Lill

Hommikud

Ma ärkan hommikul kell 6. Tegelikult ei ärka, ma silmi lahti ei tee, aga peas hakkavad mõtted ringi käima. Algatuseks ikka need paanika omad. Ma pean ära tegema selle-selle-selle…appi selle ka. Nagunii ma olen midagi ära unustanud, midagi tegema jätnud. Kõigepealt oma töö mõtted, siis lapsed ja kodu. Eks selle tööga ongi nii, et ise ainult enda eest on mõnes mõttes väga mõnus, aga teises mõttes on see ju 24/7 Kuidas jagada ennast, oma aega ja kõikide inimeste soove nii, et kõik oleks rahul. 10 mintsa sellele ja ikka jõuan samasse kohta – on nagu on ja eks ma ikkagi teen lõpuks asju nii nagu ma teen ja üle kuskilt ei hüppa ja alt ka ei lähe :) Nii ja nüüd lapsed – mis trennid, mis ringid, kas kellegi eest peab kuhugi midagi maksma. Kas ma juba tean, et pidi maksma või ikka ei pidanud veel. Teatrid, ekskursioonid, matkad, võistlused aaaa täna on ettevõtlusenädal ja suuremad õpilased teevad kohvikut ja oleks ju tore, kui keegi nende kohvikust ka ostaks… raha peaks kaasa andma. Kas mul üldse on väikest raha. Õnneks on lapsed meil nii mõistlikud, et juba sünnist saadiks koolitatud iseenda asjade üle järge pidama ja pidevalt suudavad nad mind sellega ka üllatada. Näiteks üks hommik tuli Liisu, et mul on täna ujumine….täna…mis mõttes täna…appi….mul pole õrna aimugi, kus sul trikoogi on…..Aaaa, mul on juba kõik asjad koos! :))))) Tegelikult see ikka ei ole alati nii ja paanika on õigustatud :) Töö on keerutatud, lasped peaks kontrolli all olema. Nüüd siis kodu ja muu kraam… kas keegi tuleb täna meile pildistama, ehk siis kõik asjad peaks jõudma omale kohale ja valest kohast ära ja kui palju aega selleks vaja on. Meil on ikka liiga palju asju :). Ja kui juba tuleb pildistama, siis peab mõtlema ka midagi uut või natukenegi teistmoodi. Ja siis veel kastist välja ehk siis kus ja mis kell on õues ilusam. Parem on muidugi mõtetega sellele libedale teele mitte minna, sest aednik meie peres (loe poole kohaga mina) oleks päris elus juba ammu lahti lastud, aga noh uut pole ju ka kuskilt võtta, nii et mingit ilusaima aia tiitlit me ei võida ja on nagu on… see teise poole kohaga aednik ehk siis Kalle, annab ikka rohkem :)… nii kell hakkab juba pool seitse saama. Mina ise. Mis ma täna tegema pean….nii palju…nii palju küll ei mahu. Tööd on vaja kindlasti teha. Ega mul ausalt öeldes polegi mitte ühtegi päeva aastas kui ma ei teeks. Esiteks ma lihtsalt enam ei oska teistmoodi ja isegi kui ma ei lähe päeva jooksul arvuti taha, siis telefon on ju ikkagi käes ja peast ma nüüd neid töömõtteid ka välja ei saa. Selleks, et mitte koguaeg tööd teha, siis tuleb trenni minna. Vähemalt tund aega mitte mingeid töömõtteid…ok peaaegu. Trenn on nüüd see hobi, millest loobuda ei saa ja ei taha ja miks ma peaks. Ainult kasuks tuleb… Siis peaks ju sööma ka. Mitte ainult mina, vaid siin meil ju palju inimesi ja mõned loomad ka. Loomade ühekülgse menüü peal annaks mina muidugi juba ammu otsad :) … aga sööma peab :) . Logistilised plaanid päevaks paigas, nüüd võiks kella vaadata….aaa juba peaaegu seitse…täitsa mõnus…

Kella 7 ajal heliseb Kalle äratuskell ja seda kuulevad kõik. Esimesed 10 minutit ei juhtu midagi. Järgmise 5 jooksul on kuulda laste kõndimist ja sättimist. Mina olen eelviimane, kes üles tõuseb. Kärt on viimane. Lapsed hakkasid hommikuks putru tahtma. Saab… muidugi saab… Ketlin tahtis muna. Kärt mannavahtu :) Ise ostis omale eile poest. Mannavahu, mitte munad :)

Kõik on rahulik ja vaikne kuni siis …. te jääte hiljaks… karjuvad ja jooksevad kõik :) Kõik on kadunud, kõik on puudu, ma ei tea, ma ei oska, ma ei jõua…need, kes on valmis, need karjuvad nende peale, kes ei ole valmis…

Õnneks kestab see kõik 5 minutit ja siis on Kalle lastega Rapla poole teel. Ja majas on vaikus :) ja õues on vaikus :) …. ja mina üksi ja hommikusöök :)

Kella kuuene paanika tuli nüüd tagasi, ma lähen teen midagi kasulikku :)

Rubriigid: Krista, minu aed, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

7 kommentaari postitusele Hommikud

  1. Karukati kirjutab:

    Lihtsalt imeilus!

  2. Anonüümne kirjutab:

    Pildiilu on võrratu! Kutsub endaga kaasa ja kuidagi enam ära ei lase! :)
    Iseolemise äramahutamine ühte päeva koos kõigi kaaskondsetega on aga tuttavamast tuttavam. Mina hakkasin ajusid ragistama täna öösel kell 3, kui peale koeratiiru enam uni kuidagi ei tulnud. ;) Õhtuks on aga jälle meel rahunenud, sest koolitükid on ülevaadatud, kõigi kõhud sooja kapsasuppi täis ning viimased päikesekiired vahtrapuu ladvas annavad hingele rahu. Aitäh, tänase päeva eest! :)

  3. Krista kirjutab:

    Oi kui armas…mul on veel mõni lugeja jäänud :)
    Ma mõtlesin ükspäev elu üle järele ja otsustasin rohkem kirjutada :)

    Aga mul on ikka ka googel kalender, aga see ei vähenda kuidagi udupeasust ega ka mitte paanikat- äkki seal ei ole kirjas :)

    Kohtume jällle…

  4. Kaie kirjutab:

    Oh, loen nagu oma elust :) Ainukese vahega et ma pean koos kôigiga ka uksest välja tormama! imelised pildid!

  5. mäemamma kirjutab:

    Oh, kui armas postitus. Kui töeline. Kui tuttav!
    Aitähh piltide eest!

  6. anu kirjutab:

    ma mõtlen ka hommikul asjad välja aga tööle jõudes olen löts ja pool jääb tegemata.

    tublid jooksjad olete!

  7. Katariina kirjutab:

    10 punkti aju eest, mis on nagu kompuuter. Mul on asjad kirjas: enamik telefoni kalendris (kuhu ma panen lausa meeldetuletuse selleks, et mis kell nüüd minema pean hakkama. Sest kuigi on kirjas, et kell 16 on arst ja telefon annab sellest kell 15 teada võin ma tööl olles ära unustada, et pean minema hakkama..). Teiseks kodus, mõnusas akendega kalendris. Ja tööasjad on tööl A4 ruudulises kaustas, mis alati laual lahti ja kust ma siis asju maha tõmban. Seda asendasid varem post-it’id, aga need kippusid kultuurikihi alla mattuma.
    Nii et: super! Sellise ajugümnastika juures ei ole sul niipea vaja hakata mõtlema sudokude või …muu mentaalse võimlemise peale.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.