Lill

jõuluootel…

Isegi kui ma väga tahaks, ei ole ma selline ema, kes väga varakult jõulukingitusi koju kapi nurka kogub. Ikka on nii, et veel viimasel päeval on keegi meist poes midagi hädavajalikku ostmas. Iseendaga oli lihtne. Kärt oli terve aasta jooksul oma tubli panuse andnud, et ma omale jõuluvana käest uue telefoni telliks. Võtsin ka endale südame rindu ning astusin firmast välja erakliendiks. Teoorias peaks tulema väga-väga palju odavam meie pisikese perefirma jaoks. Lastega oli natuke teine asi. Mitu-mitu päeva käisin neil järel, et kirjutage jõuluvanale kiri, aga keegi neist ei osanudki suurt midagi nagu tahta. Lõpuks siis Liisu suutis välja mõelda, et selline nukuvanker, kus nukud ka magada saaksid, võiks meil olla. Ketlin vaatas oma jõulukalendrist kogutud muumisid ja leidis, et muumimaja ei teeks ka paha.

Muumimaja meie büdjetti ei mahtunud ja kui ma jõulupäeval Ketlinile ütlesin, et ärgu kurvastagu, aga jõuluvana maja ei too. Õnneks mõistliku inimesena ta ei kurvastanudki. Hiiglaslik karp koos nukuvanrkiga aga ootas 24ndat mul autopagasnikus. Öö vastu seda päeva hakkasin mõttes asju pakkima, sest 24ndal pidi tulema päris jõuluvana minu vanemate juurde. Ükskõik kuidas ma ka ei mõõtnud, nukuvanker koos päris vankriga pagasnikusse nii ei mahu, et keegi seda ei märkaks. Võtsin siis ennast kokku ja hommikul kell 7 läksin autosse nukuvankrit paberisse pakkima. Kerge see ei olnud, aga 45 minutit hiljem oli vanker maja taga kelgu peal ootamas.

Nagu ise jõuluvana ootel käisin mööda tube, et lapsed ärkaks ja et nad siis ka ise seda kingitust õues näeks :) Läks ikka tubli 30 minutit, enne kui nägid. Kusjuures ma sättisin neile kõik kamapallid akna alla toolile…aga ei midagi :)

Lõpuks kui nägid, siis oli elevust ikka terve jõulu eest. Nii kiiresti pole Ketlin küll kunagi veel riidesse pannud ja kingituse ta ka sealt vööni lume seest ära tõi. Jagamisega oli küll natuke keeruline, sest Kärt arvab, et kõik asjad, siin majas on tema omad. Liisuga leppisime kokku, et vanker on küll tema oma, aga las see titt mängib temaga kui tahab. Tänaseni on vankri jagamine suhteliselt edukas olnud. Selleks, et Ketlin ei tunneks millestki ilmajäänuna, sai tema joonistamise õppimise raamatu. Ütleme nii, et peale nukuvankrit ja telefoni oligi raamatupood pea ainuke pood, kust kingitused meie jõuluvana kotti jõudsid. Mõned tehingud internetipangas veel lisaks :)

Edasi tegime minu utsitusel mõned kiiremad liigutused ja jõudsime täiesti õigeaegselt Kaarli kirikusse perejumalateenistusele. Pärast ühte kummalist katset 24nda õhtul kirikusse minna, oleme sellest loobunud. Lastega minekuks on aga pereteenistus ideaalne variant. Natuke laulu ja natuke juttu ja natuke etendust ja Liisu soovil tegid lapsed veel jeesubeebile pai ka. Etterutates ütlen, et järgmisel hommikul käisime Kallega kahekesi oma vanas koduses Nõmme kirikus ja sealt jäi meelde see mõte, et inimesed, kes käivad kirikus ainult 24ndal, siis neile jeesus jääbki ainult pisikeseks armsaks beebiks ja täiesti arusaadavalt on neil teda millegi suuremana raske ette kujutada.

Edasi tuli minu jaoks päeva parim osa. Lihtsalt olemine :) Lapsed jooksid vanemate majas ringi, Kalle poes jõulukingitusi ostmas ning mu vanemad kirikus (nemad kuuluvad nende eelpoolmainitud inimeste hulka)

Edasine õhtu möödus nagu alati. Palju süüa, muhe jõuluvana, õnnelikke ja ka natuke pettunud lapsi (miks temal on paremad kingitused stiilis) ja elavaid arutelusid elu teemadel. Meie õnneks on ka mõlema venna pered otsustanud just 24ndal minu vanemate juures olla nii, et pere on alati koos.

Täiesti ebaausalt on meie suguvõsa noorim liige siiamaani kuidagi pildilt välja jäänud. Kasvab ta ka kuidagi liiga kiiresti. Nimelt sündis ta just siis kui meie sealt majast ära kolisime ja tänaseks on tast juba loetud minutiteks Kärdule mängukaaslane kasvanud. Jõuluvana ta igatahes küll ei kartnud.

Kui ma eelmise postituses ütlesin, et jõuluvanaga on meil ühel pool, siis oli see natuke ennatlik. Nimelt tuli välja, et jõuluõhtul käis meil siiski päris jõuluvana. Natuke jämedamat häält ja tumedad prillid tegid oma töö ning meie lapsed võtsid kohe pika sammu tagasi. Liisu näiteks ei julgenud eriti jõuluvana lähedalegi minna. Pärast ütles, et oli jah päris jõuluvana, sest issi sai ju kingitusi. See väike oluline asi, et kas issi neil ka ise järel käis, oli tal õnneks kahe silma vahele jäänud.

Jõuluvana usk on kenasti taastatud!

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu, PERE. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele jõuluootel…

  1. Trishka kirjutab:

    Irw, need kamapallid akna all toolil olid tase! :D

    Ma saatsin suurema poisi mehe juukseid lõikama (jaa, lubasime kohe seda privileegi :)), et ise samal ajal kingid laste mängumajja viia. Nojah, tegelikult oleks ma võinud lapsed magama saata ja alles siis kinke paigutama hakata, sest ei see õhtu käinud keegi mängumajas (muidu just õhtuti on see poiste jaoks kuum koht) ega ka pool järgmist päeva. :P

  2. maris kirjutab:

    vana-aasta õhtul ju jagas kärt ilusti oma käru. võib isegi öelda, et terve õhtu ja öö ja järgmise päeva vältel mängisid sellega kõik peale kärdu enda ja ta ei olnud üldse pahane.

  3. maris kirjutab:

    aga meie esimesel jõuluvanal (kui leevike oli 1a ja 10 kuud) oli ainult habe ja müts päris. mantel oli minu hommikumantel, mida ma kunagi ei kasuta ja mis kapis ripub. arvasime, et leevike nii väike, et kus tema neid mantleid jagab ja kas ta üldse tapiab, mis toimub. aga eksisime – kuu aja pärast nägi ta seda mantlit minu kapis ja ütles – jõuluvanal oli täpselt samasugune. siis ma sain aru, et tuleb olla väga tähelepanelik, isegi tittedega. ning peale seda on meil käinud tipp-topp jõulumees.

  4. Krista kirjutab:

    A- meil üks aasta olid kindad ja siis ma südame rahuga panin need endale järgmisel päeval kätte. Ketlin lihtsalt konstanteeris fakti, et näe jõuluvanal olid peaaegu samasugused ;)

  5. A kirjutab:

    muide, jõuluvanal peaksid kindad käes olema. kui mina pisike olin, siis ma tundsin jõuluvana just käte järgi ära :)

    õnnelikku uut aastat!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.