Lill

kuidas meie peres jänestega on

ükskord ammu ma lugesin Leevikese jäneste kohta ja täna kui ma koristasin Ketlini mänguasja kasti tuli mul see meelde.
Vaatan, siis Ketlini jänesed ka üle, panen ilusti põrandale ritta, teen pilti ja kirjutan jutu juurde. Kui ma aga olin kõik Ketlini jänesed üles leidnud, siis vaatasin, et see jutt jääb mul küll kirjutamata. See tuleks selline paks raamat, mitte jutt. Ja sellest ma nüüd ei räägi :)))
Ma parem seletan ära, miks neid jäneseid Ketlinil nii palju on.
Kui mina olin väike tahtsin ma hirmsasti endale karvast looma saada. Alati kui me poodi läksime jonnisin mina kuskil riiuli vahel, et miks mulle seda karvast looma ei osteta. Pärast poest välja tulekut, loomulikult ilma karvase loomata, kõndisin ma demonstratiivselt teisel pool tänavat, et kõik ikka aru saaksid, kui õnnetu ma ilma karvase loomata olen.
Igal sünnipäeval ma ootasin, et mulle nüüd kingitakse mõni karvane loom. Emal ja isal pidi ometigi meeles olema kõik need demonstratsioon esinemised. Aga ei :(. Tegelt mul ikka müni loom oli, aga ilmselgelt oli seda liiga vähe…. Kui ma suureks kasvasin ja ma oma raha sain…. vot nüüd võisin ma osta karvaseid loomi täpselt nii palju ja tihti kui tahtsin.

Ja ilmselgelt on neid nüüd liiga palju :) Õnneks pole mul mingit vajadust neid hommikuti voodi peale ritta seada ja minu põtrade kollektsioon on riiuli peale kokkusurutuna väga rahul. Aga Ketlin ei pea küll kunagi muretsema, et tal liiga vähe jänesed on :)

Rubriigid: Uncategorized. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

3 kommentaari postitusele kuidas meie peres jänestega on

  1. Pingback: Ristitud loomad.... « mina ja mu väike pere

  2. Marje kirjutab:

    See on umbes sama, kui mina väike olin, siis mõtlesin, et kui suureks saan, siis ostan nii palju kommi ja shokolaadi kui hing ihkab. Nüüd sööngi iga päev shokolaadi. Natuke olen Gretele ka andnud:D

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.