Lill

jooksmisest

Suvel peale ümber järve jooksmist sai siis mõeldud, et prooviks äkki natuke veel tõsisemalt ja vaatame, mis saab. Plaan oli lahe :) Nägi ette minu jaoks nii väga pikki ringe ja ka väga kiireid ringe. Istusin enne kodus ja joonistasin ja mõõtsin google mapsis, et milliseid teid pidi ma joosta võiks ja kui ikka väga kaugele minna, siis kas ma tagasi ka jõuan. Üks oli selge, et kodust mööda joosta pidi olema keeruline, aga selles nagu suurt vahet ei olnud, kas joosta edasi-tagasi või ringiga. Kahjuks oli aga nii, et suured ringid tähendasid seda, et Kutt kaasa ei saanud ja ütleme nii, et ta ei võtnud seda väga kergelt. Aga no mis teha kui ta ei oska rihma otsas joosta ja mina pidin rohkem-vähem maantee peal jooksma.

Suvise ülitöise graafiku sisse neid jookse sättida oli vahel päris keeruline ja eriti kui nö pika jooksu oleks pidanud tegema töövabal päeval, aga mis siis kui sellist päeva ei ole. Kuna mul ju ei ole üldse nagu päris töö või kes see ikka tänapäeval labidaga kaevab, siis ju vahet ei ole…sobivad ka tööpäevad. Siht silme ees, jooksis lõpuks asi ikkagi kokku ja täpselt nädal aega enne seda jooksu olin mina haige. Võtsin küll töiselt vabama nädala, aga nii haigeks ma ikkagi ei plaaninud jääda. Kui nädal enne tundus, et küll saab kõik korda, et ennegi ühe päeva ennast kehvasti tundnud, aga kui juba neljandal päeval midagi parem ei tundunud, siis noh jah…. selle otsustasin igatahes ära, et jooksen igal juhul. Ma ju võin seda ükskõik kui aegalselt teha :) Õnneks ikka eelmine päev oli olemine juba täitsa mõnus ja kui siis selle päeva pulm ostutus ka üheks vägagi mõnusaks, siis see niisama läbimine tundus juba mõnusa väljavaatena.

Jooksin läbi ja kuna ma ikka ainult loodust nautida ei osanud, siis tegin hetke olukorrale vastavalt paar kiiremat sammu ka. Jooksin eelmise aastaga võrreldes sama maad 7 minutit kiiremini, aga eesmärgid olid palju suuremad. Samas põdeda polnud ju midagi ja äkki ongi järgmine aasta selle võrra lihtsam endast parem olla :).

Ei tahtnud ka asja väga niisama jätta ;) Nädalake hiljem oli kohalik külajooks ja kuna lapsed nagunii läksid, siis ma ju võin ka :) Kokkuvõttes oli naljakas, sest ma sain oma elu esimese medali ja karika ka :) Just enne seda olime Kallega vaielnud, et kas võidu väärtus sõltub konkurentsist ja võistluse tähtsusest. Mina, kes ma kunagi midagi võitnud ei olnud, siis minu jaoks oli see ikkagi hoopis teistsugune kogemus. Eriti veel oma laste silme all :). Et nüüd jutt väga ekslik ei oleks, siis ma võitsin ikkagi ainult veteranide klassis, päriselt jooksvad inimesed, ikka jooksid kiiremini ja ju need kiired veteranid lihtsalt ei jooksnud :)

No ja ma võin ju veel natuke joosta. Kuna me ühe pikalt planeeritud pildistamise pidime edasi lükkama, siis tekkis täitsa sobivalt üks vaba päev, et veel korra joosta. Lubasin endale, et see on selle aasta viimane :). Hoolimata sellest, et ma pool septembrist veetsin maratoni lugusid lugedes, meeldivad mulle…. veel… lühikesed jooksud. Nii kaua kui ma ei oska/suuda endast kõike anda, siis mulle tundub, et lühikesel maal on seda lihtsam tõestada :). Ühel päeval kui ma seda oskan, siis ma võin ju ka natuke pikemalt joosta.

Võtsingi teiste 18 aastastega, kellest vähemalt pooled nägid välja ja ka olid, palju vanemad kui mina, ühte ritta ja jooksime ühest külast teise linna. Ilm oli super, enesetunne super ja kokkuvõttes oligi kõik väga super. Võitsin ennast ja omaarust tegin ka paar päris kiiret sammu, siis kindlasti saab jääb järgmine aasta paremini, sest see on ju alles algus.

Ja alguses on ka mul siin kaks väikest jooksusõpra. Tahavad käia ja tahavad endast parima anda ja muudkui annavad. Kaks korda suvel tegime isegi nii, et ainult nemad jooksid oma lastejooksud, sest minu aeg sai otsa ja pidin tööle minema. Ja sellel külajooksul jooksid nemad nii oma 1.5km lastejooksu ja tulid siis veel ka 5km jooksule. Pärast olid nii uhked, et nad jooksid rohkem kui mina. Koolis jooksevad ja kooli eest jooksevad ja kõigil neil jooksudel, mis ma välja pakun. Läheb järjest paremini ja püüame siis kamba peale üksteisele toeks olla ja mina juba kardan, et parimal juhul mul veel aastake ongi kui ma neist kiirem saan olla. Liisu on meil veel eriti tubli ja naljalt tema juba medalita ei jää. Kui neil oli kooli suurjooks, kus stardis oli terve kool ja läbima pidi umbes 5km, siis tema jõudis finishisse 7nda tüdrukuna. Kõikide koolitüdrukute hulgast ja nii väike see nende kool nüüd ka ei ole :) Aga ma nendel rahvajooksudel olen küll näinud, kuidas ma ikka koguaeg jooksen võidu oma laste vanustega, siiamaani õnneks poistega :)

Trenni teeme igatahes küll võrdselt. Ok Liisu teeb vist juba rohkem. Ei saa tema rahulikult kodus istuda kui Ketlin suuremate tüdrukute trenni läheb ja nii ta käibki seal ka veel. Ketlin jälle leidis ka oma trennipisiku ja kui ta ükskord nädalas ei jõua omavanuste trenni, siis käib selle asemel ühe korra väiksemate juures. Ega see ju ei ole lihtne minna kossu trenni nii, et teised on seal juba mitu aastat käinud, aga esialgu on tema plussiks see, et võhma tal jätkub…las jookseb siis niisama edasi-tagasi ja alati on ju vastas võistkonnas ka keegi, kes on ka alles natukene trennis käinud :)

Kui ma küsisin tüdrukute käest, et mis võistlustele me järgmine suvi lähme, siis vastasid koos – kõikidele :)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, Krista. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele jooksmisest

  1. Krista kirjutab:

    ma arvan, et oleneb külast ka :) seal küla vahel nats alla 5min/km …. aga muidu minu vanused on palju kiiremad kui näiteks 5 aastat nooremad…

  2. eve kirjutab:

    sportlikust huvist- kui kiiresti on külavahel vaja joosta, et medal saada? (näiteks!) :D
    ma ka muudkui jooksen, aga võrrelda pole peale iseenese eriti kellegagi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.