjest ma teengi tööd. Kui siis juba :). Nendega ma olen juba aasta tagasi kohtunud. Minu vana blogilugeja, kes elab kaugel. Kuigi ma olen sellest vist siin juba kirjutanud, siis tal on õde, kes elab meil siin a la kõrval külas ja kellel on minu Kärdukast natukene noorem tütar Kärt. Selliste juhuslike juhuste päeva äärmiselt sobilik klient. Tuttavatega on juba lihtne. Nemad tunnevad ennast vabalt ja ilusamalt. Väike valik jälle

Mia teadis täpselt mida ta tahab ja mida ta ei taha. Näiteks ei tahtnud ta vahetada lillat kleiti punase vastu. Vaatasime siis koos nõutult stuudios ringi, kui mul pilk jäi stangele ja muuseas pakkusin välja – aga roosa. Roosa sobib. Tõstsin siis stange koos kleitidega taustale ning suur hunnik raamatuid – Mia vaieldamatud lemmikud, tema ette. Kui muidu nagu väike rüblik, kes mööda stuudiot ringi jooksis, läks hetkega muinasjutu maailma ning ainult naeratas kui teda hüüdsid ning tõstis vaid sekundiks pilgu raamatust. Tänutäheks pani ta ka lõpuks punase kleidi ning keerutas mõnuga karudega vihmavarju all.

Lahkudes lepime veel kokku, et suvel lähme kindlasti lendlevate kleitidega mere äärde….

17.15 olen üksinda stuudios ning ülikiirelt on vaja jälle kõik asjad kokku pakkida ning stuudio korda teha. Ketlin on ju külas juba ma ei tea mitmendat tundi. Mina samal ajal tipptunnil hoopis teisel pool linna. 15 minutit hiljem olengi jälle nagu koorma eesel uksest väljas ja autos.

17.30 panen mõttes trajektoori paika. Õnneks väga paljud ei taha ju piritalt kesklinna sõita. Edasi on aga keeruline, sest suund viljandi maantee poole on liiga paljudel sihiks. Valgusfoori taga seistes saan jälle kinnitust, miks me ometi enam Tallinnas ei ela. Õnneks ei ole selliseid tiksumise päevi mul palju, aga vot ei suuda ma mõista kui keegi seda iga päev teeb. Valin Tartu maantee ja Järvevana tee – ohtlik valik, aga õnneks liiguvad kõik autod koguaeg, mis siis, et kiirusega 20km/h, vähemalt liiguvad.

18.15 üllatavalt kiiresti olen jõudnud Ketlinile järgi ning nüüd teeme edasisi plaane juba kahekesi. Tal on järgmisel päeval eelkool ja vajaminevate asjade nimekirjast on tal veel puudu käärid ja A4 mapp. Järve keskusest leiame mõlemad ja igaks juhuks üks kustukas – kui issi on eelmise kuskile ära pannud ning liim – kui keegi on minu omad kõik ära kulutanud või kaotanud. Nostalgia hetke aiel haaran kaasa ka Dingo plaadi ning sõidame Liisule-Kärdukale järele.

19.15 umbes jõuame vanaema juurde ning vajun väsimusest diivani nurka. Mul seal kohe oma nurgake, kuhu ma siis vajun ja ei pane üldse pahaks kui söök ette kantakse. Ennast ja lapsi kokku võttes oleme umbes tunni pärast jälle kõik kenasti autos, et kodu poole sõita.

21.30 jõuame koju. Vot siin kohal lugege ja imestage. Iga inimene kukub meil uksest sisse, asjad kukuvad kõigil sinna samasse maha ja igaüks kõnnib ise suunas. Mööda minnes, peale astudes või kirudes-käsutades paneb mõni oma asjad nagisse, aga mina olen õhtul kindlalt see inimene, kes põlle lehvides mööda maja ringi ei torma. Parem on kui keegi üldse minuga ei räägiks :). Panen Dingo plaadi mängima ja ignoreerin väikest tüdrukute vahelist lahkheli, mis vaevu teisest toast kostab. Vaatan üle arvutist päevasündmusi ning suhtlen sõpradega klaviatuuril klõbistades. Natukese aja pärast on tüdrukud mul seljas ning väike diskoõhtu käimas. Üldse ei lase ennast häirida.

Samal ajal tõmban tänaseid pilte arvutisse, sest homme pean jälle piltama ja enne ei anna rahu kui kõik failid kenasti kahes kohas salvestatud on. Vastan ka osadele meilidele. Kõigile ei jõua….

22.30 pean ikka laskma häirida, sest mina pean ju homme hommikul vähemalt pooled lasteaeda viima ja normaalsed lapsed peavad ikka selleks ajaks magama. Magama…minge magama. Loomulikult niimoodi ei lähe meie peres keegi magama. Lasteaia ealised saab peale hambapesu siiski voodisse ja muside-kallide ning naeru saatel tuled kustu.

23.00 tuleme Kärdukaga veel alla, sest tema ilma minuta magama ei lähe ja mina veel ei viitsi. Vaatan telekast ühte lindistama pandud saadet. Ma viimasel ajal vaatan ainult niimoodi telekat. Kõik mis näha tahaks läheb lindistusse ja siis on ülimõnus reklaamipause kerides neid vaadata.

24.00 lähme Kärdukaga ikka voodisse ja mina loen veel tund aega uut pere ja kodu ajakirja enne kui magama jään.

Teistsugused tööpäevad on mul ka ja eks ma panen selle teise ka ükspäev kirja…. täna on näiteks teistsugune :)

ehh mul sõrmed varbad külmetavad ja sellepärast ma ikka pean ühe suvepostituse veel tegema. Hakkab soojem :). Sellel päeval oli soe nii sees kui väljas ja südames ka. Lõbus oli ka. Ma võin ju ausalt öelda, et pulmapeo teevad sõbrad ja pruutpaat. Kui need on sellised nagu sellel päeval, siis polnud midagi imestada, et ma ei pannud tähelegi kui mul tööpäev lõppes. Pidu pidasid kodus ning naabrite seltskond kadedaks tegev!

Ma siiralt usun, et igal inimesel on mingis valdkonnas väga raske valikuid teha. Ehhheee… mõnel on need kingad näiteks. Oi küll poemüüjad rõõmustavad nende üle. Minul on kõige raskem valida parimaid pilte. Kui ma juba klõpsu olen teinud ja see totaalselt metsas pole, siis kustutan selle ära ikka väga raske südamega. Jaaa, jaaa, pean ikka kustutama, aga noh, kustutan vähekene ;). Palju, palju hullem kustutamisest on valida välja näiteks üks pilt. Vot seda ma ei suuda ja eks neid blogipostitusigi teen rohkem nii, et mis pildid omavahel kokku sobiks või teemat edasi arendaks. Vahel teen postituse ühes stiilis, kuigi pilte oli mitmes erinevas jne jne… Ma ikka loodan, et samamood nagu kingamüüjad, rõõmustavad ka minu kliendid, sest lükkan valikute tegemise oma õlgadel nende omale.

Näitlikuks materjaliks pildid ühe pulma kingad-kleit ja siin ei ole ka mitte kõik pildid :). Ahhh, milline neist on siis see kõige ilusam :)

Üks eelmise suve kõige lõbusamaid pildistamisi. No mis teha kui saime Mari-Lyga üle aasta jälle esimest korda kokku ja ei suutnud ennast kuidagi tagasi hoida. Nautisime imeilusat päeva sama palju kui  Kadri ja Jaanus. Armsad hoolitsevalt tähelepanelikud ning õnnelikud.

Nagu nende viimaste lastega ikka on, siis paberile jõuab pilte neist palju vähem kui esimesest. Juba aasta jagu ootavad Ketlin ja Liisu kenasti raami sees, et millal Kärdukast pilt tuleb, et saaks pildid üles riputada. Saatsin siis Kärduka koos Liisuga kleiti otsima ning kommi lubadusega sai kenasti pilt tehtu. Nüüd läks juba Kallega laborisse ja on meil kodus üks pilt ka selline, kus Kärt peal on :).

Ahjaaaa. Mul on uus mänguasi ka – digilaud. Naljakas kui ma kunagi hiire esimest korda kätte võtsin, siis millegipärast paremasse. Kirjutan ma vasakuga. Sinna ta jäi ja hakkama sain. Nüüd aga on hiire asemel pliiats ja seda ma küll kuidagi paremasse võtta ju ei saa. Eile õhtul pakkisin siis endale tehtud jõulukingituse lahti ning hakkasin proovima. No on ikka mõnus. Äkki oligi asi ainult hiires ja vales käes, sest kõik tundub kuidagi väga loogiline. Algul küll mõtlesin, et kui asi väga keeruliseks muutub, siis manuaalide lugejat minust küll ei ole. Mul on ikka vaja inimest, kes mulle näpuga õige koha näitaks, et ma aru saaks. Õnneks on digilaua fännid täitsa olemas ja ma loodan, et saan nende käest teinekordki abi.

Ma muudest plussidest räägin teine kord kui asi rohkem juba käpas on, aga üks pisike asi küll. Mulle meeldib vahel piltidele peale kirjutada. Beebidele nende nimed ja sünniajad, pruutpaaridele samamoodi, mitte sünniajad, vaid abiellumise kuupäev :) Mis siis, et internetis on tuhandeid fonte, siis lemmikud on lõpuks ikka need, mida iga teine kasutab või millel täpitähed puuduvad :). Nüüd on mul aga pliiats ja ma saan kirjutada täpselt nii nagu ma ise tahan. Elu nagu lill….

Seina peale ikka ilma kirjata pilt ;)

Ja nüüd lähen ühte tutikat tuunima :)

Mul oli üks kindel soov – mütisd peavad olema nagu mütsid :). Ikka nii, et isegi tahaks pähe panna :)

Ja egas ma isegi saanud käed rüpes istuda. Kui ma oma lõngavarusid Küllile jagasin, siis hakkasin endalgi näpud sügelema ja nii ma siis võtsingi osad lõngad tagasi ja tegin ise kah mõned. Ühe mütsiga oli naljaks. Kui me seal parasjagu lõngu jagasime ja muuseas kõrvalt arutlesime, mida ühest või teisest teha võiks, siis täitsa naljakas oli pärast kahte väga sarnast mütsi võrrelda :)

Internetis jäi pilk peale veel kahele mütsile ja need sai ka ostukorvi pistetud. Suured tänud Kairile. Sõbranna Eveli on ka kunagi ühe kudunud ja no kui siis juba. Käisin 2 päeva järjest lõnga poes ja ei tulnud sealt midagi tühjade kätega tagasi :).

Samal ajal kui ma oma beebiaksessuaaride tagavara täiendan, tehke teie beebisid :). Osad uued mütsid on ka juba beebide peas üles võetud ja eks ma varsti jagan neid teiega ka!

Juba teist aastat pidasime laste sünnipäevapidu jaanuaris. No muidu ei saa enam üldse aru, kus päkapikud algavad ja jõuluvana lõpeb ning kogu detsembri tantsule-trallile veel üks pidu. Lapsed ise rahul, et rahulikus jaanuaris on ka midagi oodata. Juba esimesel jaanuaril oli Ketlin valmis kutseid välja saatma ning käis pikki külaliste nimekirja näitamas. Alati tal kõik sõbrad meelde ei tulnud, aga no mis teha, kui tal neid nii palju on. Liisu oma nimekirja suutis igakord kenasti ette lugeda :)

Aga mis me siis teeme, mis me teeme, mis me teeme. Laseks kamba lapsi maja peale laiali ja las möllavad. Noh nii on juba olnud. Pole veel siiamaani meil ühelgi sünnipäeval ühtegi tegelast käinud ning lapsed on ka nii erinevas vanuses olnud, et mis ühist tegevust neile ikka teha. Väiksemad ei jaga matsu ja suurematel igav.

Esimene mõte oli viia kogu see kamp etendust vaatama. Meie siit läheks rongiga ja Tallinnast hea lihtne tulla. Õnneks või kahjuks ei suutnud me aegu klapitada ja nii tuli nädal enne mõte kutsuda lastele hobune. Tänu lastele, tunnen juba lapsevanemaid, kes kindlasti tunnevad kedagi, keda vaja ja nii oligi. Ühe telefonikõnega saigi hobune tellitud.

Järgmine küsimus – süüa…mida süüa. Lapsed ju unustavad sünnipäeval söömise nagunii ära või siiski äkki ikka mitte. Ootasime Kärdukaga ühel lõuna ajal kohvikus kuni Ketlin lauluringis laulab ning sõin päevasuppi….mmmm, tellime ka supi :) ja pirukaid ning panin visiitkaardi taskusse. Ja muidugi saab suppi, ütles Kalle kui ta ülejärgmisel päeval samas kohvikus jälle Ketlinit ootas.

Tort ka vaja…noh muidugi…ikka Heidy käest ja mis siis, et ta sünnipäeva hommikul vara suusatama sõidab. Ta nii armas inimene, et teeb ikka meile tordi :)

Termomeeter ähvardas küll kukkuda ja kukkuda, aga õnneks oli päike ja polnudki nii külm kui ma arvasin. Lapsed sai esimese hooga kõik õue kupatatud ja hobusega said kõik nii mitu ringi sõita kui viitsisid. Esimesed said juba õues suppi ja ütleks, et viimased lapsed sõid oma kolmandat portsu vaat et peale torti. Samamoodi läksid pirukad, mis oodatust olid 2 korda suuremad, supile otsa. Mängukaaslasi leidsid kõik ning trepile enam kõik korraga ei mahtunudki.

Kõige pealt Ketlini tehtud kutse. Minu abi seisnes ainult selles, et tegin tal sobivas suuruses põhja ning pärast otsisin välja meiliaadressid. Kõik ülejäänud tegi tema ise. See päev kui mul kodust oma shoppaja võtta on, ei olegi enam nii kaugel :)

Ketlini ettevalmistused algasid hommikul. Erinevalt minust, tahtis tema kindlasti midagi ise teha ning valitud said moorapallid.

Isegi kui on tunne, et midagi nagu pole vaja teha, siis lõpuks ikkagi oli. Kuna ma ikka tahtsin hobuse pildile saada ja Kärdukas oli nõus ainult minuga koos sõitma, siis kallid sõbrannad ja minu ema võtsid edukalt juhtimise üle. Taustal minu väiksed vennad :)

osad kukkusid saani pealt maha, teised hüppasid ise. Igatahes jooksis koguaeg keegi kaasa :)

Iga külaline lahkus kallistustega … peaaegu iga :) … ja viimased kallistajad sai ka pildile püütud. Kolm pirukat sai ka igaüks veel kaasa :)

ristivanemate kallid

siis kui külalised ära läksid, siis tuli Kass ka välja :)

Kingituste avamine möödus väga rahulikus meeleolus tänu sellele, et hunnikust leiti üks pakk, kuhu oli Kärt peale kirjutatud ja no talle pole ju palju vaja. Nii kui tähelepanu hajus ning ta hing Ketlini-Liisu kingitusi ihaldama hakkas juhiti kiirelt tema tähelepanu tema kingitusele ja jälle rahu majas. Vot juba sellisteks asjadeks on hea, kui on peres palju lapsi. Ma ise pole veel selle peale tulnud, et nõudlikud tited tahavad ju ka. Suurematel sünnipäevad koos ja Kärdukas siiamaani liiga väike olnud. Nüüd siis tean – kui lähen sünnipäevale, peaks igale pere lapsele väike meelespea kaasas olema :)

Aitähh kõigile suurtele ja väikestele sõpraedele, kes tulid ja paid-kallid neile, kes seekord pidid vahele jätma ja tulevad teinekord :)

Käisime Kärduka ja fotokaga postkastist ajalehte toomas :). Ilus valge ja see valge maja meeldib mulle ka väga. Ükskord suvel ma selle veel kellegile taustaks jätan :)

Vana-aasta õhtul kui me jälle ei suutnud otsustada kuhu laud katta, lasin Kallel meie ukse hunnikust ühe sobiva laua valida. Täitsa hästi sobis, ainult natuke liiga suur oli. Minuarust sai juba 1. jaanuari õhtuks välja mõeldud, et tuleb osa maha lõigata :). Nüüd on Kalle seda natuke tuuninud, aga kuna ta veel päris valmis ei ole, siis esialgu niimoodi serva pealt piilumiseks näitan.