Lill

kook

Mis värk selle koogiga on. Või pigem siis naiste ja koogiga. Kook on see, mis käib nagu iga asja juurde. Kes tõstab käe ja ütleb, et teda kutsuti külla ja kooki ei pakutudki. Ikka ju pakutakse. Sünnipäevaks, millegi lõpetades, millegi alustades, emadepäeval, isadepäeval, naistepäeval, keegi võitis midagi …jätkan. Pole mingi õige asi kui kooki ei ole. Kook käib kodu juurde. Jah, väljas saab ka niimoodi kokku saada, et keegi kooki ei söö, aga proovi inimesed külla kutsuda ja öelda, täna meil kooki ei ole :), nagu midagi oleks kohe puudu.

Ok kui kook on, siis see kellaaeg, millal seda kooki süüakse on kah …no ma ei tea… Ma olen nüüd nii palju tark, et kõik, mis on rohkem, tuleb süüa ära hommikul ja mida päev õhtusse, seda vähem energiat võiks toit anda. Selles valguses südaöösel pulmas torti süüa, ei tule vist kellegile kasuks :). Ok kõigile külalistele pole see nii hull lugu, sest nemad teevad seda paar korda elus ja elavad kahjudeta üle ka selle ühe lõigu, aga kui suvel pea iga nädalavahetus südaöösiti tordiga lõpeb, siis noh…saate isegi aru :). Ei tea ka, et see kuidagi iidne eesti pulmakomme oleks…või on? Kas tõesti terve muu maailm sööb ka südaööl pulmatorti. Vot ei ole käinud ega näinud.

Arusaadavalt ei ole mul mitte midagi kookide vastu. Täiesti tavaline naine ja isegi kui ma kuskil söögikohas luban, et ma ei vaata seda magustoidu osa, siis noh nõrk olen….Kuna ma aga nüüd pean üles kirjutama, mis ma söön ja et sellest veel vähe, siis ka selle paberi ette näitama, siis ma olen ikka kordi-kordi tublim. Söön oma koogi hommikul ära ;) ja ei telli omale tervet magustoitu, vaid jagan seda kellegiga ja niimoodi vennalikult, et teine saab palju rohkem. Tegelikult ju piisab täiesti ühest ampsust, et rist kirja saada.

Eile kui ma sattusin telekast vaatama, kuidas kaks Austraalia personaaltreenerit tervislikku kolmekäigulist õhtusööki pakkusid, siis jäi ikka kook kummitama. Noh need esimesed kaks käiku olid loogilised ja väga head ja kuigi kõik sööjad olid enne üliskeptilised nende kapsalehtede suhtes, siis pärast said nad max punktid :)…aga kummitama jäi, et päris äärmusesse kalduda ei tasu, ikka mõistuse piirides, aga kui valida, siis lihtsalt ei vali neid kõige-kõigemaid. Ja kui Kalle täna hommikul kotitäie õunu korjas….hmmmmm ühe elaniketa maja õunapuu otsast…siis võiks ju midagi proovida.

Õunakrõbedik (üldse ei meeldi see sõna) tundus kuidagi vägagi asjakohane. Võtsin appi nami-nami ja tassikese retseptid, lugesin läbi ka kommentaarid ja tegin enda variandi.

Keetsin natuke õunu ja nats panin suhkrut ka, sest jube hapud olid need õunad. Peale läks siis umbes 400g puru, milles oli umbes 130g kaerahelbeid, umbes 70g mandlijahu, nats üle 100g võid ja siis ülejäänu toorsuhkur ja nisujahu. Pooleks tunniks ahju. Kastme tegin ka – toorjuust ja maitsestamata jogurt, natuke tavalist ja natuke vanillisuhkrut. Ja väga hea tuli…Kalle kommentaar ei kannata küll kirja panna ;)….aga ootame ja vaatame, mis lapsed arvavad.

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele kook

  1. ylle kirjutab:

    Meie ütleme selle koogi kohta õunakrumbel (nagu ingliskeelne apple crumble). Just sõin sama asja, mees oli õhtusöögiks küpsetanud. Väga hea ka ilma kastmeta süüa, aga meil mehed lisavad sellele valget jäätist.

  2. Thredahlia kirjutab:

    Kena kook! Kui krõbedik ei meeldi, siis äkki puruõunad? Ja keeta pole neid eelnevalt ka vaja, saab lihtsamalt, aga keele viib alla. Ma teen kooke ja magustoite muidu üliharva, aga puruõunu sügisel ikka saab :)
    http://thredahlia.blogspot.com/2006/10/puruunad-uruunad.html

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.