Lill

Kärt 5

5 aastane on suur laps ja ikkagi on ta ju kuidagi väike. Meie pesamuna. Iga lapse kasvades kasvad sa ise. Vaadates neid, vaatad nagu ennast kõrvalt. Minu tehtud ja minust tehtud ja ikka jubedalt viskab mind sisse. Naerame koos ühiste asjade üle ja mossitame koos ning ikka on need hetked ka, kui tahaks öelda, et kelle laps see küll on. Kärdukas ongi meie peres see vähe teravamate nurkadega. Ma saan aru küll, kolmas laps ja ära hellitatud. Ma ei näitagi nii palju näpuga enda ja Kalle peale kui tõmban varrukast need suured õed ka kõrvale – ma ei kannata seda tite kisa, ok võta siis see asi endale, mine anna-tee-vii-too-aita teda siis. Teiselt poolt olen ta peale kade. Tema julgeb väga selge ja kindla häälega öelda, kuidas ta tahaks, et asjad oleks. Nüüd, kus me sellest kõik oleme aru saanud, on elu palju värvilisem. Kui teisi lapsi võib musitada-kallistada koguaeg, siis Kärdukaga tuleb enne kokku leppida, kui mitu musi, kuhu ja kui kõvasti võib kallistada. Enne sünnipäeva arutasime kõik kenasti läbi, et millist laulu me hommikul laulame ja milliste sõnadega. Appi see tundub praegu kuidagi ehmatav, aga tegelikult on see osa temast ainult üks pisike. Tema on see meie pere naerutaja, kelle jutte ja mõttekäike on mõnus kuulata. Ta teab, et kui peab, siis peab ja et kui ukse peal on silt, et jäätisega sinna sisse minna ei tohi ja me ikka käsime tal tulla, siis ütleb ta seal ruumis mitu korda kõva häälega, et siin ei tohi ju jäätisega olla. Kõik ikka näeks, et tema teab küll, aga need suured inimesed seal ei tea :)

Kui teised on suuremad ees, siis on ta pidanud olema ka alati suur ja tegema kõike võrdselt teistega ja tundub, et selles on ta täitsa osav. Selle eneseteenindamisega, külmutuskapi asukoht on teada ja riidekummuti asukoht ka.Kui suuremad õed ees ja aeg on ka oma töö teinud, siis ei oskagi enam öelda, kus ma mida ta peaks selles vanuses oskama ja tegema.

Kaks eriti armsat asja on tema juures ka. Üks on inglite teema. Kui kuskil ingleid müüakse, siis tema tahab neid osta ja päris tihti sätib ta need enne magama minekut enda kõrvale öökapi peale ritta.Küsida ei oska selle kohta ja äkki ta ise oska veel sellest rääkida ka, aga eks kunagi aastate pärast saab teada. Esimese lapsena meie perest on tal oma nähtamatu sõber – Sandra. Tundub selline rahuliku loomuga ja suht unine teine, aga ju siis kolmanda lapse puhul, kes sündis ju juba suurde seltskonda, ongi vaja vahel sellist vaikset sõpra, kes ei räägi, aga on lihtsalt sinu kõrval.

Päris sõpru jääb meil igal lapsel vähemaks. Eks see ole ka minu süü :) Kui esimestega oli see titemaailma seltsielu väga aktiivne, siis järjest enam jääb elu selliseks oma pere kesksemaks ja tundub, et Kärduka ringi mahub vähe. Lasteaias on tal kolm sõbrannat ja kõik nad neljakesi pidid olema sellise vaiksed ja tagasihoidlikud. See on see koht, kus ma tunnen ära Kärdukas enda, et igas kohas on ta valmis käituma täpselt nii nagu selles kohas sinult oodatakse. Ühest küljest on niimoodi lihtsam, aga teisest küljest….

Kokkuvõttes on Kärdukas meie peres kõige ees ja kõige keskel ja kõigi selja taga peidus ka – meie kõigi suur armastus ja kõiki nakatav naerupall.

Kärt on see, kes tahab alati niidukiga sõita ning postkasti juurest viimast kilomeetrit koju roolib ta juba väga kindla käega autot. Maal küla vahel võib ju selliseid asju teha…alati on tehtud :)

Kui suuremate õdede sünnipäevad jäävad keset jõulumöllu ning aastate jooksul on neid peetud erinevates kohtades, siis Kärduka sünnipäev on õigel päeval ja kodus :). Külaliste valik pidi ikka mahtuma läbi väga tiheda sõela ja läbi pääsesid päris sõbrad :)

Juba tundub, et see mingi minu lapsepõlve unistus, et sünnipäeval peab hobune olema :)

Rubriigid: Kärt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele Kärt 5

  1. Kristiina kirjutab:

    Kuidas ta juba 5 sai? Alles te käisite meil külas ja siis ta oli peaaegu 3 :)))
    Aeg lendab liiga kiiresti. Tulge varsti jälle.
    Kärdukale palju-palju õnne!

    (Naljakas, kuidas erinevate perede kolmandad lapsed mõnes mõttes nii sarnased on, meil käivad paljud asjad just samamoodi.)

  2. Katariina kirjutab:

    Nii käbe post!
    Nii armas laps, aastaga ikka kohe suureks saanud. Armas ja leebe ja viisakas.
    Nii kena pidu, aitäh. Nii ilusad pildid. Nii ilus muru oli seal taga.
    Nii ilus ema.
    Nii ilus pere.
    Õnne!

  3. Karin kirjutab:

    Iris ütles eile õhtul kojusõidul, et täna on jälle Kärdu sünnipäev. Ei raatsinud kuidagi kleiti seljast ära võtta, ju ei tahtnud pidu lõppenuks pidada :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.