Lill

kasvatades rööprähklejaid

See on minu süü, ausõna. Algusest peale. Ketlin sündis, siis ta vist ei olnud isegi 1-kuune veel, kui utsitasin teisi värskeid titemammasid, et nüüd tuleb minna võimlema. Ei tea, pole veel lapsega õueski eriti käinud ja nüüd siiis võimlema. Muidugi ja ujuma ka ja siis võiks juba lauluringi ka minna. Mis siis, et lapse isegi mitte ei räägi veel, küll hakkab, sinnamaani löögu kasvõi trummi. Päriselt nii me siis käisime poole aastaste tittedega lauluringis ja siis oli veel lihtne. Varsti hakkasid nad kõndima ja siis neid enam ei huvitanud, et peab koha peal istudes trummi lööma.

Umbes kolme aastase Ketliniga istusime ükskord ühe lauluringi ukse taga ja tema teatas kategooriliselt, et tema ei lähe, sest õpetaja on kurja häälega ja üldse, eelmine kord kommi ka ei andnud. Kui ei lähe, siis ei lähe, aga 5 aastaselt Raplasse kolides oli ta kohe nõus minema laulustuudiosse laulma. Isegi soolotunni küsis endale ise ja nüüd juba igal sügisel orgunnib ise. Ühel hetkel tõmbasime korra varrukast tagasi, et kuule vaata oma nimekirjad üle, aga see läks mööda. Sügisel vaatab tunniplaanist edasi ja ühel hetkel on see kuni Kärduka lasteaia lõpuni nii tihedalt sisustatud, et rohkem ausõna kuskile mitte midagi ei mahu.  Liisu tundus rahulikum, aga ainult tundus. Kolm korda nädalas trenni jätab ju kaks täiesti vaba päeva. Muusikakooli ei tahtnud ja laulustuudiosse ka mitte. Koolikoor ja õmblusring aga läksid kaubaks, aga kuna need on samal päeval, siis läks sellel vabal päeval veel suuremate trenni ka.

Kärt, väiks suslik, nõudis, et teda pandaks kirja kõikidesse lasteaias  toimuvatesse ringidesse. Ja tahan küll Kadi võimlemisse ja kunstiringi ja zumbasse ja lauluringi ja teadusringi palun ka. Teadusringis ta ikkagi vist ei käi, sest hea õnne korral õnnestub ta enne lasteaiast kätte saada kui õpetaja hüüab, kes läheb teadusringi.

Mõni nüüd mõtleb, et appikene, millal need lapsed siis puhkavad. Vägagi puhkavad. Koolilapsed teevad koolipäeva jooksul ka oma kodused tööd ära ja kelle kuueks hiljemalt on kõik kodus puhkamas. Kõik see tundub kuidagi nii lihtne… ma mõtlen mulle. Ise nad käivad ja ise nad teevad ja emb-kumb meist Kallega peab nad lihtsalt igal õhtul õigel ajal õigest kohast peale võtma. Tallinna inimesi ei hakka üldse närvi ajamagi, sest hinnad on meil sõbralikud ja las nad siis möllavad nii, et küll saab. Hea, et neid kolm on, sest üksteist innustavad nad rohkem, kui mina seda suudaks ja mis mulle eriti meeldib, et polle mingit sellist võistlust neil omavahel, et kumb siis paremini klaverit mängib või kiiremini joosta jõuab….või noh natuke on ja mida Kärdukas päriselt teha tahab, seda me veel ei tea ju.

Eile oli meil jänesega pilti vaja. Kuigi nad hea meelga on pildi peal, siis mina ei ole kohe kindlasti parim fotograaf nende pildistamiseks. Noo kuule võta nüüd ennast kokku ja ole normaalne…mida sa vingerdad, sa kohe üldse ei suuda otse olla… ma ei saa aru….ma ei tee ühtegi pilti rohkem…ise teate….ok, ok…ok… :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele kasvatades rööprähklejaid

  1. Katrin kirjutab:

    Nii ilusad ja armsad tüdrukud :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.