Lill

lapsed ja talv…

Minuarust on lastega täpselt samamoodi nagu meie ilmaga. Iga kord tuleb kõik üllatusena. Täna hommikul ka. Ärkasin üles nagu nüüd koolivaheajal ikka, nii viimasel minutile kui võimalik, siis ehmatasin küll korra ära kui aknast välja vaatasin. Eilne roheline muru oli hommikuks ehmatavalt paksu lume all ja ei tea kas teed on üldse lahti. Veel ei olnud, aga külateest sai küll jõuga kenasti läbi. Mida Tallinnale lähemale jõudsin, seda vähemaks lund jäi ja kui koju tagasi tulin, siis oli jälle mõnusalt vastupidi. Kuni siis üle kodusilla sõites oli pilt ikka täiuslik. Vaatasin ja imetlesin ja sõitsin koju ära….istusin nats aega autos ja keerasin tagasi. Mine tea, äkki homme on jälle roheline muru.

Kui ülejäänud pere koju jõudis, siis ajasin nemad ka vaatama, sest nad tulid teiselt poolt ja sealt poolt ei olnud vaade pooltki nii lumine ;). Ja siis võtsin ennast veel kokku ja ajasin lapsed ka metsa….et vähemalt ükskord ma teen seda, mida ma iga sellise ilmaga mõtlen – pildistan kedagigi :)

Ja siis need lapsed. Ketlin suure hurraaga. Klõpsis ise ka telefoniga ja hüppas ja jooksis nagu oleks sünnist saati modell olnud. Liisu, kes nagunii teeb kõik, mis ütled ja siis see meie Ernesto (printsess Hernetera – lihtsalt hernes – Ernesto), kes üldse oli nõus autost siis ainult välja tulema, kui ma rääkisin, mis ma poest ostsin. No ma võin ju siin seista – näoga ringi jalutas ning esimese lumehunniku peale nutma hakkas ja minema läks. Selline olukord võib olla ka täpselt vastupidi, et Ketlin on nagu Ernesto…nii et iial ei tea, mis 5  minuti pärast toimub. Liisu on ikka tavaliselt nagu Liisu…või siis mitte. Naiste värk :). Isegi kui hommikul päike paistab, siis iial ei tea, mis jama õhtul on…või noh isegi 10 minuti pärast. No ja mina lähen ju ikka ka nende väikeste naiste emotsioonidega kaasa, aga õnneks on meil siin kodus suhtekorraldaja.

Aasta oli küll kirju. Enamus asju ei mäleta ja need teised on nagunii siia kuskile juba kirja saanud, aga kokku võttes on nad ikkagi veel minu poolt :). Kui vahepeal Kärdukaga tundus, et ta on liiga palju lasteaias ja mina teen õhtuti liiga palju tööd, et läheb jamaks, siis nüüd vaheajal isegi imestasime, et ta on ikka väga normaalne inimene ja kui kohal olla, siis võidame mõlemad. Nii ta siis käib ja joonistab kaarte ja täna tõi kingituseks veerand küpsist :). Vahepeal tuleb, võtab kahe käega mul peast kinni ja ütleb, et noh musitame nüüd siis. Liisu, hoolimata ülipositiivsest kooli tunnistusest, on ikkagi meie väike udupea, kes kehitab õlgu ja ütleb, et ei tea. Kui ta samal ajal naeratab, siis pakud ise variandid a, b ja c ning tegelikult sobivadki need kõik :). Ketlin on jälle see, kes rõõmustab kõige rohkem ja talle on nii lihtne meeldida :) No ja vastutasuks jookseb käed laiali vastu – sa oled maailma parim emme :). No nüüd läheb jälle läägeks ära…peab minema vaatama, et miks teises toas juba nii kaua vaikne on ja homseks peaks kooliasjad ka kokku panema…ja mis kõik hullem, õhtul peab käsu peale magama minema. Koolivaheajal tuli ette isegi selliseid õhtuid, kus ma läbi une tundsin, et mõni laps tuli head ööd musi andma :)

Eelmise aasta tööasjad peaks ka kuidagi kokku võtma, eriti sellepärast, et uus aasta on päris töiselt juba alanud…. ja kui aastat võtta selle järgi, kuidas esimesed asjad uuel aastal on, siis algus on ikka super…

Piinlik muidugi tunnistada, aga isegi minul on selline sinine karvase kraega jope ;) Mingi kiiksuga inimene, teeks muidugi siit mingid omad järeldused ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.