Lill

jooksmisest

(need on Liisu omad :) ja mul ei ole lapsepõlvest mitte ühtegi medalit ja suurest peast on ainult kaks tükki, mis anti kõigile lõpetajatele)

Ma ei taha ju ometi jooksjaks hakata….ja muidugi ei taha. See tundub ju nii tavaline ja miljon inimest nagunii jooksevad ja väga suur enamus nendest minust kiiremini-kauem-suurema naudinguga jne jne… aga kui trenniplaan nägi ette, et suvi tuleb aeroobne, siis on laias laastus valida kolme asja vahel – joosta, rattaga sõita või rullitada. Jalgratast pole mul elu sees olnud ja seega mul puuduvad igasugused nii positiivsed kui ka negatiivsed kogemused, aga no kohe üldse ei tõmba ja nii on see ka kuidagi loogiliselt kõrvale jäänud. Rullitada mulle meeldib ja kohe väga ja nüüd, kus ma päriselt ka sain teada, kuidas sõitma peaks ja ostsin endale omad ja päris uisud, on see veel eriti mõnus….aga ühe aga suutsin ka ikkagi juurde mõelda. Nautida saan seda ikkagi siis kui sõidan kiiresti, kiiresti väga ei oska veel ja samas kukkumist ma endale keset tööhooaega ka lubada ei saa. Muidugi ma ju ei pea ennast suvalises kohas ju kohe külili viskama, aga ikkagi nagu ei julge väga riskida. Jääb siis jooksmine.

Mis see siis ära ei ole – jalga jala ette ja natuke kätega vehkida ka ja läheb. No ei lähe ju :) või siis nagu läheb ka ja mida paremini läheb, seda olulisem tundub teha kõik õigesti ja mõnuga ja….noh veel need tuhat muud põhjust. Kevadel panin ennast suure hurraaga ka paarile võistlusele kirja, aga mida lähemale need jõudsid, sest väiksemaks jäi see tunne, et tahaks minna. No ma siis ju ei läinudki, sest tööd on mul piisavalt palju, et selle suure laia selja taha pugeda. Aga kahele jooksule oli ikkagi nimi kirjas. Üks siin samas kodus ja teine minu ainuke karmilt endale hoitud suvine nädalavahetus. Esimene rohkem lastele rõõmuks ja teine siis enda testimiseks, et kas ma olen parem kui eelmine aasta.

Ega mulle see minek ei meeldi. Hommikust saati on selline õõnes tunne ja mõtled ainult sellele, et peaks seda või teist tegema ja kohe üldse ei taha, et keegi minust midagi tahaks ja parem veel kui üldse ei vaatakski minu poole. Kuna aga lapsed tahtsid ka joosta, siis tuli asjalik olla ja neid ergutada ja neile kaasa elada. Liisu jooksmisest tuleks muidugi eraldi postitus teha, aga tublid olid mõlemad ja Kärdukas on Kärdukas ja tema ikkagi ei julge. Kuna nad on õnneks piisavalt suured, siis minu jooksu aja saavad nad ka ise kenasti üksteise järele vaadatud või siis tegelikult range Ketlini järlevalve all ;). Liisu oli omavanuste parim tüdruk ja tema üle rõõmustamine aitas kenasti viimased minutit enne starti mööda saata. Mis nüüd mina – mõttega ma seal rahulikult tagant poolt alustasin ja vaikselt külg külje kõrval tiksudes ka käima läksime. Mulle see teistega koos jooksmine ikkagi sobib väga hästi….aaa püüaks seda…vaatame, kas ta jookseb samas tempos….no temast võiks küll ju kiiremini joosta. Kuna ma kellaga ei jookse ja numbrite maailm tundub ikkagi rohkem nagu päris jooksjate maailm, siis ei oska ma mingeid koma kohti järgi ajada ja jooksen nagu tunne on. Tunne oli hea ja kui üks kolmene seltskond kõrvalt jõudis, siis võtasin neile sappa ja mõnus oli. No ikka täitsa mõnus oli ja lõpp jõudis kuidagi kiirelt kätte. Aega vaadates oskasin ka ainult rõõmustada …noh nii umbes 10 sekundit, sest kohe järgmine mõte oli….aga äkki oleks saanud veel paremini….

Selle mõttega läksime siis kolme tütrega varustatuna ümber Pühajärve jooksma. Üks ja ainuke eesmärk – olla endast parem. Või siis veel parem….aga… Minu kõige raskem trennijooks oli sooja päikesepaistelise ilmaga, mis on ka olnud üks ainukesi kordi, kus ma keset teed seisin ja mõtlesin, et teate jookske ise edasi, sest mina ei taha praegu rohkem mitte midagi teha kui siia samma maha istuda ja määrata ajaks jääda. No kasuks muidugi ei tulnud, et ma selleks hetkeks olin kodus nii 5km kaugusele jõudnud ja loogika ütles, et tagasi on sama pikk maa. Ühesõnaga oli just sellel Pühajärve jooksu päeval selle suve kõige kuumem ja pilvitum päev ja ma ju juba teadsin, et pool teed läheb mõnusalt päikese käes ülesmäge. Aga pole ju midagi, ma pean olema ainult endast parem ja see tundus igati võimalik, arvestades, et eelmine aasta jooksin üldse esimest korda elus nii pikka maad. Ühe treeneriga olime talvel eesmärkidest rääkinud ja ma siis naljaga pooleks ütlesin, et tahaks temast ka parem olla. Nii ma siis terve tee piilusin koguaeg ette poole, et kus ta on ;). Nüüd olin juba julgem ja stardis taha ei roninud, aga ütleks, et psühholoogiliselt on mööda joosta ikka palju mõnusam kui see kui sinust mööda joostakse ja seekord ikkagi joosti ;). Kokkuvõttes oli kõik hästi ja endast olin ma ikka palju parem. See sama treener tuli minut peale mind ja koos naersime, et mida kõike klientide heaks kea teha ei tule :) aga see poleks ju mina, kui ma ei oleks pärast mõelnud….aga….aga….aga… kas ma ikka oleks saanud veel paremini…

ja kui ma niimoodi olin mitu päeva mõelnud, siis no miks mina ei võikski endast parem olla. Mis mul on kaotada kui ma nüüd natuke rohkem pingutaks. Prooviks ja vaataks, mis siis saab. Ma ei võida peale enda mitte kedagi, aga päris mõnus oleks teada saada kas ja kus on minu lagi  ja ma saan juba täitsa aru, miks inimesed seda teevad – sa lihtsalt ühel ilusal päeval ei saa teistmoodi :). Mis põhiline, et minuvanused naised jooksevadki ja jooksevad kiiremini kui näiteks 5 aastat nooremad….

Eks ma ütlesin välja ka, mis see järgmine väike eesmärk on, aga ma enne munen ära ja siis kaagutan :)

aga jooksjaks ei taha ju ikkagi või….

endale sünnipäevakingituseks ostsin need kaks alumist raamatut, aga kuidagi ei edene nende lugemine, sest koguaeg on peal mingi kolmas :) See konkreetne meeldis mulle väga ja kuna see oli mu esimene tema kirjutatud, siis võtaks kohe mõne veel ette

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele jooksmisest

  1. Pingback: jooksmisest | Krista Kõiv

  2. Jaana kirjutab:

    Sa olid juba eelmisel aastal aastal samas graafikus kui mina täna tasasel maal. Väga tubli! See on hea plaan võistelda iseendaga, see on kõige adekvaatsem võrdlusmaterjal ja nii võib ju teistest ka lõpuks ette jõuda ;)

  3. Katariina kirjutab:

    Mo arust oled sa hirmus tubli! Kõik, mis käsile võtad, kõiges saad kohe eksperdiks ja tsempioniks. On see siis fotograafia või paleotoitumine või sport. Imetlen su sisemootorit ja motivatsiooni!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.