Lill

lõpupidu

Mulle meeldib lasteaia lõpupidudel käia. Väikesed armsad poisid-tüdrukud on nii uhked ja õnnelikud ning vanematel on koguaeg suunurgad kõrvuni. Väikselt ja vaikselt olen saanud paari viimase aasta jooksul nii ühest kui teisest osa, kuid omad ootused ja lootused kerisid taevasse alles selleks aastaks kui oma esimene laps päriselt lõpetama hakkas. Kui eelmine kevad oli ta sellises rühmas, kust teised kooli läksid, siis nüüd oli nagu päris. Eelmine aasta oli super. Hingekriipivalt ilus ja pisaraid ja tundeid just minusuguse helliku jaoks. Mulle meeldib kui on päris. Sellel aastal oli naljakas. Nagu ei saanud vedama ja kõik oli viimase minutini ligadi logadi. Selline nagu mina, kes tahaks osaleda, ei osanud kuidagi niisama nurgas seista ja ütleks, et ma sain ka omad vitsad kätte. Ma parem ei räägi, aga ütlen, et seda enam teen ma oma tööd suurema südamega. Ketlin säras ja oli õnnelik ja see ongi kõige olulisem. Sõpradega kallistasid nad nii enne kui ka pärast ja naeru ja nalja neile jagus.

Esimene tööpäev oli aga paar päeva enne Ketlini pidu. Noh nii soojenduseks. Mulle kui fotograafile ideaalne. Õhtujuhiks tellitud päris Mõmmi pani vanematel nostalgiast silmad särama ning mõnusa huumoriga sai lastel näod naeruseks. Lastest said imelised paraadfotod – lilled ja tunnistus käes ning kenasti Mõmmi haardes, sest Mõmmi on seda tööd teinud kauem kui mina elanud…või noh umbes nii. Tantsu laulu ning pillimängu vahele mõsitatusi ja lahedat olemist ning ilm soosis igati õues tordi söömist ning Konn, kes rühma seinapealt laste hulka rääkima tuli, kuidas elu edasi läheb ning neile lõbusaid mänge korraldas, oli super. Ja just sellise häälega räägibki üks konn :). Kohe oli näha, et lapsevanemad hoiavad kokku ja nautisid ise kah pidu.

Kolmas pidu oli nagu lõbustuspargi ameerikamäed. Minu töö tegi raskeks ilm, kus päike piilus vahepeal suure säraga otse aknast mulle näkku ning järgmisel hetkel läks tumeda vihmapilve taha. Kus ma terve tee peole hoidsin pöialt, et lapsed istuks seal kus nad ei istunud :) ning peas käis tuhat mõtet, et kas ikka kõik mahuvad nii minu kaadrisse kui ka saali :) Ja kui nüüd sealt lohust üles sõita, siis see mis tunne alla sõites, vot selline tunne oli mul terve pidu. Need õpetajad seal lasteaias on lihtsalt super. Selline läbimõeldud ja lahe kava. Nad ju täpselt samasugused lapsed nagu igas teises lasteaias, aga no esinesid nagu superstaarid. Ega nad ju ei teinudki midagi rohkemat, eks ikka igaüks vastavalt oma võimetele, aga just nii oli igast lapsest võetud see parim. Kui ikka elevant kõrval ja kaks vasakut jalga, siis küsimustele lahedaid, mis siis, et päheõpitud, vastuseid saab ikka ju hüüda ning vanemate naeruturtsatused panid ka selle lapse näo särama. Igast laul ja iga tants oli natuke rohkem kui tavaliselt. Ühesõnaga neil on ikka vedanud, et neil selline lauluõpetaja on ja ma võtsin oma julguse kokku ja ütlesin seda ka edasi :). Esimest korda kuulsin ka seda, et tunnistust kätte andes öeldi igale lapsele midagi, milles ta tubli on.

Neljas pidu, nagu ka kolmas,  oli mul juba tuttavas lasteaias ning ka nende lastega olin juba kevadel varem kohtunud. Esimest korda kohtudes juba imestasin, et kui vabalt ja mõnusalt lapsed ennast tundsid ning kui palju ilusaid lapsi saab ühes rühmas olla. Tegime lõbusaid sõbrapilte ning naeru ja nalja jagus nii, et osad oli lausa laua all :) Peo meeleolu oli aga uhke ja viisakas. Kõik mürakarud oli kenasti ülikonna pükste ja valgete särkidega varustatud ning tüdrukute kleitidele jäi mul pilk kohe pikemaks. Selle peo tõeline pärl oli luulevormis tänusõnad. Neid jagus nii õpetajatele kui ka lastele ja neid oli niiiiiii palju, et pani juba imestama, et kuidas need kõik lastel meeles on. Ohh ja seda hitti, et isad koos poistega tantsupõrandale tulid ning emad kõigi lastega koos laulsid, seda nägin ma ka esimest korda ja mul on ikka ütlemata hea meel selle üle.

Kokkuvõttes ütleks, et ainult väga lahedad lapsed lähevad sügisel kooli ja mul on väga hea meel, et ma nendest pidudest osa sain, sest eks mul ole ju veel 2 lasteaia lõpupidu oma lastele ees ja siit oli nii üht kui teist kõrva taha panna ;)

(kui kellegil on midagi väga selle vastu, et ta mõnelt pildilt ennast leiab, siis väga vabandan ja võtan maha)
Rubriigid: Ketlin, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele lõpupidu

  1. Inga kirjutab:

    See on lihtsalt imearmas, et lasteaiad on Su leidnud ja selliseid sündmusi kutsuvad jäädvustama. Igal aastal lasteaiast “sundpilte” välja ostes, tunnen ma, et miks, miks ometi ei tee neid pilte, keegi, kes näeks/tahaks näha hetkeksi iga last kui last… aga ei, ikka on sellised pildid, mida on piinlik vaadata, aga no kuidas sa jätad välja ostmata oma lapsega pildid… ehket oleks kohutavalt tore, kui sa Krista jõuaksid aga rohkematesse lasteaedadesse ja lapsevanemad saaksid rõõmuga tellida just selliseid pilte oma laste pidudest. Minu poja lõpetab lasteaia 2 aasta pärast… mul on tunne, et ma pean su vist lähiajal selleks ära bukkima:)
    Ahjaa – Ketlinil on imearmas kleit!

  2. Katariina kirjutab:

    Nii imeilus on teie Ketlin. Väga ilus kleit ja sirge soeng (lokipeale kindlasti väga oluline olla pidulikul puhul sirgete juustega.. :)). Teised peod ka – ilus! Ja mulle tundub, et iga aastaga on juba lasteaia lõpus lapsed nii… suured ja kuidagi nii valmis.

  3. Ingrid kirjutab:

    Super!

    Meil olid lapsed eelmine N viimast päeva lasteaias. LL hooaja viimast korda, aga A … no ikka päris-päris viimast korda. Hommikul haarasime Viru algusest lillekimbud kaasa. Kui siis ühele A õpetajale hommikul andsin … no suutsin ikka pisara alla neelata. Aga kui siis õhtul uuesti lasteaia poole sõitsin … üksi autos, päikseprillid ees … mõtlesin sõnadele, mida ma soovin õpetajale öelda … sedasi üksi oli lihtne, korraga blokid omal mõtted ära, neelad pisarad alla ja varsti proovid uuesti sõnastada. Aga kui siis lasteaias rühma ukse lahti tegin, et asjad kapist võtta, siis lõid põlved nõrgaks. Ma ju ometigi olen oodanud seda aega, kus ei pea enam 9 km sinna lasteaeda sõitma, aga ma olen seda ust 5 aastat järjest “igapäevaselt” lahti teinud …. Rääkimata sellest, et kui ma siis õues õpetaja poole sammusin, ei tulnud mul enam ühtegi sõna, pisarad voolasid ja süda oli väga vastakaid tundeid täis ;-)
    Vot selline emotsionaalne kogemus oli mul. Õhtune õpetaja õnneks ohjas oma tundeid juba suure kogemusega, sest ma ei kujuta ette, mis muidu veel saanud oleks ;-)

    Aga pildid … need hambutud kooliminejad … ja need sirged juuksed – oi kuidas ma mõistan Ketlinit ;-)

  4. Ulvi kirjutab:

    Krista! Mul on pisar silmas.

    Pane siis ennast valmis – 3 aasta ja ka 5 aasta pärast pead pildistama Merivälja kooli lõpuaktust.

    Ulvi

  5. Tuuli kirjutab:

    Olen salalugeja-vaataja siin. Aga nüüd pean sõna võtma. Sinu pildid on imelised ja nii hästi emotsiooni tabavad. Ja lisaks oskad Sa ka inimesi läbi näha :) See lauluõpetaja, kelle töö Sulle mulje jättis, on ka minu poja õpetaja. Ja tõesti – lausa imeline ÕPETAJA ja tänu temale on ka iga pidu imeline.

  6. Kristi Värik kirjutab:

    Nii ilusad hetked ja samas teeb see mind nii kurvaks, et Robin ka üks kord nii suureks saab. Õnneks veel mitte.. Äkki kui süüa ei anna, siis ta ei kasvagi, jääb beebiks :) Aga oi, kui ilus tüdruk on Ketlin, nagu tõeline nuku ja tal olid pidupäeva puhul kohe sellised teistmoodi sirged juuksed!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.