Lill

koolist…

Kui mul lapsi ei olnud, siis ei süvenenud ma ka eriti nendega seotud küsimustesse. Loogiline kah ju. Muretsesin eksamite pärast ja uurisin lennupileteid, et kui odavalt ikka saaks kuskile kursusele sõita ja kas Kallel ikka on kõik tähtpäevad meeles. Lapsed tulid ja nendega seotud mured ja rõõmud on ka kõik aja jooksul muutunud. Kuhu ja kuidas titekäruga mahub, pole enam ammu aktuaalne küsimus. Nüüd kus kõik on kenasti oma jala lasteaias soojaks saanud, on ilmselgelt kõik lasteaiaga seonduv peas keerlemas. Ma ju ei tea millised lapsevanemad teised on, aga mina olen küll kanaema – pojakesed ikka kõige pealt. Võtsin endale ka hobi ja püüan lasteaia ellu sekkuda nii palju kui viisakas on :). Vähemalt meie lasteaias teevad kõik supertööd ja las ma siis mõtlengi naiivselt, et kõik teised vanemad tahavad sama palju osa saada kui mina ja aitan välja mõelda ühiseid tegevusi. Minu lapsed paistavad lasteaias õnnelikud ja see ongi kõige olulisem.

Aga Ketlin läks ju juba kooli….

Apppikene… Meil oli alles koolikokkutulek ja me ikka õudusega meenutasime, et mis ja kuidas ja miks kõik asjad niimoodi olid nagu nad olid. Nüüd paistab nagu oleks kõik valesti olnud ja kuigi ma tunnen, et ma ei ole tegelikult nii paha inimene, siis ega minuga koolis kerge küll ei olnud. Algul väga tubli, aga põhikooli keskel läks igavaks ja palju kergem oli mind klassist välja visata :) – küsis liiga palju, rääkis liiga palju, ja üldsegi….Tagant järele tundub, et meile vaadati ikka väga kõrgelt ülevalt alla ja vähe oli neid, kes julgesid alla poole tulla. Eks need ole ka tänaseni lemmikud. Õpetaja amet tundubki väga-väga raske.  Lugesin just ükspäev SEDA artiklit ja oi kuidas ma olen nõus. Tänu sõbranna Marisele olen juba ammu nende ideedega kursis ja kahe käega poolt. Kui ainult selliseid õpetajaid oleks. Ma mäletan, et kui me koolis mõne teadmise vajalikkuse kahtluse alla seadsime, siis ikka oli põhiargumendiks, et küll te näete, et seda läheb vaja. Äkki ongi vaja olnud, aga kindlasti mitte nii kuivalt ja tuimalt nagu me seda õppisime või ma lihtsalt ei näe elus seda kohta, kus seda kasutada. Õpetaja ju peaks teadma, kus mul päriselt elus keemiat vaja on…. ja oi kuidas on. Ei sööks seda, ei jooks teist, ei paneks selga kolmandat ja oskakski äkki peedist pesumasina teha ;)…või noh pesupulbri näiteks ;)

Ja nüüd siis meie Ketlin. Õhinast tal puudust ei ole. Kallest on see, et kõik mis sõnadesse puutub, köidab teda. Teeb ristsõnu, kirjutab näidendit, luuletusi ja raamatuid. Kallel on tema lapsepõlvest mõned raamatud alles. Tavaliselt küll sellised ühe-kahe leheküljelised, aga ju siis polnud seda õiget inimest, kes oleks teda osanud utsitada ja suunata õigel hetkel. Koolis sellele väljundit ei leia ju…ei leia ju? Ketlin käis eelmine nädal ühel sõbrannal külas, kes käib juba teises klassis. Mida nad siis tegid – etteütlust. Nii põnev. Ketlin veel kõiki kirjatähti teha ei osanud ja siis sõbranna õpetas. Nii uhked mõlemad – üks sai õpetada ja teine õppida.

Liisu on ka tubli. Tahab juba lugeda ja kirjutada. Noh kui aega joonistamisest üle jääb. Lasteaias lemmikuks on memory mäng ja kuna tal on võidujanu suurem kui Ketlinil, siis selle mängu võitmiseks oli ta meelde jätnud ka selle mängu tagumiste külgede väikesed defektid ;). Kõrvalt on näha, et ainult natuke tunnustust ja innustust ja juba tahabki rohkem.

Kärdukaga on natuke keerulisem. Ei teagi kohe mida teha, sest tema ise õppimine jääb liiga tihti abistavate kätte taha. Ükspäev tuli uksest sisse ja ütles, et Liisu ole sa emme ja mina olen beebi. Sirutas siis käed välja ja ütles – aita mind. Aga võib-olla ei ole see ka üldse nii ja ta õpibki rohkem nende kui minu käest :)

Kokkuvõtteks. Mulle väga meeldis seal artiklis see, et mõttetu on õppida kui sa ei taha ja sellest pole siis ka kasu. Saate aru, ma olen 11 aastat vene keelt “õppinud”. Mina ei meeldinud õpetajale ja vene keelel oli protestimaik juures. Äärmisel juhul suudan ma  käte ja jalgadega mõne lihtsama mõtte selgeks teha ja aru saan lihtsamast jutust…aga olgem ausad, see vast on ühe max ühe aastase kursuse maht.

Kiita ja tunnustada ja õlale patsutamist on vaja…iga päev ja kasvõi ühe sõna kaupa. See on nii oluline ja see ei võta tegelikult ju tükki küljest ära ja mida rohkem, seda rohkem tahaks teha. Ise siiamaani selline :)

Juba lapsepõlvest saati olen ma tahtnud õpetajaks saada ja julgus on alati selle taha jäänud, et kuidas ma saan kedagi õpetada kui ma isegi ei tea. Ma ei ole sellest loogikast siiamaani aru saanud, sest ei saa öelda, et ma nüüd nii väga kehva keksmise hindega ülikooli oleks lõpetanud, aga liiga palju tuli eksamieelsel ööl ja lahkus sealt ka kohe järgmisel, et teha ruumi uuele. Samas kõik see, mis käega katustavalt on päris eluga seotuks saanud, on meeles ja no terve keskkooli jagu materjali saaks küll vägagi eluga siduma panna. Kas seda on ka õpetamiseks piisavalt…äkki kunagi kasvõi mu oma lapsed oskavad öeldas, kas kodust oli kasu :)

üks mu viimase aja lemmikpilte Ketlinist. Kuulab teine igavat ja liiga pikka juttu… ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele koolist…

  1. Krista kirjutab:

    Ma eile kuulasin raadiost saadet sellest, kuidas valimised käivad. Räägiti kuidas meil on, kuidas inimesed arvavad, et meil on, kuidas meil ei ole ja mismoodi veel olla võiks. Iga puntki juurde said nad plusse ja miinuseid pea võrdselt. Eks nii jagunevad arvamused paljudes valdkondades. Kellel on pooltäis, kellel pooltühi. Kes läheb uute ideedega kaasa, kes on sketpilised jne jne.
    Ma arvan, et kooli puhul on 3 võrdset osapoolt – kodu, laps ja kool. Kõik peaksid panustama ja igaüks neist peaks ikka oma silmas vähemalt pindu nägema, kui lapsele koolis ei meeldi. Mul on üks väike sõber, kellel on väga tore ja toetav kodu, kes teeb tublilt sporti ja koolis on viied. Kui tema käest küsida, kas talle koolis meeldib, siis ütleb, et seal on igav ja nõme, aga see ei peaks ju nii olema? Veel ehmatavam oli ühe esimese klaasi juntsu käest kuulda, et koolis on nõme käia.
    Ma küll arvan, et korrutustabelit saab õppida ka teistmoodi kui mina seda tegin. Meie õppisime lihtsalt numbrid kodus pähe ja järgmisel päeval anti paber ette ja pidime sinna võrdusmärgi taha numbrid kirjutama. Seda saab palju-palju mängulisemalt teha ning seoseid eluga leida on ikka väga lihtne ;).
    Kuigi ma käisin saksa keele eriklassis, siis saksa keelt rääkima me koolis ei õppinud. Kui mingil teemal jutustama pidime, siis õppisime kodus selle teksti pähe. Klassi ees vuristasime teksti ette, peas silme ees vihikuleht, kust nagu “loeks maha”. Järgmises tunnis pidime selle ka kirjalikult tegema. Jama oli siis kui läks meelest ära, mis sõna see alt kolmandas reas kõige viimane oligi. Vigu teha ei tohtinud, sest muidu ju viit ei saanud, aga keelt ka ei osanud. :) Mul üks sõbranna ütles, et sellest oli nii palju kasu, et võõras riigis ülikoolis käies, kus ta algul keelt nii hästi ei osanud, oli ta siiski võimeline lehekülgede kaupa teksti pähe õppima.
    Kui ma ülikoolis käisin ja ühel semestril oli tunniplaanis a la 4 erinevat keemiat – orgaaniline, anorgaaniline, analüütiline, biokeemia…ohh neid oli veel. Täiesti puhtalt lehelt oli mõni neist huvitamav ja innustavam kui teine. Kõike seda ainult tänu õppejõule ja sellele kuidas ta oma ainet edasi andis. Ma mäletan, et üks nendest oli ikka väga-väga igav ja paar aastat hiljem kui keegi teine seda andis, siis räägiti sellest kui kõige huvitavamast.

    Kui ma kasvasin pigem vitsahirmus, siis mul lapsed küll rohkem präänikute peal ja eks 20 aasta pärast ole näha mis erinevus on :)

  2. Augusta kirjutab:

    Õhinapõhine õpe kõlab mu kõrvus samamoodi nagu projektipõhine Eesti. Ühesõnga, mulle see väljend ei istu:-) Seletan, miks. Õhinapõhine õpe on väga tore, aga on elementaarsed teadmised, mis tuleb enne omandada, kui seda rakendama hakata. Kunsti- ja tööõpetuse tunnis on vahva meisterdada mardimaske teadmisega, et õhtul saab neid karnevalil kanda. Aga matemaatika ja inglise keel? Korrutustabel ja grammatikareeglid tuleb selgeks saada ka siis, kui vanematel pole taskuraha anda ja vaheajaks Inglismaale ei sõideta. Õpetamises ongi tähtis metoodika, see, et liigutakse just samm-sammult ja paragrahv 3-le järgnebki paragrahv 4, eriti madalamatel kooliastmetel. Siinkohal tuleb mängu ÕPETAJA, kel on oskus huvi äratada, ilma et peaks ilmtingimata mingi katastoof juhtuma :-) Alati on tore, kui elu ise asja kätte mängib, aga sellele lootma jääda oleks narr. Tegelikult ei peaks ma ka lugu pedagoogist, kes jätaks oma plaanid ja käsitleks kaks nädalat mingit muud teemat ainult sellepärast, et see on maailmas parasjagu aktuaalne. Kui ta aga suudab oma aines õpetatava materjali hetkel maailmas toimuvaga siduda, siis müts maha! Eeldan siiski, et õpetajalt ei nõuta, et ta teeks seda pidevalt ja aine õpetamisel ainult sellest lähtukski. Mina näen tõesti ühe lahendusena ainete lõimumist või nende sidumist kasvõi rahvakalendriga, mille kordumisele võib enam-vähem kindel olla :-) Selle postitusega ei tahtnud ma laita Rocca al Mare kooli võetud suunda ja ma olen kindel, et seal osatakse metoodikaid omavahel kenasti kombineerida. Lihtsalt teema puudutas. Ja lapsevanemana võin öelda, et lapses õhina tekitamisel on ka kodul väga suur roll :-)

  3. Kristi Värik kirjutab:

    Jah? Nii tore, et neil selline asi on koolis. Mõtlesin kohe, et hakkan uuel nädala uurima, et kas meie lähedal koolides ka on.. kui pole, tuleb teha!

  4. Krista kirjutab:

    Kusjuures Ketlin käib koolis lugemisringis…noh kõigile muudele ringidele lisaks. Eile just küsis kuba, et kas ta käsikelladesse võib minna, et tal seal just sobiv auk :)

  5. Kristi Värik kirjutab:

    Lapsed ja lugemine on mulle nii hingelähedane teema.. mul on nii kahju, et koolis nii vähe raamatuid läbi võetakse, aga saan aru, teisi asju ju ka vaja õppida. Peaks ikka mingi lugemisringi tegema nagu USA filmides vanematel daamidel on..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.