Lill

laste sõbrad

Täna hommikul kui Kärdukas mulle oma pisikesed käed ümber kaela pani ja Ketlin kurtis, et ta läheb pannkoogist, kui Liisu üle tema mind kallistada tahtis, et küll see laste armastus on ikka armas. Sünnitad omale lapsed ja kui sa ise midagi väga nässu ei keera ja loomuse erinevustega kenasti hakkama saad, siis ongi tingimusteta armastus elu lõpuni olemas :). Kui Ketlin eile õhtul koolist koju jõudis, oli tal rinnas uhke märk – klassi sõbralikum, siis me Kallega käisime talle ikka mitu-mitu korda rääkimas kui armas ja oluline just see “võit” on. Eriti veel selles valguses, et eelmisel päeval toimus jälle meie valla laulukaruselli eelvoor ja kõige suurema konkurentsiga vanuserühmas ei olnud tema see, kes kolme parima hulka oleks jõudnud. Eks ju lapsed tahavad ikka parimad olla ja nii oli see eilne tunnustus nii suur :)

Pisikese osa aust võtaks koos Kallega ka endale, sest ju me siis ikka midagi oleme õigesti teinud või siis õiged suunad andnud. Osa aust annaks ka lasteaiale, sest Ketlinist aasta vanemas klassis sai sama au osaliseks Ketlini vana rühmakaaslane, kellega ka Ketlin samu õpetajaid jaganud on. Ma just käisin eelmine nädal lasteaias sõbrapilte tegemas ja kõrvaltvaatajana oli ikka hea tunnistada, et seal aetakse nii õiget asja :) ja rühmades oli palju päikest!

Noh ja kui ma nüüd juba sujuvalt lasteaeda jõudsin, siis eks oma päevi lasteaias veetvad lapsed leiavad omale head sõbrad just nende hulgast, kellega hommikust õhtuni koos ollakse. Kui Ketlin meil ees on olnud alati selline, kellel on kõik sõbrad, siis nii Liisu kui Kärdu nimekirjad pole nii pikad. Liisul pikem, aga Kärdukal on lasteaias üks sõber. Sõber esimesest silmapilgust ja nüüd kodus muust ei räägitagi, kui et Iris seda ja Iris teist. Armas kohe kuulata kui erinevad on sama pere lapsed ja kui oluline võib olla üks sõber. Täna hommikulgi läks lasteaeda kolm kommi kaasas – üks Irisele ja teised kaks õpetajatele :). Selle parempoolse pildi kohta Kärdukas ütles – näe vaata, ma siin magan Irise peal :)

Liisu, meie päike, on vist rohkem ise selline, kellega teised tahaksid sõbrad olla. Lasteaias pidid lapsed joonistama pildi oma sõpradest ja juurde kirjutama, kes miks just tema sõber on ja oli küll seal neid, kes Liisut jagada tahaks. Liisul on ka sõber Paula, kes ei ole lasteaiast ja kes ikka ka koduste juttude sisse mahub, aga hetkel Eliisi vastu ei saa vist keegi :). Liisut kurvastab see, et ta ei saa piisavalt palju sõpradega koos olla ja kindlalt on tema meie pere kõige suurem kallistaja.

Ketlin meie pere kõige pikema sõprade nimekirjaga on pildimaterjali põhjal jäänud kuidagi kõrvale. Kui ma lasteaias ikka käin ja sõbrad saavad pildile, siis Ketlini sõpradest kuulen nüüd ainult juttude järgi ja kui Kallel on ammu juba järg käest läinud, siis ma ikka püüan vähemalt nimedega järjel püsida  – kes on laulustuudiost, kes kahest erinevast lasteaia rühmast, kes klassist, kes muusikakoolist, lugemis-kunsti-käsikelladeringist või siis pühapäevakoolist. Risti-rästi on paljud mitmes kohas, aga Lydiaga on vast neid ühiseid punkte hetkel kõige rohkem – koos lasteaiast tulnud ja nüüd siis pinginaabrid. Mõlemad sellised tublid ja püüdlikud.

Mul kui emal on nii hea meel, et mu lastel sellised sõbrad on.

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

2 kommentaari postitusele laste sõbrad

  1. Kati kirjutab:

    Oh see valla laulukarussell! Kuigi selle vanusegrupi võit tuli seekord meie perre, siis võita sai ju ainult üks laps, mis tähendab et meil on siiani kodus üks õnnetu/solvunud seitsmeaastane neiu… . Ta andis isegi saadud šokolaadi väikevennale ära- arvas, et ta pole seda ära teeninud :(

  2. Helen kirjutab:

    See märk on nii armas! Kui ma kunagi oktoobrilaps olin, siis meil oli ju palju selliseid erinevaid märke-hea lugeja jne. Küll oli tore mõnda sellist saada. Mõnus, et ka praegu selliseid märke viljeletakse.
    Aga mis ma valesti olen teinud, et minu lapsed eriti kallistajad pole, ah? :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.