Lill

Kuidas me raamatusse sattusime

Kui me kolisime Tallinnast ära, siis põhimõtteliselt stiilis, ma tiirutan näpuga kaardil ja sa ütle mingil hetkel stop. Ai see on natuke liiga kaugel, siin pole ühtegi linna piisavalt lähedal, vali uuesti. Ok mitte päris kaardi kohal, vaid kinnisvara portaalis, aga põhimõtteliselt ikkagi kohta, millest me midagi ei teadnud. Ahh vaatame mis saab. Nüüd saab suvel juba 6 aastat siin elatud ja vähemalt kolm pereliiget ei mäletagi eriti muid kodusid kui see. Siin elamine käib minu jaoks kuidagi mäest üles ja mäest alla. Ühel hetkel  on tunne – et ohh mis kõik siin ära teeks ja kuidas muudkui panustaks ja siis järgmisel hetkel paar sammu kõrvale astudes vaatad, et kõik on juba ammu enne mind siin ja ka teevad ja mis nüüd siis mina. Kõik teised tunduvad nii tublid ja teevad nii palju ja jõuavad nii palju ja mis ma ikka hakkan vahele trügima :)…. aga õnneks on meil siin peres veel üks teine täiskasvanu, kellel see sulandumine ja ka panustamine läheb kuidagi sujuvamalt. Läks kooli, läks paraktikale, läks ülemus pooleks aastaks välismaale ja ujud või upud ära ja hakkad ise ülemuseks ning  kohe järgmisel päeval oleks mees nagu terve vallaga sõber olnud. Nii lihtne ju :) ja kui juba silma torkas, siis haarati nööbist kinni ja tehti lugu. Meil siin nimelt on selline tasuta vallaleht, mis ilmub üks kord kuus ja igas lehes on üks pikem lugu. See lugu ilmus mitu-mitu-mitu-mitu aastat tagasi :) Nüüd aga ühel ilusal päeval tuli välja, et neid lugusid on aastate jooksul kogunenud päris suur hunnik ja oleks väga sobiv aeg panna need kõik kokku üheks raamatuks. Pandigi. Kokku jõudis raamatusse 90 lugu ja apdeiditi ka kõik ära, et mis tänaseks siis muutunud on.

Ühel ilusal päeval võtsime kenasti kõik hetkel vabad olevad pereliikmed kaasas ja läksime esitlusele. Ja ostsime kohe kaks raamatut ning ikka suhteliselt ebaviisaka inimesene oli mul ju vaja kohe lugema hakata. Tuli välja, et peaaegu kõikidest nendest tublidest ja veel tublimatest inimestest on aastate jooksul lugu tehtud. Alustades meie naaber küla terviseraja tegijatest, nii et ma üldse ei imesta, et siin lihtsalt ei olegi olemas ühtegi vabandust, et mitte sporti teha ….jaaaa ma ükskord kirjutan sellest…. siis vahepeal oma laste sõprade peredest lood ja siis ongi kõik need inimesed, keda sa koguaeg aeg ja igal pool näed ja siis algul noogutad, siis teretad ja siis teretad ja siis teretad….ma ju päriselt ei tunne :)…ja nüüd siis loed, et aaa ta õppis ka seda sama, mis mina…aaa tema ehitaski selle maja…aaaaa, sellised unistused siis…oi meie kooli rektor elas ka siin. Kusjuures pidas esitlusel kõne ja rääkis väga lahedalt oma lapsepõlvest, kuidas ta seal täpselt raamatukogu maal karjas käis.

Ühesõnaga mul nüüd öökapi raamat, igal õhtul üks lugu ja veab vist suveni välja. Oma perepildi võiks muidugi külmutuskapi peale panna, sest esitlusel parim hetk oli see, kui keegi kes kogus lugude juurde autogramme, küsis kas ma olen ka raamatus ja vaatas pilti, ning küsis siis – kus kohas :) …. neli aastat on möödas ja see oli positiivne kompliment :)

Aga noh nüüd kus me raamatus oleme, peaks vist ikka koguaeg vaatama, et selg sirge oleks ja laste peale avalikus kohas väga ei karjuks või…mis need veel ühsikonna kriitilised tegevused on, mis ei sobi :) ja kuigi minu roll oli abikaasa ja ema, siis äkki ma ikka ühel päeval mõtlen välja kuidas ja kuhu panustada :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.