Lill

kokku võtmine

Tundub et peaaegu terve eelneva elu poleks nagu midagi teinudki. Mis poleks…polegi. Keskkooli aeg ei loe ja pärast seda oli kõik selline umpa-jumpa. Enamus ajast polnud peeglist vaadates ka nagu mingit probleemi ja mis sa ikka susad asja, mis toimib niigi ;). Seega minusugusele on see esimene täispikk trenniaasta üks suur kokku võtmine. Kokku tuli võtta kehast ja vaimust. Ainuke millest puudust pole veel tekkinud, on motivatsioon. Mõned asjad elus tulevad ja jäävad ja kunagi ei tea ette, mis need on, aga vähemalt mulle tundub küll kõik see tegevus, mis ma praegu teen vägagi mõistlik :)

Või noh… :) teistele vist ei tundu, sest trennis käin ma 5 päeva nädalas ja need kaks vaba päeva nihelen ja hoian ennast tagasi, sest puhkama peab. Kuigi need “puhkepäevad” on tegelikult tööpäevad, aga siiamaani läheb kõik pigem üles mäge, siis ei tunne küll kuskilt, et peaks tagasi võtma ja tahaks ikka rohkem edasi. Vahel on kahju ainult sellest, et ma ikkagi olen juba nii vana ja oleks selle kõigega võinud alustada vähemalt 10 või veel parem 20 aastat tagasi, aga siis ma jälle mõtlen, et ma poleks siis osanud seda niimoodi nautida kui praegu.

Keha kokku võtmine on naljakas. Mitte midagi ei saa enam ammu aru. Kaalunumbrid kõiguvad mõnusalt ja kui mingi hetk tundus, et kenasti lihaste arvelt tuleb juurde, siis see üleliigne jõuluvorst koos kahe kommiga läks küll kenasti pekiks. Ma püüan sellepärast mitte väga põdeda, aga kergema kerega on ikka lihtsam kõike teha :) ja ongi uuel aastal väikegi motivatsioon mitte kooki süüa ;)

Vaimu kokku võtmine on ikka keerulisem. Kui eluaeg spordiga tegelenud inimesed võtavad väga paljusid asju loomulikult, siis minusugune ikka põeb ja muretseb, mõtleb üle ja igasugune võistlemine käib mulle ajudele. Minu jaoks ei ole seal midagi nii väga loomulikku ja kui keegi tahab minust parem olla ja seda kõva häälega kuulutab, siis  astun kohe hea meelega kõrvale. Ma ei tea miks, sest kui ma ikka olen oma vaimu kokku võtnud, siis pärast on nii mõnus. Isegi kui ei võida :) Ennast ikka võidad.  Nii ma siis panen siia ja sinna väikseid märke, et kui elu niimoodi edasi läheb, siis järgmisel on hea endaga võrrelda.

Loen raamatuid. Vahepeal läks see hunnik juba liiga suureks. Koguaeg tundsin, et ma pean veel rohkem algusesse minema, aga siis tekitasin endale jälle selle meelelahutuslikuma hunniku sinna kõrvale ja siis oli kergem samastuda, kui keegi kirjutab raamatus, kuidas ta asju üle mõtleb ja tal on tunne, et ta kunagi ei jõuagi sinna kus tahaks ja ta isegi ei tea enam kuhu ta jõuda tahtis. Õnneks mul on olemas kõrval inimene, kes veel mõtleb minu eest ja teab mis ma tegema peaks. Kuigi ma järjest rohkem pean ise oma küsimustele vastused leidma ja tema siis ütleb, kas see oli tark mõte…ok ei tegelikult ainult muigab tavaliselt…aga parematel päevadel ma loen selle positiivseks vastuseks :)

Ma otsisin oma telefonist ka mõned eelmise aasta “spordiga” seotud pildid, et siis oleks need siin ka olemas…

Sellel ülemisel pildil on kang, millega ma jõudsin isegi paar kükki teha :) Loomulikult ei jõua ma seda kangi selleks sealt maast üles tõsta nii et selle konkreetsega sealt tegin ühte teist harjutust.

Kevadel enne kui jooksma hakkasin, käisin rullitamas. Kohalik teejupike aga muutus järjest lühemaks ja hoolimata vaatest, jõudsin ma sinna järjest vähem ja noh…rullitada ma ju ei oska tegelikult :)

jõuluvana tõi kella ja algul ma vaatasin sealt ainult seda, kuidas pulss oli pidevalt laes, siis nüüd on ta juba pikemat aega niisama kotis, sest sinnani ma pole veel jõudnud, et seda targalt kasutada :)

minu kodune suvine jooksuruada :) ning põhiline kaaslane. Suve jooksul paar korda suutsime ka üksteist tee peal ära kaotada, sest tema pidi koguaeg võitma ja rada me enne kokku ei leppinud ;)

kolm korda suve jooksul võeti aega ka ja utsitasin lapsi ka endaga kaasa…..seda me teeme kindlasti ka sellel suvel…

ja ükspäev oli lumi ka maas :). Meie oma kodust kilomeeter ja natuke peale on nii kelgumägi kui ka suusarajad nii, et äkki ma õpin sellel talvel isegi suusatama. Mul pole elu sees enda suuski olnud ega jalgratast….ega ka mitte sooja pesu :). Ma olen ikka paras linnuke oksa peal.

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele kokku võtmine

  1. Karukati kirjutab:

    Jube tubli. Kuidas ma saaks sinust eeskuju votta ja ka selliseks tubliks saada? Kuidas sa seda koike jouad kolme lapse, too ja suure majapidamise korvalt?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.