Lill

lasteaias…

Mõnikord on lausel – kas sa tuleksid lasteaeda pildistama, hoopis teine tähendus. Tuleb välja, et selliseid inimesi, kes näevad igas kohas võimalust, on ikkagi päris palju. Näiteks võib sisekujundajast inimesel, kes iga päev oma last lasteaeda viib, mõte jooksma hakata ja pole siis ime kui ühel päeval lasteaia direktor uhkuse näitab milline imeline koridor nüüd nende lasteaias on. Selle lasteaia koha peal oli vanasti küla ja nüüd on see küla hoopis lasteaias sees – rõõmus ja värviline. Ja see pisike madal roheline aed on laste lemmik, keegi ei saa kohe kuidagi rahulikult sellest niisama mööda minna, ikka tuleb sõrmedega mööda aialippe vedada. Mul endale tuleb silme ette Tom Sawyer :) Ja need punased pingid meeldivad ka lastele. Osad rühmad tulevad kohe natuke varem laulutundi, et ikka kõik lapsed saaks saali ukse taga pingi peal istudes oodata. Sellised väikesed ja lihtsad asjad ja siis mõtled, et miks see siis igalpool nii ei ole. Aga vot neil äkki ei ole juhuslikult sellist sisekujundajast lapsevanemat, kes utsitaks :)

Ja kuidas ma nüüd siis seda pildistaks. Ikka tahaks ju koos lastega. Kui kodus tead, et kui suur on diivan ja kui suur on laud või tool, siis kui ma ei oleks näinud ühte 7 meetri kõrguste lagedega lasteaeda kevadel, siis ma arvaks, et ma tean ka kui pikk ja lai võiks olla üks lasteaia koridor. Aga kui me paneme sinna lapsed, siis on kohe näha kui kõrge see aed on ja kas ikka terve rühmatäis lapsi mahub sinna pingile istuma :). Ja mina ju armastan lapsi :) Nii me siis võtsime omad ja ühe sõbrapere omad ka kampa, jagasime riided saalipõrandale laiali kõrvuti söögiga (lapsi ei saa ju pildistada ilma, et söök käepärast on, eriti kui ajaühikuks on määramata aega) ja hakkasime vaatama, kuidas me vaatama hakkame.

Tegemine oli mõnus, lastele ka meeldis. Mõni ütles kohe, mõni rääkis sellest kogu tee koju ja tulemus… eks te vaadake ise…mina ise tahaks käia sellises lasteaias, kes ei tahaks… ja Elina juba teab, kuidas teha midagi sellist, kust keegi ära minna ei taha :) …eks mul nats kripeldas küll, et kus nüüd siis need päris interjööri pildid on, aga ma arvan, et kes tahab, näeb seal rõõmsate nägude taga seda piisavalt ja kes ei näe, see läheb vaatab ise Kadaka lasteaias :)

kui tuled lasteaia uksest sisse, siis sellised ilusad värvilised viidad juhatavad sind. See nunnu punase peaga poiss on Elina oma ja tema ei seisa seal küll iga päev :)

ja ma millegipärast arvan, et seal käsipuu peal ka turnida ei või…aga äkki võib ;)

edasi tuleb koridor… kooliminejate jaoks on aed päris madal, aga pisemate jaoks mitte

puud ja pingid

ja rõõmsad lapsed

Kui koridor mööda edasi minna, siis…

selleks, et sa ära ei eksiks on uued sildid…ja ühes külas peab olema ka bussipeatus…

ja siis see rosin…buss

ma ikkagi arvan, et sinna bussi katusele ka vist iga päev ronida ei tohi, aga lasteaia lõputraditsioon võiks olla küll selline, et viimasel päeval saavad kõik lapsed, kes tahavad bussi katusel otse kooli sõita :)

ei ole lihtsalt riidekapp, buss on…lasteia koridoris on buss … ikka nii lahe.

ja siis piilusime ühte rühma ka, kuhu Elina oli ükskord joonistanud puu ja maja…

onjuu mõnus lasteaed….ja see on seal alles algus

Rubriigid: muu, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.