Lill

lasteaia jõulupidu

Ükskord ammu, nii umbes 100 aastat tagasi kui Ketlin lasteaeda läks, oli ka tema esimene jõulupidu. Esimene oli eriline, kolmanda lapse kolmandaks peoks, aga tulid juba näidendid tuttavad ette ja laulud kõlasid samamoodi kakofooniliselt nagu alati. Muidugi armas, aga ma ikka alati panin suuremad lootused jõuluvanale, aga siis kui keelati ära pereliikmete jõuluvanaks olemine, siis ei saanud enam eriti nalja ka :). Viimased aastad ongi suht sarnased – hoiad hinge kinni, et kõik laste peod oleks erinevatel päevadel või vähemalt erinevatel kellaaegadel, et saaks kohal olla ja ei avastaks, et appi, siin peol ma juba eile olin…aaa ikka on minu laps seal pikas reas istumas ja see pole see sama laps, kes eile oli.

Viimase lapse viimaseks jõulupeoks või ütleme nii, et üldse igasuguseks peoks on ju sul siis suht ükskõik, mis tehakse, sest näidend – checked, jõululuuletus – checked, lumehelbekese tants – checked, jõululaul – chekcekd…. aga siis kui üks nelja lapse ema, kelle viimasel pojal viimane jõulupidu, koosolekul nii muuseas mainis, et kõige lahedam jõulupidu oli ükskord metsas, siis lõi mul ikka kelluke pähe. Äkki teeks peo meie juures kodus. Metsas on pime ja kui lund ei ole, siis pole ka tunnet…aga teeks piparkooke ja jõuluvana tuleb saaniga taevast või vähemalt korstnast….noh pooled emad ja õnneks ka vähemalt üks õpetaja näitasid elevust üles ja järgmisel päeval pandi paber lasteaias laua peale – tehke rist sinna, kus pidu tahate ja võidab see, kes kõige rohkem riste saab. Meie võitsime :) Pidu meie kodus. Nats kobisemist oli ikka ka, aga õpetaja võitles emalõvina, et lapsed tahavad ja nii jäi.

Eelmine päev ikka mõtlesin, et täitsa hull… mismoodi nüüd siis tuleb a la 25 last + vähemalt üks lapsevanem, tõenäoliselt + 2 lapsevanemat + äkki mõni õde-vend + jõuluvana…ahhhhh küll mahub :)

Mõnus oli küll vaadata kui autorong meie maja suunas sõitis ja mina kui suurte kogemustega valley (eesti keeles on üldse olemas vaste) parkija pimedas öös kätega vehkisin ja siis kõik see lastekari meie majas jooksmas-hüppamas, nii et esimesel korrusel oli vahepeal tunne, et nüüüüüd kohe kukuvad nad koos laega alla. Aga ei….las teevad, hüppavad, karjuvad…millal ja kus nad veel siis seda teha saavad – pidu peab olema päris. Piparkooke tehti kiiruga ja korraks, sest mine teada, mis mujal põnevamat juhtub, glasuurimiseks võeti minut rohkem, aga ehmatus oli ikkag päris kui jõuluvana akna peale koputas.

Jõuluvana toas, hõiskas Kärt kõigile rõõmsalt – näete jah, minu isa ei ole jõuluvana…minu isa seisab siin ja jõuluvana seal…näete jah…

Kõik lapsed olid nina vastu jõuluvana, lugesid luuletust, laulsid, nii ise kui ka lapsevanemate abiga, mis oli veel eriti lahe, sest vanemad olid jõuluvanast umbes 2 meetri kaugusel ja on ju loogiline, et aastakümnetega on igal normaalsel emal jõululaulud pähe kulunud. Mina ei ole normaalne ema, mina ainult vaatasin ja imestasin. Isegi tantsima mahtusid kõik lapsed ja kui jõuluvana pidi lahkuma, siis sai jälle minna teisele korrusele lage lammutama.

Ja siis oligi läbi…lagi jäi alles, segadus oli kokkuvõttes minimaalne, sest ikkagi ju lasteaia jõulupidu ;) ja piparkoogid pakkisin kõik lasteaeda kaasa. Aga see tunne ja ma väga loodan, et ka mälestus, on natukenegi teistsugune, vähemalt minu jaoks oli küll. Kui neid lasteaia jõulupidusid sai nüüd aastate peale kokku vist nii umbes 10-rohkem, siis see oli kindlasti üks mu lemmikumaid :)

Ja nagu tänases maailmas vajalik…siis ma küsisin, et kas ma võin neid pilte siia panna ja need, kes vastasid, need olid nõus ja ma lugesin ülejäänutest, et vaikime on ka nagu nõusolek :)

Kärt küll läks jõuluvana juurde, aga luuletust ei lugenud…jõuluvana luges siis talle :) ja kleidile lipsu oskas ka teha. Üks poiss viskas jõuluvanale saltot, mõni tüdruk laulis kõik 5 salmi laulust ära, mõne eest tantsiti, ühesõnaga….nagu päris :)

Rubriigid: Kärt, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele lasteaia jõulupidu

  1. Signe kirjutab:

    Äge! Andis inspiratsiooni ka ise sarnaste ürituste puhul veidi laiemalt mõelda, et ei pea alati samamoodi!

    Mu enda lasteaia (mis on õnneks nagunii ebatraditsiooniline lasteaed) üks jõuluõhtutest tuleb ka hämaras metsas ja nii on ka endal, mida oodata ja mida mäletada :).

  2. Dagmar kirjutab:

    Wowtsh :)

  3. Krentu kirjutab:

    Hull mutt tõesti :)))) Aga väga lahe ja teie kodu mahutab tõesti palju! Kärdi repliik isa vs. jõuluvana on muidugi eriti hea :)

  4. Krista kirjutab:

    Ma muidugi korrutasin koguaeg, et see ei ole minu pidu :)… lihtsalt meie juures. Kuna me siin ei ole ju kohalikud, siis mõlema suurema lapse klassid on ka koos vanematega siin käinud, aga siis oli suvi ja pool rahavast õues.

  5. Helena kirjutab:

    Sa oled ikka hull naine :D (hea mõttes muidugi), tõesti üliäge idee ja eriline mälestus.

  6. Triin kirjutab:

    Appi kui lahe, Krista! Niilahe niilahe niilahe. Et sellise mõtte peale tulid, välja käisid, et te selle teoks tegite. Ma usun, et lapsed said ka kustumatu mälestuse, ja näe: majagi seisab veel koos.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.