Lill

jõulujutt

Mulle see aeg meeldib. Tahad olla ja teha asju ühte moodi ja kui veel silmad kinni panna, siis on kõik su ümber lausa imeline, aga tegelikkuses läheb ikka nagu läheb. Näiteks võtad ennast 20.12 kokku ja otsid üles eelmisteks jõuludeks kingituseks saadud kinkekaardi ja avastad rõõmsalt, et õnneks on tähtaeg 21.12 :) ja just, mina olin ka see, kes 23ndal kaubanduskeskuses mossitas, sest kõik tundus nii ebaõiglane, et miks osad leiavad parkimiskoha minutiga ja teiste inimeste kassajärjekord korades kiiremini liigub. Kärumehed itstitasid üldse nurga taga pihku, sest naljakas oli vaadata kuidas inimesed pisikesse korvi ja ühe vaba käega ulme koguse kaupa üritasid panna. Ma saan neist aru, väike trenn enne vorstisöömist kulub ju marjaks ära ja palju vähem mahub ju ka korvi kui kärusse…väga mõislik neist. Hoolimata kõrgete detsibillidega vaidlustest ja ka mõnedest pisaratest ning tõsisest töövõõrutusnähtudest, püüüan ma nüüd ikkagi idüllilise pildi maalida.

Seadsin endale eesmärgiks, et parem oleks kui ma kõik oma tööd jõuaks enne jõule valmis ja saaks täiesti rahulikult käia ja istuda kõigil laste jõulupidudel. Ainult kahele lasteaia peole võtsin üldse fotokagi kaasa, nii et ma olin ikka päriselt kohal. Kõige esimene “pidu” oli Liisu trennipidu. Tundus, et ta on meil kõige pisem treenija, aga sellest ma räägin eraldi, sest need päris korvapllurid olid ikka niiiiiiiii suured. Kuigi mul ju ka omal kaks korvpalluri mõõtu venda, siis need seal hunniku laste vahel tundusid ikka kuidagi eriti pikad :) Möllasid, naersid ja jooksid ennast hingetuks ja oligi aeg järgmiseks peoks. Ketlini muusikakooli jõulukontsert. Iga õpetaja sai valida oma õpilaste hulgast 1…2 ja need siis esinesid vanuse järjekorras. Kuna Ketlin oli üks nooremaid ja esines teisena, siis kontsert oli puhas nauding ja imetlusväärseid esinejaid ikka kuhjaga. Enamus nautis väga seda, mida nad tegid ja uhked said siis olla nii vanemad kui õpetajad.

Järgmise päeva hommikul oli Ketlinil oma klaveriõpetaja õpilaste kontsert ja seal siis olid päris esimesed karutantsu mängijatest kuni tõsise rokini välja. Väike paus ning laulustuudiokontsert. Algus läks küll üle kivide kändude ja mina olin nii kivid kui kännud, aga me saime sellest üle :). Ma nüüd ei tea, kas ainult mulle tundub, aga need kontserdid lähevad iga aastaga paremaks, just kava ülesehituse poolest…laulavad ju nad nagunii nii hästi.

Viimane nädal enne päris jõule olid peod lasteaias ja veel üks Ketlini kontsert. Lasteaias me tegin isegi pilti :)

vennad ja nende suured fännid või siis vastupidi :)

Liisu õde ja Eliisi vend käivad ühes rühmas ja ükski pidu ei jää vahele ega ka mitte nautimata :)

Liisu pidu

tegelikult ta ei pikutanud seal niimoodi tervet pidu :)

see sama vend :)

Kui need muud peod kestavad ikka tunde ja minuarust kõik lapsed peavad ka seal rohkem-vähem vastu, siis lasteaia peod on ikka ülilühikesed ja saavad läbi enne kui sügavalt 3 korda hingatagi jõuad. Noh samas, parem see kui see, et koolis pole ühtegi pidu, mis vanematele on…

Ketlini juhtimisel tehti kodus piparkooke. Täiesti ilma sekkumata…ok ahju pani käima ja vaatasin kella ka.

kuusk tuli metsast ja ehteid sai palju :)

ma oma lapsepõlvest mäletan, et räägi, mis sa räägid, mitte kunagi ei olnud asjad nii nagu tahtsid, kingitused polnud need, mis ootasid ja jõuluvanaga olid ka kahtlased lood ja üldse kuidagi oli keelde ja peab asju nii palju, et nagu sellist niisama lihtsalt olemist ei mäleta. Ma omaarust püüan nüüd teistmoodi teha, aga ega ma ei tea, kas selline variant jälle minu lastele meeldib. Ma ikka käskisin mitu korda kirju kirjutada ja küsisin, et kuidas meil need asjad täpselt võiks olla. Mõni kingitus hommikul kuuse all ja rohkem kingitusi õhtul koos jõuluvanaga. Ajasime lapsed siis magama, sest muidu päkapikud ei saa pakkida ja jagasime kingitused ära :)

Mina tellisin Ketlini käest järjehoidja, sest muidu on mul ju koguaeg raamatud järje koha pealt tagurpidi lahti ja nii pole vast viisakas :)

Kärt tahtis kingi :)

ja Liisu pinalit.

kõik said uued mütsid…

kui teised tahtsin pidulikuks puhuks omale sirgeid juukseid, siis Ketlin magas terve öö nende sarvedega, et ilusamad lokid oleks :)

õhtuks oli laua ümber 15 kohta….. ja üks vaba koht jäi veel täitsa üle… ;) Kuna meil siin päris mitu-mitu täiskasvanut vaatab, mis ta sööb, siis tehti menüüs korrektuure ja kõigi lemmikud oli türgi oad parmesaniga.

Kirikus Kallet kuulamas käisime vanaema-vanaisa ja Ketliniga ja ei tea, kas see on sellest, et ma teda juba nii kaua tunnen, aga ma teadsin täpselt kuidas iga ta alustatud lause või mõte lõpeb. Ilus armas ja kohutavalt külm Juuru kirik, aga pärast tuli välja, et me lihtsalt istusime vales kohas :) Kõik laulud said lauldud ja tuttavad kallistatud ja tulime koju jõuluvana ootama

no nüüd on millega mängida, lisaks 4 korvpallile, mis jõuluvana laste vahel ära jagas, kes ilma jäid, need ei käi lihtsalt veel trennis või siis teeb midagi teist ja liiga hästi :)

paleomuffinid – mu vend tegi. Eks meil pool õhtut käiski aasimine, et kas see või teine söök on piisavalt paleo või lchf või seda ei tohiks üldse süüa :), aga see on juba teine jutt…

siia lõppu muidugi sobiks nüüd idüllilised lumised vaated, aga no mida pole, seda pole… :)

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele jõulujutt

  1. H. kirjutab:

    Järgmises elus tahaksin ma sündida just sellisesse perekonda nagu teie oma…

  2. Kristi Värik kirjutab:

    Kärt on nagu väike Krista :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.