Lill

jõulukokkuvõte

Möödus järjekordne jõul, kus ei hõljunud ma ühelgi üritusel peen klaas jalgapidi peos ja väike must kleit seljas, nii et kõigi silmad nii umbes minu kõrgusel oleks võis siis isegi natuke kõrgemal. Esiteks ei mahu mulle mingi väike kleit selgagi ja teine vabandus on töökollektiivi puudumine, kolmanda leiaks ka, aga sellest ma sain juba üle ;).

Esialgne kiire kokkuvõtte on see, et põhilise perekonna moodustasime mina ja tüdrukud, sest vana mees uues kuues omas tihedamat töist nimekirja kui ühelt pereisalt oodata oleks osanud. Aga ta andis siiski parima ja oli ka kohal kui vähegi võimalik…mõnikord salaja ;) Mina kui logistik-taksojuht, kes plaksutas kui vaja ning püüdis mitte midagi ära unustada. Loomulikult edutult, et meelespidamist oleks olnud tarvis rohkem ja mõned tänud jäid õhku.

Algas jõulunädal Tallinnas Lotte etendust vaadates….või algas veel varem? Järgmisel päeval oli  Ketlini laulustuudio kontsert. Uhke ema sai oma õnnepisara kohe kätte, sest Ketlin juba teist aastat järjest on esimene, kes laulma hakkas. Kava oli pikk ja põhjalik ning lõppes meie pere esimeste pisaratega, sest pisikesele kuningannale ei toonud jõuluvana midagi.  Selle peoga sai minu osa Ketlini pidudest osavõtuna läbi. Ülejäänud toimusid kinniste uste taga. Ma juba ehmatasin, et kas siis kui laps kooli läheb, enam vanematele midagi ei näidatagi, aga äkki ikka, lihtsalt mõni teine kord.

Pühapäeval käisime kirikus Birgiti kontserdil, mis oli armas ja südamlik ja kui Ketlin sügisel ühel sünnipäeval juba sai Birgitiga koos pildi oma telefoni, siis nüüd said Liisu ja Kärt ka :)

Teine pidu oli Liisu jõulupidu lasteaias. Näidati näidendit, mida ma olen juba näinud, kuidas osatäitjad olid uued ;). Eks siis paista, kas aastate pärast näen ka kolmanda trupi esituses ;). Mulle isegi meeldib nii…ühe pere lapsed saavad nagu ühe ja sama mälestuse, aga samas igaüks erinevat moodi ning peres on näidend, mida lõpuks kõik peast tsiteerida suudavad ;) Järjekordne pidu lõppes pisaratega, sest noh jõuluvana oli, aga Kärdukale jälle kingitust ei toodud. Kolme aastase jaoks äärmine ebaõiglus….õnneks…

sest sama päeva õhtusse mahtus ka veel pühapäevakooli jõulupidu. Õnneks polnud see jõuluvana Kärdukat unustanud ja kohe esimene pakk oli talle. Ohhh….aga noh, ei saanud me ikka ilma pisarateta. Tuleb ikka välja, et kõik tahavad olla võitjate poolel ja tagasilöögid nõuavad väheke tugevamat iseloomu. Noh, isegi minul pole seda, mis siis veel meie pere noorematest rääkida. Ahh samas, lihtsalt selline emotsionaalne perekond ;)

Järgmise päeva Ketlini laulukontserdile läksid nad hoopis Kallega kahekesi – kirikusse – kiirelt sinna ja kiirelt tagasi…

Järgmine jõulupidu oli Kärduka oma lasteaias. See vast kõige lõbusam ja kogu huumorikas seltskond istus pikas reas näoga publiku poole. Noh vähemalt üritas istuda ;). Püüdsid väga püüdlikult laulda ja tantsida ja nalja hakkas saama siis, kui jõuluvana saabus. Kui eelmine lasteaia pidu möödus pisaratega võideldes minu süles, siis see oli tema tähetund – pidu koos jõuluvanaga. Kohe algatuseks oleks nad Kärduka eeskujul jõuluvana pikali jooksnud, see järel tuli jõuluvanal üle vaadata kõik valutavad sõrmed, uhked kingad, kleidid jne….Mõned lugesid väga tublilt luuletust. Meie Kärdukas veel mitte, aga ta oli niisama armas :)

Järgmisel päeval kui maailmalõpp niimoodi napilt mööda läks, pidi jõuluvana tulema nõmmele. Ikka ja ainult lastele :). Seda pidu oodati meie peres ikka, et vaata suvest saati. No nii harva näeb neid sõpru ja siis on ka aeg nii lühike…alati. Eks neid pidusid jätkub vast paljudeks aastateks, sest pooled tited ei osanud veel luuletustki lugeda ja paljud on veel sündimatagi ;)

Järgmine päev me vist magasime…magasime või? noh igatahes ma ei mäleta, mis me tegime…aaa suur koristuspäev oli ;)

Pühapäeval käisime õhtul suuremate tüdrukutega superstaari vaatamas. Kui kellegil veel peaks selline rumal mõte tulema, siis küsigu enne minu käest, ma võin julgelt ümber rääkida. Naiivne mina arvas, et kui ikka kõik need finalistid sinna kohale kupatatakse, siis on meil see suur au ja võimalus nende lahedat esinemist nautida, samal ajal kui inimesed kodus reklaami vaatavad. Aga ei…meil oli ka siis reklaamipaus ja ähh-päähh-nõõõme…. lastel oli igav, sest kokkuvõttes ju lauldigi ainult 7 laulu ja kui me kodus kerime kõik pausid edasi, siis nüüd me pidime seal lihtsalt istuma ja ootama…aga noh, kes meil käskis sinna minna. Ühesõnaga pärast seda ma olen nüüd ikka vähe ettevaatlikum kontsertitega ja kui enne lapsed suure hurraaga tulid kaasa, siis nüüd sketpiliselt küsivad, et kas äkki….

Järgmine hommik oli siis lõpuks see päris. Öösel käivad meil päkapikud. Kingitusi jäetakse erinevatesse kohtadesse ja kunagi ei tea, kuhu see aasta. Nii palju on nad nüüd juba targemad, et otsitakse kõik võimalikud ja võimatutd kohad läbi. Kiirelt muidugi ka need, kuhu olid peidetud veel õhtuk päris jõuluvana jaoks pakkimata asjad, aga ma loodan, et nad seda väga südamesse ei võtnud :).

Ma püüdsin sellel aastal kingitustega kokkuhoidlik olla…või siis tegelikult mitte. Ketlin sai oma kauaoodatud tahvelarvuti (ei saanid ipäädi ega ka mitte muud kallist, vadi algatuseks sellise, mille puhul ei ole kahju kui maha kukub või leib peal unustatakse, puhtalt enda närvide pärast ). Liisu sai ka peaaegu, aga tema oma ei võtnud asju omaks ja läks esialgu tagasi ja äkki tuleb paremana tagasi ja siis me saame teda jagada. Kalle üks kingitus tuli poest koos nende turvavidinatega. Noh Selveris on see isepiibutamise asi ja ma ei lihtsalt ei tulnud selle pealt, et karbis sees on see vidin küljes ja väravate vahelt läbiminnes ta ka karjuma ei hakanud ;). Kärdukas sai roosa kelgu ja seeliku. Seelik on juba 6 päeva järjest seljas ja sama võib vast öelda ka pidzaamade kohta. Kui me nüüd siin iga päev õue ei jõuagi, siis on päris mitu päeva niimoodi möödunud, et pidzaamad on seljas…nagu täna ka ;)

esimest korda tulid siis minu vanemad ja vendade pered jõuluõhtuks meie juurde. Toidud-joogid jagasime kenasti ebavõrdselt ära, sest ema on meil vist ainuke, kes nende päris jõulusöökidega hakkama saab ja nii jäi see ka seekord tema õlule. Mina tegin kooki ja vennad hoolitsesid, et jooks otsa ei saaks. Päris mõnus oli niimoodi. Minu korda armastav ema jõudis kõik eest ära koristada kiiremini kui mina ja keegi ei pidanud öösel kuhugi sõitma ning isegi kui mõnel suuremal tundus igav olevat, siis see vast käib juba vanuse juurde ;). Tittedel oli aga lõbu laialt :)

Sellega sai meil jõulutrall otsa. Arvutit sisse ei lülitanud, telefoniga ei rääkinud. Istusime kodus, mängisime lastega lauamängie, vahtisime telekast pisaraid kiskuvaid filme, rääkisime ausalt, mis südamel, saime sellest üle ja käisime kelgutamas, lugesime raamatuid…ühesõnaga, midagi sellist, mida me enne teinud ei ole ja mõnes mõttes nagu oligi maailmalõpp, sest kõik uued lubadused on nüüd antud ja eksnäe, mis saab ;)

Noh ja kes nüüd siiamaani välja jõudis, siis võib veel tunnikese meiega veeta…näed SIIN

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele jõulukokkuvõte

  1. Erin kirjutab:

    Tore saade! Ja kõik ongi ju juba ILUS.

  2. Agne kirjutab:

    Minu 2012 aasta lemmiklugu!
    Järgmisel aastal tulge meiega pühadeaegsesse GOSpasse, pidev hoolitsus ja puhkus nii lastele kui lapsevanematele ja pakutav programm pisikeste printside ja printsesside vääriline.

  3. maris kirjutab:

    mina puutusin ka sel aastal kokku probleemiga – väiksem laps suurema peol ja kingitused. klassis, kus ma ise juhataja (abijuhataja) olen, korraldasime nii, et kuna klassi lapsed said kingituseks ühiselt ostetud raamatu, siis iga vanem võttis pisemale (ja mõned ka suuremale) lapsele pakitud raamatu kaasa ja poetas jõulumehe kotti. mu arust tore. leena klassis aga ütles õpetaja kategooriliselt, et kinke saavad ainult klassi lapsed ja teised peavad aru saama, et see pole nende pidu. no eks seitsmene kolmese peol saabki aru ja ei nuta, aga vastupidi, ma ei tea. ilmselt olen ma kehv ema, aga ma ei suuda kolmeaastasele küll selgitada, miks temale jõuluvana pakki ei too. sestap meie kolmene suurema peole ei tulnudki, oli vanaema juures.

  4. Kristi Värik kirjutab:

    Mis sa teed praegu?
    -Ma ei oska öelda.. :))

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.