Lill

Kärt kaks ja pool

Kui keegi mu käest küsiks, millised Ketlin või Liisu selles vanuses olid, siis ma kehitaks ainult õlgu ja ütleks, et ei mäleta :). Tuleb ikka vahepeal üles kirjutada, sest muidu kehitan viie aasta pärast samamoodi õlgu.

Kärdukas on meie pesamuna ja üllatus-üllatus, ta arvab, et ta on maailma kõige tähtsam inimene. Kui tema midagi tahab, siis peab ta selle saama. Olgu selleks pluus Liisu seljast või Ketlini moejooniste vihik. Ma olen talle rääkinud, et see on teise oma ja kui teine ei taha, siis ei pea ta seda sulle andma. Näitena tõin siis minu fotoka, mida ta tõesti puudutada ei julge, aga vist ei olnud veenev, sest Liisu, võttis tüli vältimiseks pluusi seljast ja andis talle. Õnneks kõik teised teavad, et täpselt minuti pärast võib ta ihaldada hoopis särki Ketlini seljast ning Liisu saab oma pluusi tagasi.

Kärt mängib omaette. Põhiliselt kodus töötavate vanemate jaoks on see muidugi ainuvõimalus ja teda mängimas on väga armas jälgida. Ükspäev oli siin minu kõrval maas ja pani parajasti pisikesele barbile riideid selga, ise samal ajal rääkides – oi küll sa oled ilus, sa oled nii armas, emme ei jõua sind süles hoida, sa oled nii raske…… Ei tea kus ta seda küll võtab ;)

Vahel tuleb ikka piiluda ka, mis ta teeb, sest lapsena, keda pole veel siiamaani kunagi karistatud, on ta kõigi oma pättuste üle väga uhke. Olgu selleks, siis täissoditud sein või uus juukselõikus. Rääkides karistamisest, siis paljas kurja häälega öeldud ei tohi võib ta hoobilt kangeks ehmatada ja nutma ajada.

Oma vanusele vastavalt on üheks tema lemmiktegevuseks vingumine :) Ta ei tea täpselt mis tahab ja kas ta seda tahab ja miks ta seda tahab või seda teist ei taha. Ja mina olin see, kelle laps ükskord Karnaluksis keset vahekäiku põrandal kisa tegi. No mis ma teen kui tema ka ei tea, mis ta tahab :). Aga ühes peres peab olema ka üks selline laps ja õdede pealt vaadates võib öelda, et hiljem ajab see kõiki naerma kui neile meenutan, et nemad olid ka sellised. Ja mina olen meie peres see, kes vingumise edetabelis teisel kohal on. Õnneks kõik tema negatiivsed emotsioonid piirduvadki minu ja teiste kõrvavaluga :)

Aga olgem ausad, kõik meie ülejäänud pere teebki kõik pisikese printsessi jaoks. Kallistavad ja nunnutavad teda. Õhtuti kino vaadates poeb ta vahepeal Ketlini kaissu ja siis jälle Liisu kõrvale, aga mina olen siiski kunn. Kuigi peab tunnistama, et vahel sobib Kalle ka :), eriti siis kui mind silmapiiril pole.

Oskused …hmmm… potil käib saatkonnaga, aga ilusti käib. Sööb ise ja suure isuga kõike. Laseb endale absoluutselt kõike ette tõsta, aga kahjuks ei saa öelda, et ka kõik ära sööb. Joosta ja naeru lõkerdada oskab ka. Minu lemmiktegevus ongi teda naerutada…nii teraapiline. Ühtegi tähte ega numbrit ei tunne ja värve kah mitte. Riidesse pusib ennast, aga kiiremini saab kui teda aidata. Kolmanda lapsega oleme ise ka jõudnud sinnamaani, et kõik laused temale ei olegi enam õpetava-küsiva sisuga :) …kuigi kõik meie pere lapsed armastavad selliseid küsimusi – mis su nimi on, kui vana sa oled jne… Nime teab – äldu, vanust teab – ajab mõlemal käel ühe sõrma püsti ja ütleb tats, teab kus elab :) Nimesid teab ka. Imeloomi ja taimi ei tea ja põdralmaja laulu kah ei oska. Ma ei hakka siinkohal rääkimagi, mida kõik Ketlin selles vanuses kindlasti juba oskas ;)

Jutt tuli ka ükspäev. Kui ta enne oli ikka selline ülinapi sõnavaraga, siis nüüd on igati võrdne vestluspartner. Kõigega on koguaeg nõus. Kui küsib midagi ja sa vastad, siis ütleb alati …aaaaa ja see mis sa ütlesid :). Parim näide – emme tahan piima, mine võta köögist – aaa lähe võtan köögist ja kõnnib minema :) Tähti on tal natuke napilt. Puudu on k ja mul on ammu selline tunne, et eesti keeles on igas sõnas k. näe suul tuust, :). Nalja saab ka kui ta räägib ja tal oma jutt sassi läheb, paneb siis käed puusa ja alustab uuesti.

Tervis on tal hea ..ptüi,ptüi, ptüi. Selle sügis-talv-kevad hooaja esimene haigus oli nüüd üleeile :). Tuli palavik, oli palavik ja siis läks ära. Nohu on ka. Kõik. Jõi ja magas. Kõik. Egas ma muud ei oskagi teha :).

Lasteaias ei käi, aga tahab juba minna. Ta muidugi vist arvab, et ta saab siis rohkem Ketlini ja Liisuga koos olla. Sügisel siis läheb. On nats võrdsem  seal rühmas, kus tema pesamuna on :)

rõõmus meel ja hea söögiisu :) = õnnelik laps

vaikselt plaanib pättust, ehk siis võtta Ketlini fotokas ;) … nii täitsa muuseas…

moest ei tea mina midagi, sest üks mõnus riietus on Ketlini trikoo ja minu sall…

see päev kui tal palavik oli, siis ta üksinda voodis ei tahtnud magada ja mina ka ei saanud temaga tervet päeva seal koos pikutada. Siis ta käis tooliga mul järel ja magas näiteks köögis kui ma süüa tegin. Pole õrna aimugi, palju tal palavikku oli, aga ta ei maganud nii sügavalt, et oleks kukkunud, sest ikka piilus ühe silmaga.

See pilt on tehtud paar tundi tagasi kui ta lõunaund magas. Pool sellest Ketlini ja Liisu kaisus ja teise poole tuli minu kaissu :). Magab siis kui jääb ja nii kaua kui tahab :)

Rubriigid: Kärt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele Kärt kaks ja pool

  1. Kristiina kirjutab:

    Tundub, et need pere kolmandad on üsna sarnased, maailma kõige tähtsamad ja kangemad :)
    Aga nende toolil magamise piltide peale sain kohe südamest naerda, nii nunnu, kuidas ta seal püsib.

  2. eve kirjutab:

    nii tuttav :) pakun, et väga täpne definitsioon tüdruk-pesamunale.

  3. Kaili kirjutab:

    Ma ei jõua endiselt ära imestada, kui sarnased meie nooremad lapsed on. Arvaksin kohe üsna kindlalt, et nende piltide peal, kus Kärdul käed rõõmsalt püsti on tõstetud, on tegelikult hoopis minu Albert. Aga see, mis reedab on juuksed, minu pojal on tiba pikemad :D

  4. Liina kirjutab:

    NUKU!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.