Lill

kirega – kõike…

Kui keegi küsiks, et milline päeva oleks see, mis minuarust on edukalt õhtusse veedetud, siis ma annan ühe oma hääle päevale, kus ma saan kuulata hommikust õhtuni huvitavaid inimesi. Täpselt sellises parajas toosis, nii et uni peale ei tuleks ja kella ei vaataks. Tänase päeva võib täitsa edukalt selliste hulka lugeda. Ja minu õnn ja puhas vedamine on see, et ma sellise päeva saan endale lubada, ilma, et keegi silmi ei pööritaks ja kurja pilguga vaataks.

Ma ei mäleta, kuidas ma eelmine sügis Tallinna ettevõtluspäevale sattusin, aga ma ikka läksin sinna päris teadlikult ja valisin ka loenguid, mida kuulata. Oli ja ei olnud kah ja eks ta siis rohkem minu viga oli, et need loengud ei olnud just päris need õiged minu jaoks. Sellel aastal ei saaks nüüd küll öelda, et ma oleks väga pikalt valinud ja kaalunud, aga valik tuli suht ideaalilähedane.

Esimeses loengus kuulasin, kuidas inimesed vaimustusid oma toodete ideedest, kuidas neil on sära silmis, nad on rahul ja õnnelikud. Pool müügitööd on tehtud kui ma tahaks omale seda vidinat, mida pole veel olemaski ja tahaks ka seda kotti, mis on olemas ja tahaks väga teada, mis see uus toode on :) Ok  see mööbel ei olnud just minu maitse, aga ma nii lihtne inimene, et kui tegija oleks teistmoodi rääkinud, siis võib-olla oleks ma ka müüdud olnud. Endalgi hakkasid mõtted igas suunas liikuma, et mis oleks kui äkki või siis…igatahes edukalt veedetud esimene poolteist tundi.

Teine loeng oli teistmoodi innustav. Sain teada, et jube raske on lugeda, kui keegi samal ajal räägib ja et ettevõtjana olen just sellises seisus, kus mulle kõige rohkem meeldib olla. Grupitööd täiesti võõraste inimestega ei tundu enam nii hirmutavad ja umbes täpselt 5 sekundit kulub selleks, et teada saada, kas sulle mõni inimene meeldib või mitte ;) Kuidagi sujuvalt esimeses loengus avatud meel sai kenasti ideeks vormistatud, mis siis, et meie tiim ainult ühe shokolaadimündi selle eest sai ;). See on selline viisakas väljend sellele, et me ei võitnud mitte midagi.

Järgmise pool tundi veetsin Pärdi ja Tormise koorimuusikat kuulates – Eesti muusika, mis müüb. Hoopis teistmoodi tunne ja nagu pool sissejuhatust järgmisse loengusse. Kokku võeti nii, et nad ajavad oma südame järgi kindlat rada just nii nagu neile meeldib. Kuna aga järgmise loenguni oli minu graaikus veel päris palju aega, siis see vaba sai mugavalt vana head tuttavat interneti turundajat kuulates. Väga mõnus ära tundmine, et mõte on ikkagi sama, aga näited olid kõik uued ;). Vahepeal sain teada ka, et kui jube tunne on kui keegi koguaeg kõrval pildistab. Mina tahan kuulata ja siis keegi tuleb seisab mulle ette ja muudkui klõpsutab. Päris ehmatav oli ja tõsiselt peaks ennast ikka näiteks laulatuse ajal kõrvalt vaatama.

ja siis viimane. Mul on oma nimekiri inimestest, keda ma alati hea meelega kuulan. Osad inimesed on minuarust just selleks siin ilmas, et nad räägiks. Ma eriti ei usu, et seda saab õppida, see peab olema kaasa sündinud. Samas ma usun, et nad ise teavad ka seda ja kokku võttes on see võit-võit :) Kaupo kuulub kindlasti nende hulka. Ei tea, kas ma olen nüüd liialt andunud kuulaja, aga ikka tuleb talt midagi uut, kuigi ju võiks öelda, et kui palju inimene ikka suudab midagi uut endast rääkida, eriti kui sa oled juba aastaid teda kuulanud. Eks see, et ta samast valdkonnast räägib, annab palju juurde. Mõttes on mul siis tavaliselt need + ja – kastid, kuhu ma siis ristikesi teen, et kas mõtted ühtivad või siis mitte. Tänane mõte, mis meelde jäi oli, et meil läheb kõik nii pinnapealseks, inimesed püüavad kõike silmadega ja sügavuti minemiseks on aega ja tahtmist vähestel ja et fotograafe on meil rohkem kui inimesi ;). Selle loengu nimi oli kirega ärisse (oli vist) ja kutsutud oli kolm seltskonda, kes teevad seda, mis neile kõige rohkem meeldib ja kas see toob siis ka piisavalt sisse. Kaupo ütles, et täpselt sama palju kui toob sisse, viib ka välja ja tema on sellise eduga väga rahul :)

Järgmisena rääkisid La Muu mehed. Nende jutt küll nii vabalt ei jooksnud, aga no ma olen selle jäätise fänn ja minu jaoks on nende tegevus selline, mida välismaa mehed teeks, aga et nüüd meie omad eestlased. Ma olen alati imetlenud mujal maailmas sellist põlvest põlve pärandatud äritegevust, olgu selleks siis kasvõi tortide tegemine ja iga järgmine poeg paneb midagi uut ja omanäolist asjale juurde ja kõik nad on ju ka ühel ilusal päeval kuskilt alustanud. Kuigi nad ütlesid, et nad teevad jäätist ainult nii kaua kui viitsivad, siis mine tea, äkki nende plaan Eesti lemmikjäätiseks saada, ei olegi nii pilvedes (appi, kuidas inimesed mingeid tsitaate küll peast teavad, kui ma ei suuda meenutada seda, mida ma paar tundi tagasi seina pealt lugesin)ja mina vanaemana saan ka oma lastelastele La Muu jäätist osta ja rääkida, kuidas see kõik algas.

Viimasena rääkis Aleksander Ivaskevits. Ma olen tema tegevusega tänu Kallele kursis, aga väga huvitav oli kuulata hoopis temast, tema naise kaudu. Mehele suurt sõna ei antud, aga ikkagi oli tema see staar ja kui ta ikka publiku ette võttis, siis minutiga olime tal peos ja tegime just seda, mida ta tahtis  ja kirega.

Peale sellist päeva pole siis mingi ime, et pea on pilvedes ja ei saa aru, miks kõik need inimesed millegi vähemaga kui kirega oma päevi õhtusse saadavad. Ei pea just igal hommikul suurest rõõmust kilkama (La Muu mees), aga päev ei saa ka olla tühjade tundide õhtusse veeretamine.

Kui ma siin ikka ennast ja oma tööd ühele ja teisele poole veeretan, et miks ma nii teen nagu ma teen ja mitte nii nagu mõni teine, siis La Muu meeste mõte, et Eesti turg ongi minu oma, nii tuttav ja turvaline ja ma tean, kuidas siin asjad käivad, sobib nii hästi mulle. Noh ei tulnud väga kirglik postitus, ma kirjalikult olen ikka liiga eestlane vist ;)

Aaa ja mis LaMuu mehed veel ütlesid, et töö ei tohiks väga eraelu segada ;) ja üldse tuleks rohkem koos sõpradega veini juua, sest sealt need kõige paremad mõtted alguse saavadki :)

Ühesõnaga kõik, kellel igav ja  aega ja kellele meeldib kui huvitavad inimesed räägivad, siis minge kindlasti järgmine kord kuulama, tasuta ju antakse ;) Ma küll lähen

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele kirega – kõike…

  1. Külli kirjutab:

    …kusjuures ma ka läksin Krista utsitamisel sinna… Niiet Katariina – järgmisel aastal – Tuld!!

  2. Külli kirjutab:

    See on tõesti väärt üritus! Eelmine aasta tegi selle veel eriti väärtuslikuks see, et lisaks shoksi mümdile olin mina just see õnnelik kes sai loosi tahtel ühe toreda päeva Kaubandus-Tööstuskoja koolitusruumis :) Just, kunagi pole midagi võitnud, las ma nüüd laian :P

  3. Katariina kirjutab:

    No a siis ütle, et lähed. Täiesti ideaalne päev tundus. Tahan ka sära silma ja ammu juba midagi, millest kinni hakata, särasilmselt. Või mille peale vähemalt mõeldagi.
    Kutsu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.