Lill

Liis

Ma arvan, et alustada võiks sellest, et on kahesuguseid inimesei. Ühed, kes söövad selleks, et elada ja teised elavad selleks, et süüa. Kohe kindlasti kuulun mina nende teiste hulka. Lisaks sellele olen siingi vahel välja öelnud, et söögitegemine ei kuulu just minu lemmiktegevuste hulka ja kui see veel võtab aega rohkem kui 30 minutit, siis on see ajaraiskamine :). Arusaadavalt sööme me ju siis palju väljas ja ime siis ka, et umbes selles ainukeses uudistesaates, mida ma sellel aastal näinud olen, näidati seda, et meie naabervalla kutsekoolis, kus muuhulgas õpetatakse ka kokki, on selline koht nagu restoran Neljapäev. Kiire googeldus ja deeem…ainult lõuna ja kohe kuidagi ükski neljapäev ei sobi….aga….näed kuskil kuu aja pärast on aga hoopis õhtusöök ja sinna tulevad kohe päris kokad ka appi ja meelelahutus ka – kalendritesse suurelt kirja, et sellel päeval on õhtusöök ja saatsin kirja Liisile, nii nagu seal kuulutuses oli kästud. Läksime siis õigel päeval kohale ja ei jäänudki väga palju hiljaks ;) ja meie kahene laud kenasti keset saali. Igal laual oli oma ettekandja ja kuna õhtusöök koosnes viiest käigust, siis õhtu lõpuks (tundes mind) olin jõudnud kenasti kurssi viia vähemalt poole meie ettekandja elulooga :). Igatahes kui ma seal õhtul niimoodi istusin ja ringi vahtisin, siis mõtlesin, et oleks ju lahe seal koolis õppida, aga no ega ma muidugi ei kujutanud ette, et kuidas ma seda seal koos nende otse põhikooli pingist tulnutega tegema peaks. Seda sain ka seal teada, et see Liis oli seal õpetaja, kes seda kõik seal koos hoidis ja naeratava näoga ringi tormas, isegi siis kui oli tunne, et järgmine hetk kool õhku lendab ;) Pole midagi, just nii pidigi kõik olema :)…

Edasi läks vist kuu või natuke rohkem mööda kui ma läksin ühte pulma pildistama ja nagu minu puhul tavaline, siis pruutpaariga kohtun päris tihti esimest korda pulmapäeval. Pruuti polnud kindlasti enne näinud, aga see, kes pruudile meiki tegi, oli küll tuttava näoga…aga noh, egas mina ju ei mäleta…aga pole hullu, minuti pärast tuli välja, et aaaa sina olid see, kes seal koolis õhtusööki korraldas ja siis sain ka Liisi poolse loo. Tema nimelt on juba ammu mu blogi lugenud ja oli siis elevusse sattunud kui ma talle kirja saatsin, et sööma tahan tulla ja tema teadis siis täpselt, kes need seal on, kes keset saali istuvad :).

Ja kui me siis seal pulmas jutustasime, siis tuli nagu muuseas ka välja, et Liiski plaanib suvel abielluda ja fotograafi neil ka ei ole. Nüüd ta ükskord muidugi ütles, et ta mõtles, et äkki tal pole üldse fotograafi vajagi, aga siis ta ütles, et noh küll see fotograaf ka ükskord nendeni jõuab ja muuseas küsis, et mida ma näiteks sellel kuupäeval teen. eee… midagi ja siis tuli meelde, et just samal hommikul oli keegi seda kuupäeva küsinud ja kuna mul eelmine päev pidi olema pulm Saaremaal, siis ma ei olnud väga kindel, kas ma järgmisel päeval kuskile a la Võrru suudan ikka sõita, aga Liisi pulm pidi tulema meie kodu lähedal :)…Midagi täpset me veel kokku ei leppinud, aga noh nagu näha, siis ma seal pulmas ikkagi käisin :)

Enne veel kui ma pulma jõudsin, siis sain ma juba teada, et seal koolis on ka just minusugustele olemas kokaks õppimise võimalus ja vot seda tuleb nüüd küll ära kasutada ja Liis ongi see inimene, kes päriselt seal süüa tegema õpetab. Vahele veel paar väiksemat üllatust, näiteks see, et ma tema fb lehel kommenteerisin, et ma tahaks ka neid macroone, mis ta just keset ööd sinna postitanud on ja järgmisel päeval Kalle leeritunnist tulles tõi mulle paki ja ütles, et üks õpilane saatis ning kuidas ma paar nädalat hiljem Liisi juures macrooni koolitusel ise neid tegema õppisin ;)

Kuna jutt läheks väga pikaks, siis ma pulmast väga ei kirjutagi. Igal juhul oli see nii mõnusalt teistsugune ja nii nende moodi, et see oli puhas nauding ja ainult natuke töö. Kõik oli oma ja alates sellest pulmast ma kõõlusin ikka vägagi tõsiselt kõigis järgmistes köögiukse vahel.Ma räägin nüüd, mis  peale pulma edasi sai…

Ja siis ma läksin kooli. Naljakas oli ikka minna. Mina ja kokaks ja kui siis esimene nö tutvustusring oli ja enamus seal rääkis kuidas nad rohkem või vähem juba sünnist saati köögis on toimetanud ja vähemalt pooled seda ka tänasel päeval raha eest teevad, siis ma viimasena ikka suutsin olla aus ja öelda, et ma ei tea üldse, mis ma siin teen, sest süüa teha pole mulle meeldinud ja see on Liisi süü, et ma siin olen, aga noh…oma kohvikut ma ju tahaks ja seda ma tean ka, et ainuke inimene, kellele saab kindel ollla, oled sa ise ja nats narr ju küll kui ise süüa teha ei oska. Ja teisest küljest, siis fotograafiks saamisest pole ma ju ka kunagi unistanud ja ei osanud seda ka nii kaua tahta kui see töö lihtsalt ühel päeval uksest sisse astus ja meeldima hakkas.

Ja nii ma siis seal koolis käingi üks kord kuus kolm päeva järjest. Kaks pikka päeva kuulame loenguid nii, et suu jookseb vett ja kolmandal teeme ise süüa. Esimene kord oli maitsmise pimetest ja kui enne testi jooksid mõtted kahes äärmuses, et ahh mis mõttes ma ei saa aru, mida ma söön kuni teise serva, et pärast ma ei tunne mitte ühtegi asja ära. Kokkuvõttes oli algus paljulubav, aga lihade juures kiilus ikka täitsa kinni –  ja loomulikult ma olen seda liha söönud, aga vot kui ei näe, siis ei osanudki öelda ja kirsilikööri pakkusin ka esimese hooga köharohuks. Pooled vist arvasin ära ja oli nii tublimaid kui ka neid teisi. Lisaks õppisime õigesti hakkima. Minul, kellel polnud mingeid oskusi, oli hea lihtne nullist alustada ja pärast kuud aega harjutamist, ei olegi asi nii lootusetu. Ümber õppida pidi olema juba raskem.  Eile oli meil siis oktoobrikuu koolinädal ja seekord tegime kastmeid. Siuh siuh räägiti ära, kuidas teha ja anti spikker ette ja näidati töökoht kätte. Potid seal ja lusikad seal ja hakake tegema. Kaste peab olema selline ja hinne läheb maha kui on see või teine või kolmas viga. Esimene kaste, jahu-rasvaine-piim…aaa see jahumaitseline väka asi, mida ma olen paar korda proovinud teha ja üldse pole hea ja ei tule ka kohe kuskilt meelde, et see võiks hea olla…aga no kui tuleb teha, siis tuleb teha. Ja silmad läksid endal iga liigutuse järel suuremaks, et tulebki välja ja maitse on ka täitsa ok. Järgmiseks tuli võtta see sama kaste ja teha sellest enda oma ehk siis lisada midagi, mis teeb selle veel parema ja küsida võib kõike…kõike…hmmm….ma panin kitsejuustu ja peterselli ja läkski veel paremaks. Kuigi minu tempo oli seal viimaste hulgas, siis ise olin väga rahul. Järgmine kaste ja jälle teha originaal ja siis omalooming ja niimoodi kolmas ka. Ja tuligi välja ja sain kuus viite :) Ma ikka usun, et ta oli objektiivne, hoolimata sellest, et ma seal juures keksisin ja juba enne Liisile maitsmist enda rahuolu välja näitasin. Mind on ikka nii lihtne rõõmustada, anda ülesanne ja kui ma sellega hakkama saan, siis ongi elu ilus. Kuidagi kahju oli neid kastmeid sinna ühisesse tünni kallata, nii et viimase poti võtsin sööklasse, küsisin taldrikule kartuleid ja sõin selle lihtsalt ära ja tellisin endale kokapluusi ka ja noad tellin ka ja… ;)

Elu on ikka nii lahe ja äkki mul siis ongi siin kodus ükspäev pop-up kohvik-fotostuudio-jne :)

Ja nüüd siis Liisi pulmapildid, sest see on see, mida mina praegu kõige paremini oskan, kuigi nüüd mu kätt sikutatakse ;) ja  mul on siiralt hea meel, et Liis mu elus on :)

ma olen koguaeg tahtnud, et meeleolu jaoks võiks kuskil taustal ilupiltide tegemise ajal mängida muusika…ja see oli selle suve ainuke pulm, kus kõik nagu juhuslikult sobis ja auto koos Norah Jonesiga oli meie kõrval :)

Nymfi kleit…loomulikult :) et ikka oleks kindel, et ma seda tahaks…

sinna maisipõllu sisse olen ma tahtnud ka juba mitu aastat minna, aga kuidagi pole kellegiga klappinud ja nüüd siis…oi seal oli nii kitsas. Üldse mitte nii nagu filmis, kus seal vabalt joostakse :)

kodukirik…

kui ikka pulmarongiga ümber kodu sõita, siis peeti kinni iga paarisaja meetri tagant :)

Kui ma õigesti aru sain, siis presidendi vastuvõtule süüa tegema saab ainult üks kord. Kokkasid ju nii palju ja ükskord käis Liis ka ja meie saime seda, mis ta tegi. See, mis seal parempoolsel pildil on, see oli super…kui ma ainult mäletaks, mis see oli…

“tagasihoidlik” õhtusöögi menüü :)

Kui Liisi kirg on söök, siis Allari kirg on tants ja nii seda kirge siis külalistele jagati…Allar on Liisi mees, kes armus Liisi umbes esimesest silmapilgust kui see 15 aastasena uude kooli tuli ja koolibussi astus :)

tordi tegi ka meie kooli õpetaja, aga koolis õpetab ta, vähemalt meile, arvutõpetust :)

Rubriigid: Krista, pulmad. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele Liis

  1. Fotograaf kirjutab:

    Uskumatult armsad pildid :)

  2. Maarja kirjutab:

    Nii armas! Tervitan!

  3. anu kirjutab:

    Liis ja Allar on inimesed, kellest oli esimeses hetkest juba näha, et nad sobivad.

    Aga Sinu jutu peale tekkis mõte ka sinna kooli õppima tulla ;)

  4. Gerry kirjutab:

    See on üks hea töö! Järgmine tase

  5. Kadri Kuusemäe kirjutab:

    Tere!
    Mina olen Kadri ja ma olen ka Kehtna kooli õpilane.Õpin kah sama asja,mis teiegi aga juba teisel kursusel.Minu lemmik õpetaja ongi Liis,ta on lihtsalt niiiiiii suurepärane inimene,kõik see energia ja rõõmsameelsus,mis temast õhkab,see lihtsalt haarab kaasa :D .Ja need pulmapildid on ka lihtsalt super.Liis rääkis meile koolis(kui oli meie grupi kord olla need suurepärased kolm päeva seal majas jälle)sellest kuidas ta teie blogi loeb ja kuidas teist sai tema ja Allari pulma fotograaf.Seda oli nii põnev kuulata.
    Lugedes siit kuidas teile tehti seal ka seda pimetesti,siis tuli kohe meelde kuidas meile ka sellist asja tehti(mitte,et ma väga kiidelda tahaks aga mina olin see,kes selle oma grupis kinni pani :D).Ja siis need kuulsad kolm kastet,ka need saime me läbi teha ja mida ma võin öelda,aina huvitavamaks läheb nii,et edu teile sinna esimesele kursusele ja rohkelt elamusi,päikest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.