Lill

kuidas minust toidupildistajat ei saanud :)

Kui kuskil on mingi uks lahti, siis mina olen raudselt see inimene, kes sealt sisse piilub ja kui ukse kõrval on veel nimekiri inimestest, kes seal see on ja ma mõne tuttava leian, siis lähen kohe julgelt sisse ka. Nii ma sattusin ühte fb gruppi ja alles hiljem sain aru, et see polegi päris minu grupp, aga mis siis. Mu meeldib see, mis nad teevad :) Ma nimelt sattusin toidublogijate foorumisse :) Mulle meeldib süüa ja söögipilte vaadata, nii et sobib küll ju ;)

Kui siis ühel päeval pakuti välja, et nüüd tuleb ka koolitus, kuidas päriselt toidupilte teha ja mitte ainult, vaid eelmise aasta parim kokk teeb valmis need söögid, mida siis pildistada tuleb, siis no palun väga – ma võtan ka osa. Kui ikka keegi tuleb ja räägib, siis ma olen alati tänulik kuulaja.  Kui ma siiamaani olen alati arvanud, et küll see rääkimine tundub nende inimeste jaoks nii lihtne, piisab vist vaid sellest, et nad suhtuksid kirega sellesse, mis nad teevad ja juba oledki lõa otsas. Kui aga kõrvalt vaatajale jääb mulje, et kirg oleks nagu häbiasi, siis noh jah… seda enam, et paar meetrit kaugemal paistis seda kirge ikka kõvasti rohkem. Kui üks ütleb, et ahh ma ei viitsinud eile teile pilte valida ja täna hommikul ka magasin, siis teine mees oli eelnevalt karpide viisi erinevaid toiduaineid kuivatunud, suitsetanud, viilutanud jne jne. Egas siis midagi, järjest rohkem piilusin aga koka poole ja kui juba taldrikuid hakati leti peale valmis seadma, siis seisin nigu mishka seal kõrval ja pärisin. Mis see on? Kuidas see tehtud on? Mis seal sees veel on? Samal ajal püüdis kokk Pavel pintsettidega rooskapsa lehekesi igale taldrikule täpselt samasse kohta panna. Kärsitumad muudkui klõpsisid, mis siis, et erinevaid täppe, imeõhukesi seibe ja õhkõrnu ribasid tuli veel ja veel, sest juba esimesest triibust alates oli taldrik ju nii ilus….aga ei – lõpuks oli taldrik täiuslik.

Enne kui sööma sai, oli võimalus kõigil oma söök ka üles võtta. Toidublogijad, kes päriselt ka suure kirega toidupilte teevad, ei lasknud endale seda kaks korda öelda. Ainult mina seisin seina ääres ega osanud midagi teha ja ootasin ainult seda hetke, et oleks viisakas haarata oma taldrik ja sööma hakata….. ja oi kui hea see oli. Pearoaga oli lihtsam. Toit läheb külmaks oli ülihea vabandus nö kõrvale hiilida ja nautima hakata. Ja millal siis veel saad nüüd kasvõi suu täis üle laua hüüda, et mismoodi sa seda parti tegid ;) ja siis kui taldrik puhtaks riibutud on ja kokk hüüab, et kui keegi tahab, siis ahjus on veel paar viilu, pole ju imestada, et ma olin esimene, kes ahju ukse lahti tõmbas. Kõiki täppe enam ei jagunud, aga selline kogemus iseenesest on nii teistmoodi. Imestasime ja imtelesime karpide sees ettevalmistatud asju ja kui teised kõik panid ideid kirja, siis ma unistasin sellest, et niimoodi võiks küll iga päev süüa :)

Kuna õhtuse eeskava kellaaeg kippus vägisi peale, siis magustoidu ajaks olin ma juba läinud, aga päev oli igatahes korda läinud. Mul on hea meel kõigi nende õppijate üle, kes kohe päris tugevalt astuvad kandadele neile, kes seda tööd nii väga ei armasta (või ei näita välja, mine sa võta nüüd kinni), sest see ei ole ju nagu päris töö. Ja mul nii hea meel, et ma sinna sattusin ja oma silmaga nägin, kes need inimesed on, kellest ma ainult nime ja pilte teadsin :)

Minu kirg on ikkagi inimestes, emotsioonides ja kiires reageerimises. Ei saa minust tootepildistajat, kui pildil on ainult toode ;)  aga alati olen nõus ära sööma kõik need üles pildistatud söögid, mis näevad pildil isuäratavad välja, sest minu jaoks jääb toidupildi kõige tähtsamaks kriteeriumiks see, et ma tahaks sealse ära süüa ja kohe ja mulle väga meeldivad need pildid, kus on mõeldud ka kõigele muule. Teate küll – ma ei taha mitte ainult süüa seda, mis seal pildil, vaid ka teha seda just seal ja just sellel hetkel, selle lusikaga, sellelt taldrikult ja … just selles seltskonnas. Toidupilt on minu jaoks rohkem kui ainult toidu pilt.

Ühe mõtte koolituselt võtsin küll kaasa. Kui pildistama peab sellist sööki, mida igaüks tunneb, vot siis ei ole ju mõtet teha lihtsat kotleti pilti, vaid….vot siis võiks minusugune inimene seda pilti teha ;). Ma läheks küll väga hea meelega veel toitufotokoolitusele, näiteks kui Jamie Oliveri tiim räägiks, mis nemad ja miks just nii, teevad. Ma ükskord otsisin Oliveri raamatust sellist lehekülge, kus Jamiet ennast peal ei oleks ja seda ei olnudki nii lihtne leida ;)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.