Lill

Kossupisikuga

Alustaks näiteks sellest, et mul on kaks väikest venda, kes on mõlemad natuke lühemad kui 2 meetrit ja ega siis korvpall nendest väga suure kaarega mööda ei läinud. Üks vend põrgatab siiamaani palli, küll mitte nii, et keegi teda käsutaks, vaid ta ise käsutab. Mõlema venna vähemalt üks poeg käib kossutrennis. Kalle üks õde läks ka lapsena kossutrenni ja kohustetundliku lapsena mängis kuni ülikooli lõpuni. Saate isegi aru, kuhu ma sihin. Kuigi meil siin Kallega ei ole mingeid eeldusi ning pall on ka liiga ümmargune ja kuigi ma ise vist natuke isegi kunagi käisin trennis, siis igatahes mitte märkimistväärselt kaua ;).

Kui me Raplamaale kolisime, siis kaugemalt vaadates tundus nagu oleks ainult kaks võimalust, mida lapsed teha võiks – kossu mängida või Thea juures laulda. Ketlin kui ainuke, kes meie peres viisi peab (ok Liisu ka natuke), laulab ja juba 5 aastasest alates ehk siis kohe kui siia kolisime. Kossu mängima läks siis Liisu ja juba lasteaias. Päris kerge oli talle seda maha müüa, sest juba titena oli tal koguaeg kiire ja kui trenn toimub lasteaias magamise ajal, siis ma pole koolieelse rühma lapsele vist rohkem väga vaja.

Esimesest aastast sai teine ja nüüd juba kolmas ning Liisu on ikka tõsine trennifänn. Käib kõik omad trennid ja osad endast suuremate omad ka ja sellist asja, et ei viitsi või ei taha minna, pole ma veel kuulnud. Ketlin käis kas kolmanda klassi või oli see juba teise klassi alguses korra vaatamas, aga kuidagi seda muusikalist poolt oli siis nii palju ja ei saanud veel käima. Sellest sügisest on aga tema täpselt sama suur fänn ja käib nii palju kui jõuab ja kui oma trenni ei saa, siis läheb jälle Liisu trenni, sest tema ju tahab olla vähemalt Liisust parem ;)

Kevadel sattusime vaatama ka Rapla kossumeeskonna mänge ja just sellel kõige suuremal hetkel. Ega me siis ei saanudki aru, et need asjad ei käigi nii, et suurte emotsioonide ja täismaja saatel meie mehed muudkui võidavad. Aga ega nad ju võidavadki ;). Sügisel oli juba meeste kossumängude vaatamine tegevus, mis on kindlalt kalendris kirjas. Alati me ikka ei jõua, aga siis on ka parem lastele mitte öelda, et mingi mäng toimub, sest muidu on nad pahased.Ma ise muidugi ei saa veel aru, et ikkagi kuidas päriselt mingi meeste edasi-tagasi jooksmine selliseid emotsioone võib tekitada, et eladki kohe päriselt kaasa – rõõmustad kui keegi sisse viskab või midagi eriti lahedat efektset või muidu arusaamatut teeb ning oled pahane, kui kohtunik ei näe või valesti näeb….telekast vaatamine pole pooltki seda.

Laste sünnipäeva eel kui peas tuhat mõtet käis, et mis siis nüüd sellel aastal teha, siis tuli kõigepealt mõte, et teeks Liisule üllatuspeo. Tema omaarust läheb trenni, aga hurraaaaa palju õnne, tegelikult on pidu. Tundus natuke keeruline, arvestades seda, et kõik teised tuleks asjasse pühendada, aga kui palju need 8 aastased ennast tagasi hoida suudavad ;). Rääkisin Ketlinile plaanist – mis mõttes, ma tahan ka. Ok…üllatust ei tule, tuleb siis lihtsalt kossusaalis pidu ja……äkki mõni kossumees tuleb mängib teiega….jaaaaaaa….. Tüdrukutel on selline treener, et absoluutselt kõik on võimalik – kossusaalis sünnipäev – muidugi, kossumehed tulevad mängivad nendega – muidugi, mida veel vaja on – muidugi saab…kõike saab.

Tegimegi peo…kossumehed ehmatasid korra saali tulles ära, et see ongi väike sünnipäev ja Tallinna sõbrad arvasid, et terve Rapla on kohal :)…aga nii hull ei olnud :) Ma muidugi ei kujutaks elu sees ettegi, et näiteks minu sünnipäevale oleks Kuusmaa ja Sokk tulnud meiega mängima, aga täna on kõik kuidagi lähem ja tuttavam nii, et :) Meie tüdrukud olid sillas ja mul ka hea meel, et nad just sellist sünnipäeva tahtsid.

Peale sünnipäeva oli meil kalendris kirjas, et Raplas toimub Andre Pärna lahkumispidu. Minu mälestustes on ainult üks hetk, kuidas ma sõitsin peale keskkooli lõppu Saksamaale lapsehoidjaks ja tegin seda väikeste kossupoistega ühes bussis, kes umbes samas suunas võistlustele sõitsid. Olid küll kõik minust mitu pead pikemad, aga paar aastat nooremad – ehk siis ikkagi peaaegu nagu tited ;). Aga nüüd siis meil kodus selline mäng, kus tema võistkonnas mängivad kõik teised nö minu aja päris kossumängijad. Kui eelmisel päeval käisime superstaaride kontserdil, siis see kontsert polnud isegi mitte veerandit nendest emotsioonidest, mis sealt võistluselt sai. Istusime muidugi nina vastu palliplatsi äärejoont, sest saal oli üle ääre täis, mis ju igale eestlasele juba eos tähendab, et jagatakse midagi eriti head. Jagati küll… iga mees platsi peal näitas ainult oma elu parimat külge ja no kui ikka vanad mehed joosta enam jõua (mina naiivne sama vana ikkagi arvan veel, et mina jõuan), siis no pallid korvi lendasid ikka ja kui kõige pikem mees käe üles tõstis, siis need noored võisid seal all hüpata, aga käeni ei ulatunud. Kossupisik saab selliste üritustega laste jaoks ikka päris tõsiseks viiruseks kasvatada ja niimoodi pensionile tahaks küll vist iga vähegi mittetagasihoidlik tegija minna :)

Kuigi ma arvan, et ega nüüd ükski mees ega ka mitte enamik naisi ei arva, et naistekoss oleks midagi lahedat, siis lapsed just sellised meeskonnamängu trennis ja sellise treeneri juures ja sellises klubis – super :) ja kui tüdrukute naistreener, isegi samal ajal palli põrgatades, jookseb 10km minust 10 minutit kiiremini, siis on ju kasud missugused sees ;)

Rubriigid: Keit Liis, Ketlin, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.