Lill

Lemmikkohad

Suvi on meil napp. Selle aasta oma oli veel kohe eriti. Algul tulid tapjasääsed, siis vaheldusid vihmased ilmad napi päikesega ja selliseid päevi, kus päriselt oli liiga palav, saab vist ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja isegi kui mina oleks valmis ükskõik, mis ilmaga välja möllama minema, siis kui ikka perel on plaan suve pilte saada, siis on nats tobe ju paksu jopega vihma trotsida – kui suvi, siis suvi. Kui me siis ilm ikka meie poolt on, siis on alati küsimus, et aga kus….kus, kus

Kuskil poole suve peale sain ma aru, et mina olen lille inimene. Ükskõik, kus ma ka oleks, ikka otsib silm, kus oleks mõni õis ja kui neid ikka tõesti ei ole, siis ilusa valguse või tekstuuriga lehed sobivad ka. Kivisel pinnal käin nagu kala kuival, et kuhu nüüd peituda….Pole siis ju mingi ime, et Tallinnas oli mul kaks lemmikkohta – Tornide väljak ja Kadrioru park :) Isegi kui lõpuks võib-olla lill ühe pildi peal oli, siis ikka oli vaja sellist turvalist keskkonda, et lill on ikka siin kõrval :)

Omas kodus meeldib mulle ikka kõige rohkem pildistada. Ainuke jama on see, et meie kodu ei püsi korras kauem kui 5 minutit peale koristamist ja nii ma nendel pildistmispäevadel käisin kurja tädina lastel järel – pane kohe tagasi, ära üldse mõtlegi seda võtta., ära üldse ole siin, äkki istud siin toolil ja ei liiguta ega puutu midagi :)….Tuba pidi korras olema isegi siis, kui plaan oli õues pildistada, sest kunagi ju ei ta, kas õues saab. Samas lastele väga meeldis kui inimesed meile koju tulid. Vahepeal jooksis juba Liisu ka Ketliniga koos fotokaga ringi ja Kärt solvus demonstratiivselt, et tal ei lubata….aga see oleks hoopis üks teine jutt…..

Aga õues mul siin kodus meeldib. Kahjuks on lilledega aga veel keeruline. Kui midagi õitseb, siis möödub see nii kiirelt, et kindlalt kirsipuude õitsemise aega pidi ikka vägagi paindlik olema – nüüd päike paistab, jookseme. Kuna minu taimeteadmised on veel napid, siis ei osanud ju kindlalt kõike planeerida kah. Eks ma aastatega õpin :) Aeg aiale pean ikka ka rohkem võtma, sest nagu ma raamatust targemaks sain, siis algul tahavad ikka taimed poputamist ja alles aastatega õpivad nad meie ja maaga koos elama.

Üks töö, mille vanaema kinkis (üldse olen ma vanaema hulgas populaarne ja siinkohal tervitan kõiki vanaemasid, kes mu blogi loevad), sai just selle, millest ma juba talvel unistasin. Panna suvel stuudios olnud raudvoodi heinamaale ja just siis kui seal karikakrad õitsevad. Ilm pidi olema samal ajal kergelt pilvine, sest muidu on jama. Ainult üks kord sellel suvel see õnnestus, et kõik positiivsed asjad langesid kokku….

ja siis kui ma klienti ootasin, käisin nagu kõik teised lillenäitusel :) Kusjuures ma vaatasin, et ma ei pildista mitte lilli, vaid tausta

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.