Lill

Keit Liis 8

Oma laste sünnipäevad ei saa ema jaoks olema mitte kunagi tavalised päevad. See on ju see päev, kus sulle lihtsalt suur-suur hunnik armastust sülle pandi ja niimoodi see elu lõpuni peaks jäämagi :). Ega ma sellest päevast midagi väga ei mäleta. Kuskil keset päeva kui ma jõulutulesid kardinapuu külge panin, sain vist aru, et just see päev peaks ta sündima. Ilma ei mäleta ja isegi seda mitte, mis kell ma ikkagi kuhugi läksin. Igatahes enne kui päev otsa sai, oli ta sündinud. Nime Keit mõtlesime juba haiglas välja ja Liis tuli sinna järgi nime panemisel laua taga. Ja sealt see kooskasvamine algas. Nii kaugele kui ma mäletan, on see puhas nauding koguaeg. Lasteaeda teda varakult panna ei raatsinud, sest temaga oli nii lihtne. Läks alles natuke enne neljaseks saamist ja nagunii olen sellest juba sada korda kirjutanud :), nii et lasteaed sai läbi ja juba ongi meil koolilaps. Selline päris. Väga armas, iseseisav ja samas suht udupea. Võib vabalt oma suurte silmadega otsa vaadata ja küsida 10 korda, mis asja ja siis veel siiramalt öelda, et ei saanud aru :). Pole veel tulnud hetke, kus ta ei tahaks aidata või jätaks mõne lubatud asja tegemata. Aitab ta kohe kõiki ja pole veel aru saanud, et ta seda kuidagi vastumeelselt teeks. Ta  teeb üldse kõiki asju hea meelega. Noh neid asju mida peab või neid asju, mis talle meeldivad ja vist ikka kõik asjad talle ei meeldi ka, sest mõne asja kohta ta on ikka öelnud, et sinna ma ei tahaks minna või ma ei tea. Ei tea ütleb siis kui ta tegelikult nagu ei tahaks, aga ei taha ka kedagi kurvastada. Vahel läheb tal tuju ära, aga ega ta siis ei ütle miks, siis me arvame ja pakume ja tundub, et siiamaani edukalt. Oma inimesi ta hoiab ja sõpru kohe eriti. Tundub, et ta pigem ootab, et keegi temaga tahaks sõber olla kui ise julgelt juurde läheb. Ja omad lemmikud on nii temal kui ta ise on paljude lemmik. Minu oma ka :) Kui ma kuskile lähen ja küsin, et kes tahaks kaasa tulla, siis tema tahab alati, eriti siis kui ma trenni lähen. Trennis meeldib talle endale ka väga. Ei viili ja nurki maha ei jookse, vähemalt kaugelt vaadates paistab nii. Eriti lahe on vaadata kui ta satub trenni endast pea poole suurematega. Siis on tal seal omad kallistajad ja nunnutajad ja muidugi on armas vaadata kui üks pisike seal suurte vahel sama hästi kõike teha püüab ja alla ei anna. Kohusetunnet jagub ka…kui ta mul siin kodus ei elaks, siis ma ise ka väga ei usuks, et nii hea laps võib olla, aga õnneks on meil siin kaks tükki veel, nii et Liisu on lihtsalt saanud parima meist mõlemast ja selle veel kuidagi eriti hästi enda kasuks pööranud.

Ma ikka luban tema juurde elama minna kui ma vanaks saan ja olen igapäev siiralt tänulik, et ta just meid oma vaemateks valis :) (Ketlin tahab, et ma tema juurde elama hoopis läheks, õnneks Kärt ei oska lugeda ;)

selle karu seal esimesel pildil õmbles Liisu õmblusringis täitsa ise :)…selle jänese siin viimasel pildil ostsime poest ;)

Rubriigid: Keit Liis. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele Keit Liis 8

  1. A kirjutab:

    seda oli tõeliselt ilus lugeda, silmadki läksid uduseks :)

    Aga Liisu meenutab mulle mu oma poja :), samasugune puhas ja siiras valgus ja armastus :). Meie oma küll saab alles 3, aga ma juba mõtlen, et kuidas neid omavahel tuttavaks teha ;)

  2. Tonny kirjutab:

    Väga ilusad pildid!!!

  3. M. kirjutab:

    Mina ikka kuidagi ei usu, et nii vana juba!
    Kui ma su blogi lugema hakkasin kunagi ennemuistsel ajal.. kuhu see 8 aastat kõik läinud on?!

    Õnnesoovid, suured ja soojad, kõikidele asjaosalistele!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.