Lill

Linnapäev

Ei ole ju mõtet maale kolida, kui peab iga päev linna kolistama. Vähemalt meie sugustel inimestel, kes teevad tööd, siis kui teised inimesed puhkavad. Nii me siis teeme endale vahel linnapäevi. Saate ikka aru jah, need on need päevad, kus meie käime linnas puhkamas :)

Tavaliselt eelneb sellele kõrgema pilotaazi logistika orgunn :). Kas on minul meelelahutuse vahel mõned töised käigud või on vaja Kallel kohtuda või asju pakkida. Seekordne oli juba natuke raskem pähkel. Kallel oli vaja viia oma auto Raplasse ja seejärel olla ka autoga linnas. Linnas oli vaja tal olla nii vara, et meie lapsed alles magasid sellel ajal. Emasüda ütles kohe, et niimoodi ikka puhkepäeva ei veeda, et selleks peab lapsed poolest unest üles ajama. Jagasime ära, et Kalle sõidab autoga otse Tallinna. Mina võtan lapsed, viin tema auto Raplasse parandusse ja lähen siis koos lastega rongiga. Kasuks tuleb kui Kallel oleks asjad aetud selleks ajaks, kui meie linna jõuame. Ma nüüd ju mingisse turvalisuse küsimusse eriti ei tahaks laskuda, aga arusaadavalt on meil kodus olemas ainult 3 turvatooli ja kuidagi pidi neid niimoodi jagama, et ühe autoga saaks Raplasse ja teisega Tallinnast koju. Las nüüd turvalisuse kunnid ohivad, et kuidas nii, et meil pole 6 tooli, või pakuvad hea lahenduse kuidas praegu oleks pidanud tegema ;)

Rongisõit on ju autopere lastele puhas eksootika ja uhke näoga patseerisid nad mööda vahekäiku pärast seda, kui igaüks neist oli pool liitrit vett ära joonud. Siin kohal ei hakka laskuma mingitesse vetsu juttudesse, kuidas seda üksi kolme lapsega lahendada, aga noh…mõelge ise…;) …trammiga sõitsime ka :)

Tallinnas oli esimene plaan kinno minna. Meil ikka kodus suurelt kalendrisse kirja pandud, millal mingi multikas kinno jõuab ja ikka saab nad kõik siis ära vaadatud. Kärdukas on küll ennem ka kinos käinud, aga see oli siis, kui ta sündis ja ta veel kenasti kinos magas. Kalle küll kehitas õlgu, et selle lapsega kinno, aga ta ei öelnud, et mina pean olema see, kes temaga siis mööda treppe üles alla käima hakkab.

Kohvikust varustasime ennast kokteilidega – nagu alati. Ma ei kujuta ettegi kui palju kokteile ma sealt aastate jooksul olen ostnud, aga neid kordi, kus ma ilma olen filmi vaatama läinud, on ikka vähe.

Kärdukas imetles ja imestas, et päriselt on selline koht olemas, kus selline televiisor on. Prille ei tahtnud ja kui saal pimedaks läks, siis ma arvan, et mingi 10 minuti pärast jäi ta mul süles magama ja ärkas siis kui saal uuesti valgeks läks. Seekord oli neil prillidel midagi häda….või millelgi muul. Igatahes oli film läbi prillide vaadates kuidagi väga tume. Ilma prillita tulid nagu värvid ilusti tagasi, aga noh nii ei saa ju mingit 3d filmi vaadata. Igatahes tuli ka minul, vist esimest korda elus, uni peale. Eks mõnusalt norisev Kärdukas aitas ka kaasa, aga ikkagi…

Edasi jälle trammi peale ja plaani järgmine punkt oli F-hoone. Eelmine kord jättis väga soodsa mulje. Hoolimata sellest, et meie tookordne saabumine sinna oli saadetud Ketlini jonnist. Ta ikka nats skeptiline uute kohtade suhtes ja pea ees lahingusse ei torma. Lisaks oli ta kindel, et tema lemmik makarone seal ei anta. Koha peal leebus ja peale oma makarone, lubas kindlasti järgmine Tallinna reis sinna minna. Isuäratavast menüüst oligi ju enamus veel proovimata. Koha peal selgus, et elektrit pole ja süüa saab ainult toorest. Kalle muidugi oleks kindlalt sinna tahtnud jääda, aga kolme last küll ainult salatiga ära osta oleks keeruline olnud.

Otsustasime siis, et Rucola sobib ka ja lapsed said kenasti ühe suure pizza jagamisega hakkama.  Noh kui sinnamaani oli päev veerenud suhteliselt nagu hernes, siis mingi hetk ikka pidi tulema väike aste, mis herne põrkama paneb. Meie peres pole selleks üldse mitte midagi vaja ja enne autosse minekut otsustas Liisu, et ta siiski ei lähe autosse. Kui ma viitsin, siis ma suudan kenasti selliseid olukordi lahendada, aga mõnikord lihtsalt ei viitsi ja nii siis sai jonniv Liisu uuesti kohviku külastajate silme all autost välja tõstetud, sest mul kannatus mõttetu jonni suhtes on suht lühike :). Noh nägi see ikka umbes niimoodi välja, et möödakäivad inimesed oleks saanud kenasti pead raputada, et appi milline ema või siis milline kasvatamatu laps…Kalle sai siis seekordse au suhteid korraldada ja kui me juba lillepoes teistel autodel liikumist takistasime, siis veeres Liisu naerdes käruga mööda parkimisplatsi ringi.

Noh nüüd mul tuleb muidugi meelde, et see päev ei olnud üldse nii hernes, sest mingi hetk viskas ka Ketlini vedru välja, sest väljas oli liiga palav. Iseenest mõistetav, aga täiskasvanud inimesed oskavad oma tundeid selles vallas nats paremini ohjata.

Õhtul kodus said pooled aknad omale sääsevõrgud ja ööd on meil nüüd palju mõnusamad :)

Kokkuvõttes ütleks, et ma olen raudselt see ema, kes peab lastega tegelemiseks seda, kui saab nendega ringi mässata. Kodus ümber laua meisterdamas on mind ikka väga raske kohata. Olgem ausad, ma olen vist elus ühe korra mingeid karpe nendega voltinud. Selle eest olen valmis homme päev nendega ükskõik kuhu minema :)

Seekord ma siis võtsin fotoka ka kaasa. Olgem ausad, ma saan seda ikka teha siis, kui Kalle ka kaasas on. Nii osav ma küll pole, et lisaks pildistamisele ja kolmel lapsel suudan silma peal hoida. Eriti kui nad otsustavad näiteks tuvisid taga ajada ja mina seda pildistada üritan ning kolm tuvi kolm erinevat suunda võtavad. Kuna siin ka palju fotograaf-sõbrannasid käib, siis ütleks tehnilise poole pealt, et kuna mul välku üldse kaasas ei olnudki, siis on võetud fotokast viimast. Kino pimedates koridorides jäi ka sellest väheks, aga kohvikus sai näiteks iso1000 (ja just tuhat) täitsa helgeid kaadreid. Kohe mõnus tunne kui enam elueesmärk ei ole, et pildil ei tohi päris elu olla ja oi kuidas ma armastan neid päris värve, mis seekordsest käigust pildile said…

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

13 kommentaari postitusele Linnapäev

  1. maris kirjutab:

    mina olen üldiselt üsna suur turvatoolihuviline. aga hetkel oleme bulgaarias ja olude sunnil sõidame siin päris tihti autode ja taksodega ja ühtegi turvatooli pole ma siin kohanud. ilmselt kellelgi on, aga mitte neil, kellega meie sõidame. ja ega tõesti sõitmata ei jää, kenasti tahaistmele istuma, rihmaga kinni ja korras. isegi 2-aastane.
    lastega seigelda on üldiselt tore, aga eks mõnikord on hea kodus ka olla. ma mõnel õhtul mõtlen oma kodu peale. oleme siin pea iga päev ühest kohast teise rännanud kaks kohvrit, kolm kotti, fotokas, käru ja kaks last käe otsas. kohalike rongide ja bussidega, pikki maid jalgsi mägede otsa jne. tore on ja põnev ka, aga eile, kui me jälle ühest kohast teise matkasime, ma mõtlesin, et kas mõni laps maailmas peab veel nii rändama nagu minu omad. et äkki ükskord võiks nii ka reisile minna, et lennukiga kohale, kaks nädalat ühes hotellis ja rohkem ei rända. aga ei viitsi vist veel. äkki pensionärina?
    pildid on teil ikka jälle kenad jah ja katariina, jaanipäeval näeme, kassibeebidest hoolimata.

  2. Siret kirjutab:

    Ma mõtlesin, et ma olen ainus, kes ei viitsi oma last arendada kuskil laua taga…Hea on olla kohe nüüd :D
    Kärdukas on jätkuvalt äge. Kanapesa asemel on seekord armsad lokid. Või noh, kanapesalokid.

  3. Marit kirjutab:

    Mina olen ju see professionaalne turvatoolide ekspert, eksole. Aga ei ole ka minul sulle mingit lahendust :P
    Ilmselt oleks pidanud siis lihtsalt sellele otsale kus on tihedam ja ohtlikum liiklus (või ohtlikum autojuht) toolid peale orgunnima.

    Aga ma tegelikult tahtsin öelda, et see viimane puhuripilt on NIIII hea.

  4. inga kirjutab:

    ma ei saa… ma pean veelkord ütlema – kui ma näeks seda ülevalt teises reas parempoolset kaadrit reaalses elus trammis – siis ma vaataks härdunult seda isa ja võimalik, et läheks isegi ütleks talle kohmetunult, et küll on ikka ilus vaatepilt!
    kaugele paistab, et sel mehel peab küll üks super-naine olema, kes talle sellised tüdrukud on kinkinud:)
    ma olen üsna veendunud, et ei see mees lase ühtki muidu-meest omale 20-… aasta pärast kosja vaid tahtjad peavad ikka tõsise sõela läbima;)

  5. Katariina kirjutab:

    Krista, superpildid! Nii ilus valgus ja nii ilusad värvid ja nii ilusad tüdrukud ja nii idülliline pere! A mis sul seljas oli? Sobisid teistega ikka – teil tüdrukutel nii lahedad ühtekad kleidid.
    Tõestitõesti – pildid on super!
    Ja kui olete varsti jälle siia kanti tulemas, kutsuge meid ka f-i kaasa. Lobiseks sinuga meeleldi üle sajamiljoni aasta.
    Või tegelikult… jaanikee jaanike ka ju varsti jõudmas ;)

  6. soodomakomorra kirjutab:

    Kalle on piltidel ka nii kenasti kõhu sissse tõmmanud, eriti sellel viimasel:)

  7. Krista kirjutab:

    Aitäh Kadri
    anonüümsele – noh Kalle ülesanne oli hommikul võtta maja eest auto, sõita sellega linna ja ajada oma asjad korda ajaga, mida oli piisavalt. Ei saaks öelda, et see tema jaoks mingi logistiline ime oleks olnud. :)
    Agne – kusjuures ma üldse ei mäleta, et meil oleks kunagi omavahel turvaliste sõitude teemal arutlusi olnud. Pigem on see teema jäänud kõrva kõva häälega ühe lapse emade suust interneti foorumis, kes ei mõista seda, et igasse autosse ei ole turvatoole olemas.
    Mis üksi mitme lapsega vetsus käikudesse puutub, siis ükskord ühes kohvikus koristati meil vahepeal söök laua pealt ära :)))), sest ma ei jäta ju oma kotti sinna üksinda toolile või mõnda last valvama
    Külli – see olid sina või? Kalle ei julgenud vaadatagi ;)
    Inga – aitäh!
    Karmenkitekat – ma arvan, et ma olen see viimane või arenenud kõvasti selles suunas :)

  8. karmenkitekat kirjutab:

    Äratundmisrõõm :) ma võin ka lapsega ükskõik kuhu minna ja meil mõlemal on huvitavam ja lõbusam, kui kodus võimeldes või muud arendavat tehes ;)) Ja mulle meeldib kõige selle juures niiväga, et on tore kulgeda ja kellapeale ei pea kuhugi minema, noh tore oleks ööseks koju tuttu jõuda :D
    Aga kolme lapsega? Tõesti, Sul on kas väga head lapsed või väga korras närvid või oled sa boheem, kes üle ei muretse ;) respect! …või noh, ema kasvab/areneb koos lastega :)

  9. Inga kirjutab:

    maailma uhkeim isa on neil piltidel:)

  10. Külli kirjutab:

    nagu ma aru saan siis edaspidi kutsutakse mind “teiseks autoks lillepoes”?

  11. Agne kirjutab:

    noh, ma ei saa ju midagi kirjutada nüüd, sest toolidest ei tohi rääkida ja pissimise kohta ka ei tohi küsida :) ja ma sain aru küll, et see oligi minu pärast sinna kirjutatud. :D
    aga ma ju ise ka lubasin Ketlinil üks pühapäev ilma rihmata sõita …
    niisiis, ma ütlen lihtsalt, et väga lahe, et sa viitsid sellise kuumusega neid mööda linna vedada!

  12. Anonüümne kirjutab:

    Ma kiidan väga su meest. Mul on küll ainult 2 last, aga oma meest ma sellisteks logistilisteks saavutusteks veenda ei suudaks. Talle oleks see nii suur stress ja üleelamine ja ebamugav, et… Aga tegelikult saab sinu ilusaid pilte vaadates ja juttu juurde lugedes ka üsna selge pildi, nagu oleks ise käinud :)

  13. Kadri kirjutab:

    Vahva tekst ja vahvad pildid. Ketlinist on saanud tõeline kaunitar (seda piltide põhjal, sest päriselus ma teda näinud ju ei ole, seega eeldan, et päriselus on ta veelgi ilusam kui fotodel). Teised kaks on muidugi ka supernunnud!
    P.S. Krista on üks vapper, tegus ja andekas naine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.