Kevade saabudes jääb minu kaamera ette lapsi kohe hulgim. Ikka kohe mitukümmend korraga ja nii kohe mitu-mitu-mitu-mitu korda. Mõnes lasteaias olen peol käinud juba mitu korda, teises lasteaias pildistasin juba peaaegu kõigis rühmades lapsi ning mõnes käisin kevadel mitu korda. Tähelepanekuid, mõtteid ja ideid pea pärast ääreni täis. Lisaks sellele ju veel omad lapsed.

Liisu ja Ketlini lõpupidude utsitamise võtsin enda peale ja ise olen rahul :))) Liisu rühmaga käisime seal “loomaaias” kus me varakevadel juba neljakesi käisime. Lapsed said kanu toita ja kitsi koju ajada, neile ema eest olla ja neid nagu beebisid süles tassida. Kõik, kes tahtsid, said ponidega teha nii mitu ringi kui süda ihkas ja ka need kõige väsimatumad said lõpuks isu täis. Pärast said kõik just nende samade kanade munadest ja kitsepiimast pannkooke ja lapsed jõid kitsepiima nii, et ei teinud teist nägugi. Ma ostustasin oma laste pidudel olla rohkem ema ja seal peol tegin 3 pilti teistel enam ei võtnud fotokat väljagi.

Kärduka pidu toimus ühe rühmakaaslase hoovi peal ja seal oli laste jooksuruumi küll ja peohitiks täispuhutud batuud. Soovijad läksid peolt koju karbitäie munadega, ikkagi päris talu :). Laste lihtsa ja siira mõtlemise tulemusel ka üks nali. Kogusime batuudi rendiraha ja ma oma julge ja kõva häälega hüüdsin üle ukse, et kes tahaks veel batuudi toetada. Juba jooksid osad käed pikalt ees ja seisidki nagu postid külg vastu batuudi toetamas ;)

Ketlini pidu toimus meie hoovis. Kui lasteaias ikka näed teisi vanemaid, siis kooliga on küll nii, et ei tea ei lapsi ja vanemaid ammugi mitte. Hoolimata ähvardavatest pilvedest ja mürinast, läksid need meist ilusti mööda ja autorongi järgi ütleks, et toimus selline keskmine pulm. Tegime tutvumisringi ja mõnus äratundmine oli. Paljud elavad samamoodi nagu meie Raplast natuke väljas. Lapsi mitu-mitu nii, et jagub neid nii Liisu kui ka Kärdu klassi ning kõik tublid ja hakkajad. Lauad said kaetud ja ka tühjaks söödud, lapsed ennast hingetuks joostud ja mis põhiline, kui külalised läinud, ei saanud arugi, et pidu oli olnud. Hea tunne, et Ketlin just sellises klassis on :)

Teised peod olid nagu kirju läbilõige kõigest võimalikust. Oli pidu, kus lapsed nautisid ja vanemad esinesid neile. Kus kaasa kutsutud lõbusad tegelasid aitasid minul lahedaid emotsioone püüda. Kus juba tuttavad lauluõpetajad suutsid jälle üllatada. Paistis välja, kas lapsevanemad hoiavad kokku ja on oma kaks õlga alla pannud või osad käega löönud – ahh läheb nagu läheb :) Igatahes lapsed olid õnnelikud ja säravad ning avatud südamega võtsid vastu kõik naljad ja kallistused.  Mul oli tõrvatilku, kus suure piinlikkusega oleks tahtnud maa alla vajuda kui nägin, millise käki saab kokku keerata minu südamega tehtud tööst ning teisest otsast tuli inspiratsiooni ja innustust, mida kõike saaks veel teha. Järjekordselt sai kinnitust ka fakt, et see, kes teeb kõige kõvemat häält, sellel ei tarvitse olla kõige paremad ideed ;) ja oma laste pealt nägin, et kui üle ei organiseeri, siis on nauding seda suurem.

Kokkuvõttes tahaks nii väga panna kõigi südamele seda, et vanemate kummalistest hirmudest (või millestki muust) tehtud otsused võivad hingepõhjani kurvastada last ja jätta ta ilma mälestusest, mida aitab hoida üks väike pilt.

ma ärkan hommikul vara…noh omaarust. Kell 5 vaatan esimest korda kella ja siis otsustan, et 2 tundi oleks paras aeg veel magada. Põhiliselt ärkan tegelikult kohusetundest, veel enne kui lapsed ärkavad jõuab ära teha seda, teist ja kolmandat ja sellist hetke, kus midagi teha ei oleks, sellist ei tulegi vist :). Õnneks elan ma nö unistuste suvekodus, nii et kõik on tehtud selleks, et kui suvi on töine, siis vähemalt võin ma hommikul vara ja õhtul hilja natuke puhata.

Ma võtsin ükspäev oma kalendri ette ja kirjutasin sinna paari kohta – sellel nädalal töötan natuke vähem, sest ühtegi sellist nädalat kuni septembri keskkohani polegi, kus ühtegi tööd kirjas poleks. Need, kes juba eelmistel aastatel minuga suviseid jalutuskäike on teinud, on suve kohtumisi juba kenasti täistippinud ja need, kes praegu mulle esimest korda kirjutavad, need teavad, kuidas meil kirjavahetus üle kivide ja kändude kulgeb – mahub – ei mahu ja ikka saab :)  Ma olen ju ise ka klient olnud, muidugi ma tahan siis kui mulle kõige paremini sobib ja soovitavalt kohe praegu ja kust mina tean, mis ma 8ndal augustil teen, see on ju niiiii kaugel :)… ja siis olen see teine mina, kes hirmsast põeb kui ta kellegile ei meeldi või kedagi pahandab.

Ühesõnaga ärkan hommikul üles, kõnnin ümber maja, mõtlen positiivseid mõtteid ja kõik läheb nagunii nii hästi kui saab, on siiamaani läinud ja läheb ka edaspidi :) Näiteks ükspäev mõtlesin, et kindlasti olen fotokaga liiga palju pilte teinud ja mingil hetkel peab seal midagi ära kuluma. Manuaalis on ju kenasti kirjas, et umbes nii palju klõpse võib teha, siis võib juhtuda see ja teine. Helistasin ja lasin kontrollida, et kuidas see number on. Appiii see number olin ikka nii suur, et pärast pisikest mõttepausi otsustasin ennetava vahetuse teha. Nüüd jälle kindlam tunne, et nagu nullist oleks peale hakanud.

Lastel on ka puhkus. Nüüd tuleb neid ka veel jagada. Hommikul peitsin telekapuldi ära ja nüüd natuke aega tagasi panin Kalle kabineti ukse ka lukku. Mul jälle üle pika aja üks pildistamisvaba arvutitöö päev, nii et paistan kõrvalt vaadates silmakirjalikuna. Lastel veel kerged võõrutusnähud, aga ma usun, et hakkab minema, et elu tuleb elada väljas ja kui on tuttavad pered, siis käime koos tööl ja puhkame pärast. Pühapäeval tegime juba algust, käisime peale tööd kohvikus ja lapsed meres ujumas.

Suvekodus kõik kasavab paremini kui ennem. Õunapuulehed on peopesa suurused peale varakevadist lõikust. Lilledele ka juba meeldib meie juures ning päris suvetuba ka kerkib…visalt, aga siiski.

täna hommikul kell 7

Mõtlesin, et kirjutaks pika jutu lastest ja siis tahaks veel kirjutada koolist ja siis veel aiast ja aiaaugust ka….aga tegelikult peaks hoopis tegema midagi muud …näiteks minema magama :) sest käes on suvi ja asi kisub väga töiseks. Õnneks on töö värskes õhus…enamasti ja seda muret, et kuhu raha panna, seda ei ole. Sellest ma tahtsin ka kirjutada. Kuidas igal inimesel on mingi narr koht kuhu ta ilma süümepiinadeta raha annab….mina näed annan selle ehitusmeestele, siiski koos süümepiinadega, sest neile tuleb anda kõik, mis sul on. Täna just Tarmo joonistas oma kaustikusse numbreid, et betoon nii palju ja tuuletõkkeid läheb 23 plaati ja siis seda teist plaati ka veel ja no kruvisid läheb ka…. palju. Kõik, mis tuleb läheb otse majja :) ja natuke panen kõrvale ka, sest mul on jälle üks hull mõte tulnud … Õnneks sellel mõttel on kodus vähemalt moraalne tugi olemas.

Segane jutt kokku võtta. Lapsed elus ja terved, tublid ja veel tublimad…. enamasti paistavad ka õnnelikud. Kohe varsti ei pea nad hommikul ka kuhugi minema ja hakkavad puhkama. Kalle mässab ürgmehe kombel aias ja protestib kui ma tal kuhugi või kellegile helistada käsin :) ja kui ma küsin, mis ta homme teeb, siis on ta kinni ;)

Mina olen endal kalendri jälle kirjuks kirjutanud ja vaba aja tahan kodus olla….siin on niiiiiiiiiiiii palju teha, aga ilus ka juba…natuke. Kui ehitusmehed mulle terassi on valmis ehitanud, siis lähen paljajalu köögist maasikaid sööma ning loen vihmase ilmaga klaasverandal raamatut…nii viis lehekülge korraga, sest rohkem pole aega või tuleb uni peale ja 10 aasta pärast on mul suured-suured lõhnvad põõsad ning lõpmatud lillepeenrad :)

ükspäev oli lasteaiavaba päev ja noored emad jalutasid tittesid magama

ajaloo huvides olgu märgitud, et plaaster Kärduka pöidla küljes on sellepärast, et hiir hammustas teda. Ja just, täiesti tavaline põlluhiir, kellega kass oli natuke aega “mänginud” ja ma ei tea, mid see Kärt mõtles kui ta vahele segas, aga hambajäljed olid pöidlas pärast.

Kalle jätkab aiaehitust. Mis see siis ära ei ole ühele hektarile aed ümber ehitada. Materjal on olemas ;)

auk, kuhu kogu raha läheb.

Liisu tellimisel seeria – lapsed puu otsas. Kuskil kella kümne ajal õhtul…eile…

ma ei saa sellest puude õitsemise asjast üldse aru. Meil nagu ei õitsegi midagi? Ploomid tunduvad juba ära õitsenud, kirsiõied on nii kõrgel ja õunapuud peale üliolulist ilulõikust on nii hõredad, et üks õis ajab teist taga….

lilled said nüüd toetust ja tundub, et ikka hakkavad kasvama ka…isegi see lill, mis sügisel koos potiga kivi kõrvale jäi ja maha ei saanudki :)

auk on juba täis ja siiruviiruline küttekaabel ka maas. Täna valati see kõik betooniga üle ka ja nüüd kuivab. Järgmine nädal pidi puutöö hakkama. Näete jah, siit parempoolsest uksest praegu ju ei saa palja jalu kuhugi minna…

ja suure toa uksest päikeseloojangut nautima minnes kukub üldse jalaluu pooleks.  Ja kui keegi nüüd arvab, et kokk-imesokk noortest naatidest ja võililledest ning nõgestest igapäevaselt maitsvaid roogi valmistab, siis neeee. Mitte ühtegi korda pole teinud. Selle eest aga rabarberikooki….oi kui palju. Nii palju, et isegi lastel ei lähe enam püksid jalga. Ma ikka loodan, et mitte koogi pärast, vaid, et nad on lihtsalt kasvanud. Kärt ei söö kooki ja Kalle ka vahepeal mitte, nii et me peame kolmekesi terve plaaditäie ära sööma.

ma lähen nüüd magama, sest mul on homme pulm ja Kallel matus :)

Ketlinit ei ole pildil, sest esimene kord oli ta koolis ja teine kord magas.

Paar päeva tagasi kui üks pulmaisa meil siin kodus külas käis, läks jutt ka sellele, et kumma töö on pulmas raskem või kumb kulutab rohkem aega. Mina muidugi oma mätta otsast, et kui tal pidu lõppeb, siis pidu ka lõppeb. Mina tulen koju ja enamus tööst alles hakkab. Tema jälle pidavat pruutpaariga aga mitu korda ennem kokku saama. Esimene kord siis kui tehakse esimest valikut ja teisel või kolmandal korral veedab ta paariga kohe pikemalt aega. Noh, et päev ikka saaks täiuslik ja kõik sujuks. Mina jälle vastupidi ei oska enam ammu enne pulmi niisama kokkku saada. Ma vanasti ikka sain…istusime pool tunnikest ja rääkisime ikka sama juttu. Mina tulen kohale ja teen pilti ja mis ja kus ja mida me teeme, seda me saame teada alles samal päeval :) ilm on ikka nii oluline, et parem on ju meil siin Eestis väga lootusi üles küta. Peale selle, ma arvan, ei oska ükski pruut täpselt ette kujutada, mis tunne tal sellel päeval on. Millist pidu ta tahab, seda küll jah, aga mis tunne peaks pildile jääma…ma nüüd räägin, nagu ma oleks mingi ekspert, aga aastate jooksul tahad järjest rohkem, et teaks palju vähem. Just siin ja just praegu teeme nii, sest just selline tuju tuli :)

Ja see poleks ju mina, kui ma siia nüüd ainult ühe pildi paneks…ikka rohkem :) Mina osa oli pisike, tegime ainult väikese jalutuskäigu nii minu hetkel pähe tulnud kohtades kui ka nende valitutes. Kõik oli parim….ja ma vist ikka räägin liiga palju, aga nii lahe on teiste elulugusid kuulata…

Mul on ütlemata hea meel, et sellel aastal siia maani on minu kaamera ette oma tähtsat päeva jäädvustama sattunud ainult minu inimesed ja tundub nii läheb ka suvi edasi…..ma pean ikka  lihtsalt rohkem blogi täitma ;)

Ma käisin natuke aega tagasi ühte kuulsat fotograafi kuulamas ja irooniaga rääkis ta fotograafi tee alustamisest. Kõik tahavad olla suured ja tähtsad ja kui oled poole jalaga naaberriigis elavat sõpra pildistanud, siis saad ju kohe kirja panna, et oled rahvusvaheline ja egas seda tunnustatust sinna juurde saada ei ole kah nii keeruline. Tee kasvõi oma sõprade vahel võistlus ;) (ok ma nüüd ei mäleta täpselt, mis näited temal seal olid, aga mõte oli umbes selline) Tegelikult peab ikka kõik olema päris, siis on ka see tunne õige. Kõige lihtsam kõrgelt lennata on inimeste pildistajal kas pulma- või portreefotograafina. Kui meie pisikese Eesti kohta on juba 2 olemas ja nagu kõrvalt piiludes tundub, siis kolmas tõuseb ka kohe lendu, aga novot mul lihtsalt ei ole sellist suureks fotograafiks saamise ambitsiooni. Kusjuures äkki on see soetud vanusega, aga mõtlen,  et inimesed võiks julgemalt öelda, mida nad ei taha või mis veel parem, ei oska. Kui edu on nagunii 99% töös, siis ma tahan osa oma tööst jagada oma pere ja maja ja veel paljude asjade vahel :) Mis aga lubada saan, jagada ennast tunni jooksul jäägitult lastele ja ohh seda õnne ja rõõmu kui nad kaasa tulevad :). Lapsed kohe sobivad mulle ja tundub, et mina neile ka ja mida rohkem neid ühes peres on, seda lihtsam ja lõbusam või siis lihtsalt mulle meeldib, kui on palju ;). Ma usun, et ma mõistan neid ja endal on ikka ülev tunne kui jõuad nendega samale levelile. Selle kevadine naeruste nägude saaks on kindlalt ületanud juba saja piiri ;)

Juba teist korda oli mul suur õnn, rõõm ja au saada lennutatud sinna, kus on natuke soojem ja ilusam ning mitme päeva jooksul pildistada üles suur hulk lapsi ja muud. Juba neid, kellega ennegi kohtutud ja leida uusi lahedaid tuttavaid. Oleks ka nagu rahvusvaheline töö, aga selle vahega, et vähemalt osa perest räägib eesti keelt. Ütlemata mõnus komandeering ja üks minu lemmikumaid töötegemise viise, kus mina olen ainult fotograaf ja päevaplaani on kirja pandud ka kus ja kellega ma hommikust söön ;).  Kuna ma olen oma piltide töötlemisega alles poole peal, siis tuli tunne, et poole peal peaks ja võiks ühte pere näidata. Olles 2 aastat meie tüdrukutest maas, on valik täpselt samasugune. Ma nüüd ei hakka rääkimagi, kuidas enamus vestlust oli stiilis meil nii ja teil naa ja ooo meil ka nii ja teil ei olegi naa, aga ülilahe… ja lapsed – pildista ainult….

Tegime turistikaid, et oleks natuke rohkem aru saada, kus pilte tehtud on ;)

Ma arvan, et see inimene, kes ütleb, et talle tema sünnipäev korda ei lähe, ei armasta iseennast. Kui juba mitte iseennast, siis kuidas veel kedagi teist. Noh ma saan aru, et võib-olla need lisanduvad aastad mingist ajast alates ei pane just rõõmust lakke hüppama, aga väike tähelepanu toob ikka päikese välja. Mulle küll meeldivad sünnipäevad ja päeva õnnestumisest piisab ainult sellest, et keegi teine teeks seda, mida ma ootasin :)

See on nüüd siis see triki koht. Eriti just meestele… Sa võid ju täiesti otse öelda ja ikkagi võib juhtuda, et õigel päeval pööritab teine silmi, et aaa päriselt tahtsid nii, ma arvasin, et see oli nali. Selles vallas tulevad koos veedetud aastad kasuks. Mitte, et mees nüüd silmist tõde lugeda oskaks, aga on lihtsalt tuttav ja armas ja oma kui jälle midagi “valesti” on.

Ma küsisin luba, et kas võib hommikumantli lugu rääkida. Ma ikka vihjasin täiesti otse, et ma tahaks seda valget hemtexi hommikumantlit – paks ja soe ja mis põhiline – puuvillane. Käterätikuid olen juba poetanud vannituppa nagi otsa ja siis õhanud, et ohh kui mõnus. Kallele küll need rätikud ei meeldi, sest need ei ole karedad ja ainult karedad rätikud kuivatavad normaalselt – mehed…

Paar päeva enne ütles, et tal on kingitus ostetud :) … aga see oli vale hommikumantel. Hoopis teisest poest ja 100% polüester. Juba kaugelt näha, et see pole see. Egas midagi…sõitsime koos linna ja ma läksin seda ümbervahetama (pluusi vastu ;). Samal ajal helistas sõbranna Külli ja ma sain ainult sissejuhatuse teha kui ta juba hüüdis, et mul pole mõtet enam edasi rääkida. Ta nimelt higistab juba pikemat aega jõuluvana toodud polüester hommikumantlis ;) ja unistab Hemtexi omast :)

Kollased lilled, mida ma järjekindlalt juba 15 aastat olen saanud, ei meeldi mulle ka juba viimased 10 aastat ja nüüd ma siis ütlesin ka ;) Kuidas ta siis ei näe, et kui ma koju ostan, siis kas valgeid või roosasid :)

Kuna aga meie peres on tugev naiste ülekaal, siis nemad juba teavad täpselt kuidas asjad käivad. Kui hommikul suuremad “vaikselt” minema hiilisid, et mulle all üllatust ette valmistada, siis raputas Kärt mind, et emme ärka üles, me peame ka alla üllatust tegema minema. Tegi nats mõistmatut nägu kui ma talle seletasin, et üllatust tehakse mulle ja mina pean magama. Magasime siis igaks juhuks koos edasi.

Sõime torti, kihutasime poole ampsu pealt Kallega õue, sest kolmel nõial oli umbes 10 minuti pärast luuda vaja ja peaaegu õigel ajal said kolm kostümeeritud nõida ka uksest välja. Kui me Ketlinit kooli juures maha panime, siis avastasime, et kaasas oli küll luud, aga koolikotti mitte :) – nii meie pere moodi. Õhtupoolikul ajasime Kalle varem poliitiliselt koosolekult ära ja sõitsime Pärnusse. Jätkame meie pere traditsiooni, et minu sünnipäeval saavad kingitusi hoopis lapsed. Nende suur soov oli spa külastus (kõiki basseine kutsuvad nemad spaadeks) ja viis legendi dvd :) Said mõlemat. Meie saime kohvikukülastuse , topelt. Teine kohvik, mida oli ka plaan külastada on puhkepäeviti suletud ja 1. mai on ju seda päeva väärt, et kohvik kinni oleks… naljakas…millal siis veel lahti olla :)

Tulles tagasi selle päeva ilusa osa juurde, siis telefon piiksus fb õnnesoove terve pika päeva jooksul. Ühest küljest on muidugi armas kõiki neid õnnesoove saada, aga ma tean omast käest, et kui enamus neist mulle tänaval vastu tuleks ja kui neil just kaelas suurt silti – mul on täna sünnipäev – ei ole, siis poleks mul õrna aimugi, millal neile õnne soovida. Nüüd aga viskab sulle kenasti kasti ette ja ütleb, soovi neile õnne. Kusjuures Küllil pidi olema selline telefon, mis lisaks käsib ka koos pidu pidada ;)

Vot pidudega on keeruline, neid ei ole küll juba aastaid ette tulnud. Oma viga muidugi ja mõtlesin, et järgmine aasta kui asi ümmarguseks kisub, siis võiks ju sellise pika laua asja teha ;) … tagasi fb juurde. Muidugi oli väga armas kui telefon piiksus, aga telefonikõne on ikkagi see, mida teevad pärissõbrad :) …isegi kui see kogemata vastamata kõnede hulka jääb…

Mis mulle veel eriti meeldis, et ise ettevõtjana sain endale planeerida töövaba päeva ja ka järgmise päeva, nii et tühja neist aastatest ja valest hommikumantlist , mulle meeldib minu elu ja inimesed minu ümber :)

Siis on veel see kolmas pool, et kuna ma peaks iseennast müüma, siis äkki peaks ikka iseennast ka müüma. Ma tean küll, et fb saab reklaami teha ja selle nimel, et olla googlis esimesel lehel, peab tööd tegema ning internetis fotolehekülgedel viskab nii mõnegi tuttava Eesti fotograafi reklaami mulle ette. Ja mida mina teen…kirjutan siin taldrikutest ja sellest kuidas me sõpradega torti sööme. Kodulehekülge mul üldse polegi ja fb tundub mulle juba nagu arieli reklaam telekast, mida saab nüüd õnneks edasi kerida.

Õnneks on mul siin kodus teine pool, kes ütleb, et andes saad rohkem ja kõik head asjad tulevad ise sinu juurde ja kui ma täna talle üle õla hüüdsin, et tehku midagi kasulikku, siis küsis vastu, et sa mõtle hästi järgi, et mis see kasulik siis on?

Nagu sõbranna Külli ütleks, et ära mõtle ja vorstil on nagunii kaks otsa ;) ja patt oleks kurta… ma siis teengi edasi nii nagu siiamaani…eilne on selleks hea näide. Saan imetledes pealt kuulata kuidas värsked pereisad ühe sõbra pulmapäeval omavahel lastest ja tööreisil tuntavast igatusest naise ja laste järele räägivad, kuidas pruudid on alati kõige ilusamad ning kuidas peale perepilte võib ennast külas tunnikeseks kauemaks kooki sööma unustada. Või siis täna hommikul kui lapsed kooli-lasteaeda saadetud ning kodu, eile koju tulles puhtusest läikivana eest leides, võin vabalt kell 8 hommikul Ketlini tehtud magustoitu süües telekast aiasaadet vaadata :)

Ja siia jutu juurde hea näide, kuidas lahedad inimesed tänu blogile minu juurde jõuavad…

Toas tahaks teada kuidas toalilled näeks terve aasta välja sellised nagu lillepoes. Kuidas kogu maja sisustus oleks selline nagu 90% välismaaajakirjade kodudest, kus lastetoa seinad on pilte ja riiuleid täis ja ükski asi ei tundu vales kohas olevat. Ma ei hakka ju rääkimagi, kuidas üks kolme lapse ema ühes Soome blogis nii möödaminnes vineerist nukumööblit välja saeb ja täiuslik kodu ja aed on tal nagunii.

Kudumiseks, heegeldamiseks ja õmblemiseks on aega vaja ja isegi kui oskuseid nagu oleks, siis ideepojakeste ootamine võtab kaugelt liiga palju aega.

Nüüd kõik mõtlevad, et ahh mis ta räägib, tal ju nii ilus kodu. Aga see tuleb kuidagi niiiiii vaevaliselt ja ikkagi …et sellest veel vähe oleks, siis on inimesel vaja nakatuda veel millegisse.

Aastaid kõndisin ma täiesti külma kõhuga mööda nõuderiiulitest. Ise mõtlesin, et nii hea – jalutad läbi ja kogu raha jääb taskusse. Täiesti erinevalt näiteks lõnga või kangapoodidest. Ega mul muidugi ei ole kunagi midagi ilusate nõude vastu olnud, aga mingist Iittala taldrikust pöördesse minna tundus nagu mõttetu. Peale selle polnud ka erilist söögitegemise vaimustust nii, et toidupiltide jaoks polnud ka vaja.

Kõik see muidugi ei tähenda, et inimene ükspäev ei võiks üles ärgata ja tunda, et vot nüüd on tal vaja taldrikuid… ja palju. Õnneks on kodu tegemine ja muu aidanud nii palju kaasa, et mida vanem taldrik, seda vajalikum :) ta on. Ma kohe kardan moodsaid asju, sest nagu meie pulmaserviisigagi juhtus, see kandiline taldrik võib tunduda 10 aasta pärast kohatu. Õnneks võib ta 30 aasta pärast olla jälle lahe, aga vahepeal võiks ju ka midagi olla.

Nii ma siis nüüd käin ja korjan – taldrik siit ja tass sealt. Hiljutise Luxembourgi reisi üks kindlaid soove oli veeta tunnike villeroy poes ja kahe suure kilekotiga ma ka sealt välja tulin. Muidugi oli see nats liialatud, sest “vabalt” mahutasin ma kogu ostu poole väiksemasse kohrvisse, mis juba tundus täis, aga ma saan nüüd valida ja mitte ainult mina. Kõik meil nüüd valivad ;)

Õnneks või siis kahjuks on Kalle ka nakatunud. Temagi jalutab mööda teiseringi poode ja toob koju taldrikuid, kahvleid ja vaagnaid. Kui meile ei sobi, siis tal on küll kuhu viia :)

Villeroy taldrikud peale selle, et nad on ilusad, peavad veel vastu ka, erinevalt näiteks Ikea omadest ;). Eks neil ole ka muidugi hind vastav. Õnneks ei olnud ma ainuke, kes poes soodsamate pakkumiste saali ummistas ja oma valiku tegin ma üldsegi üksikute eksemplaride hulgast. Lastega ju hea lihtne. Hoiad närve kokku kui pole serviisi kust ükski taldrik kogemata käest libiseda ei tohiks.

laste lemmikud

Villeroyl on ka nö teise klassi nõud, mis ei olegi nii õhukesed, et on tunne nagu võiks neid vabalt pooleks murda. Aga ikkagi on need ka väga ilusad.

Kalle leiud

ja minu lemmikud teise ringi poodidest – lapsepõlve tundega klaasid…

Oma pulmanõud ja Marise-Katrini kohvitassid tõstsime laste käeulatusest välja ja suurem kapp sai igapäevastele asjadele nii, et iga laps saab neid ise võtta.

Mis nende nõude ostmise juures veel on, et see söögitegemine on ka juba natuke meeldima hakanud. Mitte veel liiga palju, aga ma ei oska ju…. ja sinna ma oma sissejuhatusega tahtsingi jõuda. Söögitegemine on ka selline, et kõrvalt vaatad nagu kõik teeks seda lõdva randmega. Toidublogidest ma ei räägigi, nende inimeste peres on vist iga õhtusöök nagu restoranis ja mina tunnen praegu ainult, et peaks minema söögitegemist õppima.

Ma vahel mõtlen, et kui palju meil Eestis on neid suunamata jäetud andeid. Nõuka aeg oli kuidagi selline, et parem kõik ühe labidaga ja mida märkamatum labidas, seda parem. Ei jõua ma ära kahetseda kogu seda maha surutud loovust. Sõbranna Maris rääkis, et tänasel päeval nende koolis pidavat lausa kohustus olema leida igas lapses üles tema tugevad küljed ja teda siis õiges suunas lükata. Noh ikka nii, et oleks huvi ja õhin.

Kahe kärsitu äärmise lapse vahel on meie pere keskmine vend rahulik ja mugav. Ei torma tema pea ees tegudele, sest aega ju on ;) ja ei võda midagi see, kellel suures kõige rohkem asju on. Oh mu järgmine postitus lükkab selle küll kohe ümber, aga mis siis.  Ühesõnaga see vend võtab vahel ennast kokku ja teeb imnetlusväärseid asju.

värvis koridori seina ühe osa mustaks. Teipis sinna puu peale :) Ülejäänud seina värvis sellise paksu värviga, mis näeb välja nagu krohv. Ei pidavat kahjuks üldse pop värv olema, sest poes seda ei olnud ja pidi laost tooma. Minuarst väga lahe.

Vanemate juures kapi peal oli kohviveski. Päevi näinud ja tuhm ja siis ükskord torkas teine kuidagi eriti silma. Vend oli ta puhtaks teinud.

On asju, mis kõrvalt vaadates tunduvad lihtsad. Ahh mis see siis ära ei ole, nühid tunnikese ja ongi puhas. Omast kogemusest võin öelda, et pole see midagi nii lihtne ja kiire. Nühid ja nühid ja nühid veel. Vanade asjade korda tegemine on ikka suur ja kallis töö, aga iga selline töö on tulemust väärt.

Kui laps sünnib, siis räägitakse, et kõige tähtsam on ema ja armastus. Lasteias, koolis räägitakse, et kodu toetus ja hool on kõige tähtsam. Natuke aega tagasi rääkisin ühe naisega beebimassaazist ja ta ütles, et kui võtta ära vanemate probleemid, siis on ka lapsega kõik korras. Juba ligi 20 aastat tagasi nägin, et ühe sportlase edu, kes tahtis tippu jõuda, taga pidi olema toetav teinepool. Ühesõnaga juba pisikesest peale on vaja kedagi, kes usuks, toetaks ja hooliks ja kui see on olemas, siis no super… Lapsed, kes päriselt ka ei kakle ja kiskle, kes kallistavad, musitavad  :)… ja kui neil on veel sellised vanemad, kes on neile sellise kodu teinud – millise lapse loovus ei lendaks siis seitsmendas taevas…

minu väike assistent vibreeris vahepeal ees ;)