Lill

Kommijutt

Õhtuti voodis ma ikka mõtlen :) Igasugu mõtteid tuleb pähe – kuidas kasvatada lapsi? Kas ma teen seda õigesti? Hästi? Äkki ikka nii ei peaks? Saate aru jah.

Kuna ma nüüd töises plaanis, lastel lasteaias ja sõpradega puutun kokku rohkemate lastega kui oleks eales arvanud, siis ikka ju näen mida ja kuidas teised teevad.

Ma arvan, et minu kõige suurem küsimus on vanema ja sõbra vaheline õrn joon. Ma vahel isegi enam ei tea kummal pool joont ma rohkem olen, aga ma iga sõna ja teoga püüan meenutada oma lapsepõlve ja mida ma oleks tahtnud ja mida mitte.

Üks väga suur-suur asi minu jaoks on tunnustamine. Kunagi Gordoni koolis käies jäi kohe pärast kursust meelde, et tuleb peegeldada kuidas mingid lapse teod sind kurvaks teevad, aga hoopis teine külg on näha ja tunnustada seda teist poolt. Ja see teine pool on nii mõnus. Kui ma nüüd kasvõi ennast vaatan, siis on ikka ütlemata mõnus tunne kui keegi sind töö pärast kiidab. Kohe ütlemata mõnus tunne. Ja millegi pärast ma arvan, et siiratele ja rikkumata lastele on see tunne veel suurem.

Ükskord sügisel avastasime meie linna pea tänaval kommipoe. Selge on see, et lapsed tahaks sinna minna iga päev, aga leppisime siis kokku, et igal reedel lähme kommipoodi. Nii me siis olemegi seal juba mitu kuud käinud. Iga laps saab ukse juures omale paberkoti ja võib sinna oma äranägemise järgi peotäie komme valida. Päris hea on vaadata kuidas kotti lähevad paar vana lemmikut ja sinna hulka mõni uus katsetamiseks. Minu ülesanne on jägida ühe silmaga Kärdut ja teisega kahte ülejäänut. Kärdu kasvab ja igakord on tal seal mõni uus idee. Ükskord avas ta suuri sahtleid – ainult nende avamise pärast. Teinekord võttis omale kiisukommi ja asus seda kohe kohapeal sööma. Eile ta arvas, et seda kiisukommi enam ei tahakski ja pani paberist võetud kommi riiulisse tagasi ning otsustas klaasist pudelitega proovi teha. Liisu, kes algul valis rohkem Ketlini järgi, on nüüd omad lemmikud leidnud, aga teda tuleb jälgida, et ta liiale ei läheks. Kah on ta muutunud poes väga julgeks ja vestleb alati teiste ostjatega. Viimane kord ei pidanud ta paljuks ühe memme käest imestunult küsida, et miks tollel ainult üks hammas on. Ketlin on muidugi kõige teadlikum ja meie õnneks tahab ta olla hea laps ning püüab valida tervislikke komme :). Näiteks kuulub tema soovide hulka Kalle eeskujul peotäis kuivatatud aprikoose, samas ei pidanud ta paljuks ka üks suur shokolaadist jõuluvana omale kotti pista.

Minu suureks rõõmuks pole meil veel mitte ühtegi korda tekkinud poes tüli ega vaildust teemal kui palju komme keegi võtta võib.

Kuna meil nüüd päris mitu reedet on erinevate ürituste pärast vahele jäänud, siis leppisime kokku, et eile on just see õige päev kommipoe külastuseks. Poes oli järjekord ja vaikselt juba tundus, et kohe kohe muutuvad lapsed kärsituks kui poemüüja järg meieni jõudis ja ta  ütles, et ta päris tihti mõtleb meie peale ja küll mina olen ikka ütlemata tubli ema. Ta vist isegi ütles, et ma olevat kangelane :). Igatahes oli see väga-väga armas ja Ketlin kuulis seda ning sellest pisikesest kiituse üle, mis otseselt teda ei puudutanud, oli tal nii hea meel.

Kohe nii hea, et ta lubas autos väiksemaid kenasti vaadata kuni ma pärispoest kiirelt piparkoogi glasuuri toon. Liisu jälle lubas autos, et tema koristab kohe koju jõudes oma toa ära, kuigi ta tegudeni ei jõudnud, oli mõte vähemalt aus :)

Ma siis kohe pean ühe teise loo ka kirjutama. Kui ma lastel lasteaias järel käin, siis Kärdu viin kõigepealt Ketlini rühma ja seal siis suured lapsed kas mängivad temaga või ta saab ise kenasti kalade vaatamisega hakkama. Mina käin siis Ketlini ja Liisu rühma vahet ja utsitan neid riidesse panema. Kui ma eile veel viimast korda Ketlinile käisin ütlemas, et Liisu saab kohe valmis, avanes mulle Liisu rühmas selline vaatepilt. Üks väike Liisu sõbranna aitas Liisul parajasti jope lukku kinni panna. Pusis seal natuke ja sai päris hästi luku jooksma. Vaatas ja sättis Liisu mütsipaelad ka kenasti jopehõlmade vahele ja tõmbas luku täpselt nii kõrgele kinni kui Liisu lubas. Mina vaatasin ja heldisin kõrval. Sellised pisikesed head asjad vajavad ikka ja alati kahte poolt ja nii mõnus kui keegi selle sammu lähemale astub :)

Kommijutu lõpetuseks peab ütlema, et meie peres pärast paari esimest päeva päkapikud enam pole käinud. Keegi lihtsalt pole nendest puudust tundnud, kuigi mul varu on kenasti sahtlis ootamas. Liisu sõi oma kalendri ka ükskord täiesti tühjaks ja nüüd hüüab igal hommikul – Ketlin vaatame, mis su kalendris on.

Ju siis neid muid komme on meie peres igaks päevaks praegu piisavalt. Minu jaoks on kohe kindlasti!!!!!

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

8 kommentaari postitusele Kommijutt

  1. sille kirjutab:

    tänapäeva emmed kipuvad pigem liiga sõbrad olema, laps vajab ikka lapsevanemat. ise olen ka tüüpiline ema! see kommipood on aga tõesti super koht ja müüa väga lahe tegelane. :) sõprade ja headuse-hoolivuse koha pealt mul hetkel kurvad kogemused, kui mu avatud-siiras, julge ja rõõmsameelne laps pole 2 nädalat “parimat” sõbrannat näinud ja jookseb teda avatud käte ja südamega kallistama ja ta konkreetselt vihaga eemale lükatakse, on ema süda vist isegi kurvem kui lapse oma…Sa ise kasvata kuidas oskad, aga kaitsta teda ikka ei saa kalkuse eest…ja sellised on juba pisikesed lapsed! :(

  2. Nele kirjutab:

    Aaa selle unustasin lisada, et mina olen oma lastele lapsevanem-sõber. Reeglid, mis nende elu turvaliseks teevad, on lapsevanema poolt loodud, nende järgi elamisel aga olen neile pigem sõber. Kuni keegi üle piiri astub, siis olen jälle hoolitsev lapsevanem, kes tagasi suunab.

  3. Nele kirjutab:

    Mulle meeldib see kauss, kus piparkoogid on. Ikka iga kord kui Stockmannisse satun, lähen vaatan neid.. Ja iga kord hakkab mulle uus värv meeldima.. No see roosa on ka päris kaunis.

  4. mäemamma kirjutab:

    Väga armas jutt, Krista. Just selline, mida ma praegu lugeda tahaks, sest et – niiii kiire on, et tavalised, ilusad asjad jäävad sutsu märkamata.
    Meil ei ole kah poes viimasel ajal riiuks läinud. Ega eriti sageli ei lähegi. Minu kolm nupsikut on harjunud juba “range” emmega, kes eriti sageli miskit ei osta. Aga meil on siin körval üks vanaema ;-) – lapsed teavad, kelle käest küsides ALATI saab…
    Mis muidugi ei tähenda, et emme üldse ei ostaks. Nii juhtubki, et kui läheb ostuks, siis on laste önn NII ööratu, et nad hüppavad kassas üles-alla nagu hullud.

  5. agne kirjutab:

    no ma kohe ei saa kirjutamata jätta :)
    ehk siis 2 mõtet –
    minu meelest (mõni teooria toetab seda ka) on vanema parim tegu lapsele just lapsevanemaks olemine. mitte sõbraks. sest kui vanem on sõber, siis kes lapsevanem on?
    ja päkapikkudest – meie omad pole seni veel komme toonud (H. 4 eluaasta jooksul) aga oodatakse neid küll pikisilmi :)

  6. Katariina kirjutab:

    Nonii. NEndel päevadel, kui ma parasjagu Külli laps ei tahaks olla, võiks ma sinu oma olla. Vabalt. Ja puhtjuhuslikult võiks need olla näiteks need kommipoe päevad.
    Aga tegelikult tahaks ka olla jälle selline mitte-kubjas, fun ja darling. Nagu sul on jaksu oma elu kõrvalt olla.

  7. Kristi kirjutab:

    Armas. Ma kahtlen endas samuti iga päev. Ja üritan lapsi keelamise vahepeal kiita… kas ma sinu moodi ema just olla oskan, aga… eks igaüks püüab isemoodi.

  8. Ülle kirjutab:

    et me elame üsna teie lähedal, tean hästi seda linna ja kommipoodi, millest kirjutasid. Käin ka ise pojaga seal ja teema enam -vähem sama, ainult et mul on lihtsam, ma saan lausa kahe silmaga oma 3 aastast jälgida :)
    Oleme siinkandis samuti tulnukad (4.aastat) ja seepärast pole äkki kõiki häid kohti üles leidnud, kuid minu arust üks parima teenindusega pood selles linnas!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.