Väga raske on Ketliniga poest lahkuda, et me ei ostaks ühtegi kleepekat. Ma arvan, et nii kaua kui need on ainult kleebekad, ei ole ju nagu probleemi.
Nii me siis neid ostamegi. Üks leht korraga ja koju tulles kleebib ta need ilusti vihikusse. Ja enne ei lõpeta kui kõik kleepekad lehelt on kleebitud. Tema suurim soov on külle neid mitu korda kleepida, aga alati see ei õnnestu.
Õnneks ei taha ta neid veel mitte kuskile mujale kleepida… siis tuleks meil natuke sellel teemal vestelda :)
joonasel on papagoiga vihik, kuhu kleebitakse korrektselt kõik tema poolt ära söödud puuviljadelt nokitud kleepsud – põhiliselt banaanidelt. tavaline vaatepilt: joonas seisab, kleeps näpus, ja hüüab: vihikut! õnn, et ta nii taipas teha – ma vihkan banaanikleepsudega kaetud külmikuid!!!
meil samasugused pildid, aga selle vahega, et juurde tuleb ka joonistada. a la lepatriinud kleebib paberile ja siis joonistab ise lehed ja lilled juurde, kus lepatriinud istuvad. nii on kauem tegevust ja äkki pisut arendavam kah.
ma luban lastel nende tuppa kleepida. Aga vihik on tõesti hea mõte. Kuigi meil on lapsed juba nii suured, et neile tunduks see mage :) Aga samas ei ole meil ka erilist kleepsuvaimustust ilmnenud.
need esimese pildi hobused kleepis mia kiirelt külmkapi peale. kolmanda pildi puhhi-loomad aga juba vihikusse.
vihik on tõesti hää valik. meil kleebiti aastaid kõiki kodus olevaid seinapeegleid täis ning muidugi ei pääsenud ka külmik. nüüd siis millaski võtsin kätte ning “võlusin” suure vaevaga selle viimase valgeks tagasi, olin väiksematele suisa kurjategija sellest, iccc. aga – no tõepoolest, andke hingamisruumi ;)
samas : need kleepsud on vahvad. oleks endal lapsena selliseid olnud, mis ;)