Lill

meie lapsed kevadel

Igakord kui ma mõtlen, et vot selle peaks üles kirjutama, siis läheb see ikka ja alati enne meelest ära, kui ma seda teen. See tähendab, et mingeid lahedaid kilde pole järgmisest postituset mõtet oodata, lihtsalt ühe uhke ema egotrip oma superlaste näol.

Alustame kõige vanemast. Ketlinil oli lasteaias arenguvestlus. Mulle näidati terve kaustatäit lehti, mida ta ilmse osavusega täitnud oli. Ma ikka päris mitu korda küsisin õpetaja käest, et ega ta vihjeid ei saanud või et kas ta ikka tõesti oma peaga kirjutas kõik selle….ei, ei , täitsa ise. Noh ok :) kodus ta küll niiiii osav kirjutaja ei ole, aga näed lasteaias ülipüüdlik. Ja veel millised ülesanded, täitsa uhke värk. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis üks oli umbes selline ülesanne, et ühel on 6 õuna, teisel on poole vähem ja palju neil kahe peale kokku on :)

Rääkisime ka sotsiaalsest küpsusest ja pidavat täitsa küps olema. Kui see on mõõdupuu, et julgelt vastuseid karjuda, siis jah, ei ole küps, aga ta teab kuidas asjad käivad ja saab kõigiga kenasti läbi. Üks minu suurimaid rõõme ongi see, et hoolimata sellest, et ta läks sellisesse rühma, kus enamuses on juba a la sünnist saati olnud, siis on ta nii kenasti sulandunud, et pea igale sünnipäevale on kapis kutse olnud.

Ketlin on tubli reeglite järgi käituja ja minu jaoks piisavalt ettevaaltik, et teda täiesti usaldada. Eelmine nädal oli meil ka esimene katsetus, kui Ketlin ja Liisu jäid ligi kaheks tunniks üksinda koju. Meie käisime väikeselt poeringil. Jätsime neile telefoni ja ainuke kõne oli see, et ega ometi Kalle õnge ei unustanud osta :) ….ja jaaa…nad käisid kalal. Küll edutult, aga rist on kirjas. Poes õnge ostes küsis müüja, et kui vana poiss on? Kalle ei hakanud sugu täpsustama, vaid vastas lihtsalt, et kuus.

Ketlin on ka meie pere kõige laisem laps ja kõige suurem teleka vaataja. Siinkohal näitan küll näpuga enda peale, sest mina olin see, kes teda titena teleka ette pani ja näed nüüd, mis sai :).

Igatseb oma telefoni ja fotokat. Fotokaga on see diil, et suvel saab ja see on nagu sünnipäevakingitus, aga varem saab kätte. Täna hommikul kõõlus mul siin laua ääres ja lubas suureks kasvades minu töö üle võtta ja täna õhtuks kauples esimese fototöötluse tunni välja. Ülesanne on pildistada päeva jooksul minu telefoniga ja õhtuks 3 kõige ilusamat pilti välja valida.

Kell 6 aga vaatab telekast eesti keelsed multikad enne ära. Muid kellaaegu ei tea – kell 6 on multikad etv2 pealt :)

Sööb tervislikult ja pea kõik tema kalevist kingituseks saadud shokolaadid sõime meie Kallega salaja ära. Kuna tal on üks pisike auk hambas, siis pulgakomm, ootab juba 2 kuud riiulis, sest seda ei tohi enne süüa, kui hambaarsti juures käidud on. Ma küll ütlesin, et mis sa tast siis üldse ostada, aga noh…tema reeglid, las hoiab kinni….hambad on kõik alles vanad :) alumised keskmised ikka niiiii pisikesed

Liisu ärkab hommikul vara, paneb omale süüa ja küsib hästi vaikse häälega, et talle mutlikad pandaks ja ütleb jess kui lasteaeda minema ei pea. Tema kleidid peavad keerutama ja kahe hiiresaba patsiga on parem kui ilma.

Temal oli ka arenguvestlus. See, et ta laulda oskab, sain ma lasteaia jõulupeol teada. Seda, et pop on oma nime osata kirjutada, tuli ka lasteaias ja lisaks sellele oskab ta kirjutada ka emme. Ma ise näitasin talle :) Tähtedest oskab o ja i :)…ok tegelikult ei pea ta ühtegi tähte teadma ja sellest me ei rääkinud. Rääkisime sellest, et selliseid lapsi nagu Liisu võiks lasteaias olla rohkem, sest nemad on vaiksed ja sõbralikud, ei lärma ega jookse ka seal kus vaja ei ole. Kogu jutt, mis sinna lasteia poolsele arengu lehele kirjutatud oli, teeks iga ema õnnelikuks ja nii ma siis korrutasin talle ka õhtul, et ta on ikka niiiiii tubli. Loomulikult ei mäleta ma nüüd enam, mis tal seal kirjas oli, aga kõike, mis vaja ta oskas ja seal veerus kuhu pidi kirjutama, et milles vajab abi või järeleaitamist, oli kirjas ainult see, et mõnikord hommikul on tal paha tuju…. ei ta ei nuta, vaid ta ei taha osa võtta.

Selline on ta tegelikult sünnis tsaati olnud, et tahab hommikuti natuke rahulikult harjuda, mitte kohe ringi tormama asuda.

Ükspäev kui me Liisu ja Kärdukaga autoga sõitsime ja Kärdukas magas, mängisime Liisuga seda mängu, et mina ütlen teema ja tema siis asju, mis sinna kuuluvad. Alustades asjadest, mis on vannitoas ja köögis, siis näiteks mida saab jalga panna kuni puuviljadeni välja. Mõnusa muheluse tõi Liisu magustoitude nimekiri – jäätis, shokolaad, õun, pirn, krõbinad, pannkoogid, makaronid, pelmeenid :) .. ta vist on teinud järeldused, et viimased 2 on ka magustoit, sest seda ei saa iga päev ja ma ikka liiga tihti korrutan ka nende juures, et neis ei ole midagi kasulikku…ühesõnaga sama jutt, mis kommide puhul. Loogiline ju siis :)

Kui ma Ketlinit usaldan ikka täiesti, siis kuigi vist Liisu on veelgi korralikum, on ta ju ikkagi 4 aastane ja eile kui ta Kärdukaga vanni läks, siis käisin ikka ukse vahelt kordamas, et kui Kärdukas peaks vee alla minema, siis karjugu. Selle peale ütles ta imestunult, et ta võib ju ise ka Kärduka siis vee peale tirida…aga karjub ikka ka :) Natukese aja pärast hüüdiski, aga põhjus oli selles, et ta teatas, et ta pesi ära nii enda kui ka Kärduka pea.

Vann on ta lemmiktegevus, sest mingil kummalisel põhjusel peab ta selleks luba küsima ja siis käib järel ja mangub – pliis,pliis ma lähen vanni.Ma küll ei suuda meenutada, millal talle seda keelatud oleks, aga ju talle meeldib see pliis ja see vist käib kah selle alla, et kõik hea ei ole nii kregelt saadav.

Kui Liisu mossitab, siis tuleb teda mööda maja taga otsida ja kui ta varba ära lööb, siis on kisa ikka taevani.

Kärdukas, kes on juba kolmveerandkaks on üks koaala karu. Maas on ta nõus olema vist ainult siis, kui Ketlin ja Liisu mäng on nii haarav, et sellest tuleb osa saada. Muul ajal roniks ta mööda täiskasvanut üles, kui saaks. Temal arenguvestlust pole olnud, aga selle eest on tal sügisest lasteaia koht. Kui palju ta seal käima hakkab, ei ole veel teada, aga eks näis.

Kuuldes, et tuleb lasteaeda minna, otsustas ta ühel päeval, et pissida tuleb potti. Ma ikka olin lootuse täiesti kaotanud, sest sinnamaani oli vist õnnestnud üks poolik häda potti saada, sest ma reageerisin ülikiirelt, aga see ikka ei loe. Viimases hädas proovisin sellist koerameetodit, et lehvitasin kommiga tema nina sees ja teise käega näitasin potti ja käskisin istuda. No ega ta loll ei ole, viskas hoopis kõhuli ja etendast südamepõhjani solvunud printsessi osa väga veenvalt. Nüüd on nii, et kodus ikka võtab käest kinni ja veab suure poti juures ja seda lugematud korrad päevas. No ma olen koguaeg rääkinud, et käib klõps ja ongi käija. Lihtsalt vahel ikka keegi suudab veenda, et harjutamine teeb meistriks. Tühjagi, mul pole igatahes ühtegi harjutajat veel ette näidata olnud.

Jutt on tal ka äärmiselt napp. Iseseisvalt ja omaalgatuslikult kasutab ta sõnu iia (siia), auto, emme ja aitäh. Sellest peab piisama. Kõigeks muuks piisab ju sellest, et võtta käest kinni ja vedada kohale või kui see pole võimalik, siis näidata näpuga ja nõudlikult pead raputada kui teda ei mõisteta. Niimoodi veab ta enda järel ükskõik keda ja noh olgem ausad, jutuvada on ilma tematagi meie peres piisavalt.

Meie pere rekordite hulka kuulub ka muidugi see, et juba on olnud mõned sellised õhtud, kus kell 10 kõik lapsed magavad. Ok, ok…see on olnud võimalik ainult ränu sellele, et kõiki lapsi saab nüüd magavana autost voodisse tõsta. Isegi ju võit :).

See nädal on viimane poolik lasteaia nädal ja siis algab pikkkkkkkk suvepuhkus :)

aaa ja Kärduka soeng. Ma eitea kuidas see võimalik üldse on, sest ta magab kõhuli ja nina padjas. Me ikka iga päev ei piina teda, aga pärast kammimist on see ainult loetud minutite küsimus, kui samasugune kunsttükk pähe tekib.

natuke hiljem…… Ketlin on juba pool päeva mu telefoniga mööda maja ringi käinud. Nüüd pani Kärdukale jope selga ja viis ta õue, sest neil on nüüd õue sessioon. Kärdukas seisab uuel teel 3 võilille peos ja keerutab ning Ketlin juhendab teda. Ma ei viitsi oma fotokat otsima minna ja siis oleks ka juba hilja…ma ikka käisin õues ;)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

8 kommentaari postitusele meie lapsed kevadel

  1. Lintsik kirjutab:

    Kolm sellist printsessi on ühe pere tõeline rikkus :-)

  2. Mari-Ly kirjutab:

    Ohh Hissand kui armsad lapsed!!! Juba ootan suve, et saaks teile kùlla tulla!

  3. Krista kirjutab:

    Kärduka soengust – ikka iga paari päeva tagant suure kisaga kammime selle lahti ja igakord on tunne, et nüüd küll jääbki nii…
    Kakao – aitäh. Eks ma siis annan teada kui meil uksed paukuma hakkavad. Lootust juba on.
    Liisapereema- Ketlin jääb oma rühmast ühe tüdruku ja ühe poisiga aastaks veel. Kuigi õpetaja ütles, et neil pole teistega võrreldes mingit vahet ja on vaat, et osadest veel tublimad.
    Kuigi nad vist naiivselt arvavad, et nad järgmine aasta ongi ainult kolmekesi seal rühmas…vähemalt on mul selline tunne jäänud :)
    Aga ega Ketlin ei ole mingi super julge, ta ikka võib ka terve sünnipäeva mul külje alla istuda. Sügisel kui uude lasteaeda läks, siis võttis just temal see sisse elamine rohkem aega kui Liisul….aga kui juba sees, siis on julge ja tegus ja läheb Liisust mööda

  4. Liisapereema kirjutab:

    Kas Ketlin veedab veel aasta aias või otsustate kooli juba? Ma olen alati kadedalt vaadanud lapsi, kes on nagu Ketlin – julge, pealehakkaja, seltsiv, uudishimulik jne. Minusugusel arglikul sünnivad väikesed Liisud vist, nii tundsin ära enda tüdrukud, juba sünnist saati!

  5. Anu kirjutab:

    No meie Roosil samasugune sonks nagu Kärdul :) peaks ka üles pildistama. selline uhke kanapesa :)

  6. kakao kirjutab:

    Nii südantsoojendav on lugeda ühe ema mõtteid ja muljeid tütarde kasvamisest ja iseloomust! Mu tahe lapsi saada kasvas selle postitusega 10-kordselt! (see tahe pidurdub siis, kui kuulen 12-18aastaste mürglite emade pajatusi… aga eks koos lastega vist kasvatakse ja arenetaksegi? samm saamu haaval.) Ja kui näen fotosid (lapsed, maja, aed), siis tuleb ikka Bullerby külake miskipärast meelde :) Nii vahvad olete!

  7. Trishka kirjutab:

    Liisu pilt on sul välja tulnud just selline nagu peab, aga sa tead seda isegi. ;)

    Seda takkus kukalt imestan minagi: lasime enda kodu vennal juuksed maha, kohe 3 mm-ga lasime maha, kuid takkus on ta ikka. :O Et nagu mis nippega, kui endal juukseid polegi. :P Kärduka tuust on muidugi täiesti teine tase, nii lahe. :D

  8. Siret kirjutab:

    Soengu osas on mul oma väikse daami osas samasugune hämmeldus – kuidas selline tibupesa saab pähe tekkida, kui valdavalt kõhuli magatakse!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.