Lill

Henri

Vaieldamatult on minu kaamera ette viimasel ajal kõige rohkem Henrisid. Siinkohal tervitused kõigile Henridele!

Henri õde käisin ma ka siis pildistamas kui ta oli väike. Küll natuke suurem ja siis tundus, et meie koostöö ei sujunud nii kenasti. Õnneks me mõtlesime mõlemad kenasti järgi ja ükskord suvel mere ääres sujus kõik suure naeratuse saatel. Kui ma esimest korda Kristil külas käisin, siis oli ilm umbes-täpselt samasugune. Lund sadas nii palju, et pärast isegi imestasin, et kuidas ma koju jõudsin. Seekord oli täitsa naljakas. Kodust välja sõites päike paistis ja mida lähemale ma jõudsin, sest tugevamaks muutus lumesadu. Lõpuks Kristi majani viis ühtlasel lumevaibal 2 õrna atv-jälge ja muudkui sadas ja sadas.

Pisike Henri aga oli super. Noh ütleme nii, et nagu pere teised lapsed ikka. Piilus natuke rahulikult ringi ja siis õigel ajal pani silmad kinni. Kui eelmisest korrast jäi mul üks aknaalune kripeldama, siis nüüd ma kohe kindlasti pidin seal pilti tegema. Ja kui juba, siis läksime õue ka :). Ütleme nii, et Henri ei saanud üldse aru, miks need lumapalli suurused märjad asjad tema näo peal maanduvad ja nii me siis tegime kiirelt kolm klõpsu ja jooksime tuppa tagasi ja lund muudkui sadas ja sadas…. aga mõnus oli.

Rubriigid: beebid, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.