Lill

kui lapsed tulevad

Ma käisin ükspäev juuksuris ja seal ju ikka loetakse ajakirju nii kaua kui värv peas on :). Ma ka. Leidsin ühest ajakirjast ühe oma suvise pruudi artikli selle kohta, et millal lapsed peaks tulema ja mida mõtleb, tunneb ja ka kardab üks naine enne seda kui tal veel lapsi pole. Ma muidugi täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga seda mäletan küll, et tahtis hüüda ja  jaaaa kõik su kartused on põhjendatud ja asi on tegelikult hullemgi veel :)

Mina ka kartsin ja muudkui lükkasin neid lapsi edasi kuni tundus, et enam nagu ei ole kuhugi lükata ja töises plaanis oli ka selline mõnus pausi võtmise koht. Kuna mul aga nüüd ema staazi on ikka juba mõned aastad ja lapsi kah mitu, siis nüüd juba võin julgelt öelda, et seda rõõmu on palju palju rohkem kui muret. Möödas on need ajad, kus ma ajakirja lugedes kirusin, kuidas mõni naine suudab küll tite kõrvalt tööd teha ja mina nii saamatu olen, et midagi tehtud ei saa või siis kahe tite kõrvalt juhe ikka nii kokku jooksis, et kohe nõustaja käest nõu oli vaja küsida. Eks aeg ole see, mis oma ego on pärise väikeseks lihvinud ja lapsed maailma tähtsaimateks kasvanud on. Kõik on kuidagi nii mõnusalt paika loksunud, et ma mitte eluski oleks osanud mõelda, et kolme lapse kõrvalt jõuab nii palju teha ja on mida teha. Tööd on palju, töö on mõnus, lapsed on terved ja õnnelikud  (just piilun aknast välja, kus minu kolm ja Ketlini sõbranna kõik neljakesi nii kenasti koos mängivad).

Samas ma ikka tunnen, et ma olen see üks äärmus. Ja lihtsalt olengi niimoodi koos lastega sealt teisest äärmusest tulnud. Nüüd ma käin mööda poode laste osakonnast laste osakonda kui ma kinokava vaatan, siis esimesena käin läbi lastefilmid, et kas midagi on uut või kui me lähme suurte filmi vaatama, kas siis lastele oleks ka midagi. Kui töögraafikut panen, siis vaatan, et ükski laste tähtis üritus mu töödesse ei satuks ning kui puhkehetke plaane teen, siis pole isegi sellist küsimust, et teeks need lastevabad. Iga laps peab saama seda – mina üksinda emaga- aega, nii see aeg ju lihtsalt kaobki käest. Kõik õhtud mööduvad lapsed seljas elamas ja ega ma ei mäletagi sellist hommikut, kus hommikult laste vahelt välja pugema poleks pidanud.

Eks iga ilma lasteta naine vaatakski mind imelikult ja palju lastega naised kah. Tunnistan ausalt, et umbes täpselt 8 aastat tagasi vaatasin ise kah samamoodi. Aga mulle nii meeldivad mu väikesed sõbrannad. Nad kuidagi mõistlikud või olen mina liialt lapsjumalate mõju all, aga nad ei sega mind nii, et ma tahaks neist puhata. Eks ma ju tean seda, et see aeg, kus nad minu käe otsas ripuvad on nii lühike ja juba homme võivad uksed paukuda ja mina saangi tagasi kogu oma aja. Muidugi ei tähenda see ka praegu seda, et keegi mul 24h seljas elaks. Ma ikka teen tööd ja saan sõbrannadega kokku ning suurte filme käime ka rohkem kui 50 korda aastas vaatamas :) … ja näete – juuksuris käisin ka. Kuigi aus olles pean ütlema, et Ketlin oli kaasas ja pärast käisime kahekesi kohvikus, nii et see päris ei loe :)

Pildi peal on tüdrukute kleidikapp :)… äkki on palju, aga samas on ju vahel nii armas, kui nad kolmekesi ühesuguste kleitidega on ja Kärdukas ei saa ju ainult õdede vanade kleitidega käi. Temal peab ka mõni oma olema. Ja ütleme nii, et minu riidepuude rivi on ikka väga kahvatu selle valiku kõrval :)

ja vot sellist kräppi koguneb meie majja kah suurtes kogustes. Ma ei saaks küll öelda, et me mingid tihedad hamburgeri sööjad oleks või igas ostukärus mõni üllatusmuna on, aga näed…aastatega muudkui koguneib neid vidinaid…

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

11 kommentaari postitusele kui lapsed tulevad

  1. Mammukas kirjutab:

    Tõeliselt vahva on seda blogi siin lugeda – aga viimasest postitusest otsisin ja otsisin seda ühte asja ning ei leidnudki – et kuidas on selle mehega kahekesi veedetud ajaga? Et seda peaks ka nagu võtma? Huvitav oleks teada kuidas te selle olete lahendanud…:)

  2. D kirjutab:

    Ka minul on pisike tütar. Pole veel kahenegi, kuid võin kindlalt öelda, et ta on mu parim sõbranna! Olla ema tütrele ning kasvatada kahevahel üks tugevamaid sidemeid mida kunagi tundnud on lihtsalt imeline..

  3. Brit kirjutab:

    Tore lugu, Krista!:)

  4. Katariina kirjutab:

    Teie plikad on jah mõnusasti kleitidega õnnistatud. Ja ilus vaadata, kui nad selliste värvikirevatena ringi tuiskavad. Romantiliselt. Ja sellist kappi tahaks endalegi. Kas sa oma juuksuriskäigu tulemusi ka presenteerid?

  5. zelly kirjutab:

    mismottes ei olnud enam kuhugi edasi lykata. sa said ju emaks mingi 32lt voi nii. ????

  6. maris kirjutab:

    minu meelest nad mängivad nende junnidega mõnikord. meil on need ühes topsikus ja aeg-ajalt on neid tore välja võtta ja uurida, liigitada ja sorteerida jne.

  7. Mari kirjutab:

    Kleidikapp on väga uhke! Poiste emana on seda kohe eriti lust imetleda ;)

  8. Sille kirjutab:

    minul ratsutavad lapsed 24/7 seljas, pisitillukesed erandid välja arvata…tegelikult on see mõnus aeg! kuhugi ei pea kiirustama, enamjaolt. ;) kinno pole ma jõudnud juba…aasta kindlasti. küll edaspidi jõuab! :) kleite meil jagub-neiul ja kräppi ei leidu! :D igale perele oma! ostukäruga ei shoppa, ikka korviga. ;) või ilma! :D

  9. Mari-Liis kirjutab:

    Ma kusagil ajakirjas just hiljuti nägin, kus sellist “kräppi” oli kunstiliselt ära kasutatud ehk pildiraamidele liimitud ja pärast kõik üle värvitud. Saab koos lastega meisterdada :)

  10. Krentu kirjutab:

    See üllatusmunade kräpp tuleb “kogemata” tolmuimejasse tõmmata :) Üldiselt nad pärast ei mäletagi enam, et midagi oli ja enam ei ole:)
    Ma olen ka mõelnud, et tahaks ikka kogu perega puhata ja ei tahaks kuhugi lapsi jätta, aga samas kui me Andresega kahekesi Madeiral käisime ja nädal aega tegime mida tahtsime ja kõndisime kilomeetreid jala, ilma et keegi oleks pikast teekonnast väsinud ja virisenud, siis ütleks, et kahekesi on vahel ikka ka väga hea puhata.

  11. Red Whortleberry kirjutab:

    Kui armas lugu! Ma teen siis kommentaariumi lahti… ja alustan sellest vastupandamatust kleidikapist. Meil on umbes samasugune, kuigi nagu Sa tead, lapsi ainult üks. Aga mis teha, tüdrukule on riideid lausa lust osta, samas kui ükskõik mida endale ostes, tuleb see enne selga sikutada, muude asjadega passitada jne jne. Ei, lapsele ostmine on ajavõit, ostuhimu saab rahuldatud ning rohkem polegi selleks korraks tarvis:)

    Mina olen vist ka paras äärmus. Ma olen peaaegu lapse sündimisest saadik töötanud ja tema pärast ei ole mul kunagi midagi tegemata jäänud (kõlab isekana, ma tean!, aga vaatame asja selle mätta otsast, et mitte kõik riigid pole lapsepuhkuse andmisega teps mitte nii helded kui Eesti riik seda on). Ja kuna teatavasti mu töö eeldab rohket ringisõitmist, siis esimesed poolteist-kaks eluaastat lendas Mia minuga alati kaasa. Korra Kosovosse küll jätsin ta kaasa võtmata! Aga nii nagu laps pole seganud mu töötegu, pole tööelu kõige vähematki seganud meie muud elu ja uitamist ning ma usun siiralt, et Mia lapsepõlv ei ole rikutud seetõttu, et ta on pidanud ema töö tõttu 30+ korda lendama või et tänu kodusele rahvusvahelisele olukorrale, peab ta saama hakkama kolme kodumaa ja nelja keelega.

    Tugiisikute süsteem on töötaval emal siiski vajalik käigus hoida ning laste lisandudes tuleb hakata Eesti maakohas maja ehitama:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.