Lill

klaveriga

Mis on popmuusika, aga mis levimuusika on ja mis vahet on popil ja klassikal. Ja kust see piir läheb? Mis te arvate, et ma oskan sellistele küsimustele vastata? Ei oska. Üks on sisuga ja nüansirikkam ja ei ole plämm-plämm-plämm :), püüdsin mingitki vastust anda…Ketlin mõtles ja ütles, et ei ole plämm-plämm-plämm sol-mi-fa on. Ise mõtlesin, et kui see nüüd päriselt ka sol-mi-fa on, siis on ta küll vedanud…kahjuks ei olnud sol-re-fa oli :)

Aga ikkagi tundub, et ta kuuleb paremini kui meie siin ja sellist kändu meie läheduses küll ei ole, mille kõrvale ta kukkunud oleks. Sügisel kui ta muusikakooli läks, siis oli meil muidugi väga hea meel. Et ta ilma käsuta harjutas, oli suur pluss. Ohh siin kodus oma lapsi vaadates võin ma oma lasteakasvatusteooria välja arendada, kuidas ilma sekkumata on huvi asjade vastu kordi suurem kui peale käies ;)…aga…

Ilma mingisuguse aimuseta, et kui tubli ta on, harjutas ta siin ja tõi aga uusi noote koju. Võttis oma kooli lauliku ette ja toksis sealt lisaks ühe käega laule. Juba paari kuuga läks asi minu jaoks nii keeruliseks, et ma ei saanud enam midagi aru. Tema sai. Vastu jõule panin fb ühe lookese ka üles ja noh ma ju tean, mis hind seal laikidel on :) Ema jaoks on omad lapsed alati tublid ja iga kiitus on armas. Kui aga muusikakooli direktor ükskord varrukast kinni võttis ja ütles, et küll teie laps on tubli ning Kallel kirikus orelimängija, kes on koolis kontsertmeistriks rääkis, et Ketlin tõesti jagab matsu, siis oli see nagu päris kiitus.

Tundub, et tänu Ketlinile on ka teised meie pere tüdrukud aru saanud, et lisaks uue avastamisele, tehakse veel pai ka. Liisu, kes siiamaani ei tahtnud mitte mingisse ringi minna, käib nüüd laulmas ja tantsimas, täpselt nagu Kärdukaski. Sügisel tahavad mõlemad juba Ketlini laulustuudiosse ka minna ja mis mul muud üle jääbki kui õndsalt õhata.

Ma nüüd luban, et sellisele magusale jutule järjeks ma kirjutan ühe väikese viginaga postituse ka ;)…aga lõpetuseks Ketlini esimene kontserdipala.

Nimelt on meil Muusikakoolis igal kevadel esimese klassi õpilaste kontsert. Kokku oli 28 esinejat, mis minu silmis on väga-väga tubli number meie valla kohta ja need lapsed…super. Kuigi klaverit kõlas kõige rohkem, olid esindatud väga kirju valik pille. Tüdrukud, kes mängisid skasofoni, tsellot,  flööt kui ka metsasarve ning poisid, kes mängisid trumme, kitarri, akordioni. Saal oli rahvast täis ja kontsert mõnusalt tempokas ja kirju.

Rubriigid: Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele klaveriga

  1. Merle kirjutab:

    Väga ilusti mängib. Eriti kui arvestada veel seda, et ta liiga madalal istub, nii on veel raskem mängida.

  2. inga kirjutab:

    wow. tõsiselt tubli tüdruk!

  3. Soodomajagomorra kirjutab:

    Vau, kui tõsine tüdruk:)
    Emana oleksin otse loomulikult super ônnelik, kui mõni minu omadest ka klaverit oleks õppinud.
    Aga siinkohal ei rakendunud kahjuks ka see sinu kasvatusmeetod – ” ära sunni- teevad ise” .

  4. Red Whortleberry kirjutab:

    Super! Mina olen ka üsna kauge känd, aga see-eest kaheksa aastat klaverit harjutava inimese kõrval elanud ning esimeses klassis minu õekene kohe kindlasti niimoodi ei mänginud. Täesti elamus! Ja klaveril on ka jube kena kõla!

  5. Anonüümne kirjutab:

    Bravo! Suurepärane! Pisarad võtab silma – eriti mõeldes, kui uhke võid emana olla!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.