Lill

mina

Olen sünindud 70ndatel ja üles kasvanud Õismäe paneelmajade vahel mängides. Koolis käisin kodule lähimas koolis. Kui esimestes klassides olin õpetaja lemmik, siis viimastes panin nad ohkama. Koolis mulle meeldis, aga tunnis oli vahel igav.

Pärast gümnaasiumi sõitsin Saksamaale lapsi hoidma ja tagasi tulles läksin tööle. Ei teadnud ma siis, kelleks ma saada tahan. 23 aastaselt siis omaarust teadsin ja läksin õppima TTÜ-sse keemiat. Ülikoolist võtsin kõik, mis võtta andis. Tegin näo, et olen aktiivne üliõpilane, aga tegelikult ma ikkagi seisin lihtsalt seal samas kambas. Õppida meeldis ja kui tasuta anti, siis võtsin ikka kõike ja rohkem. “Direktori prakitkat” tehes jäin ka samasse pärast tööle ja oleks koolis isegi edasi käinud, kui vahepeal …no nii 8 aastat hiljem mõned lapsed poleks sündinud.

See oli ülikooli teisel kursusel kui ma leidsin kuskilt seina pealt sellise aine nagu maalimine. Esimesed punktid käes, võtsin ma selle kooli kahe kunstiala õppejõu kõik nende õpetatavad ained. Ise ei osanud kuidagi seda seletada, milleks neid vaja võiks minna, aga mulle nii meeldis ja ükskord lugesin kokku – 11 erinevat ainet.

2003 aasta sügisel läksin esimesel fotokursusele ja kaasas oli pisike seebikarp ning ma ei teadnud pildistamisest mitte midagi. Ühele kursusele järgnes teine ja kolmas ja neljas ja 2005 kevadel tegin Kallega diili, et ma ausõna lõpetan kooli ära kui ta mulle lõpetamise puhul fotoka ostab. Ikka selle päris :) ja sellel hetkel hakkasin aru saama, mida ja miks ma seal ülikoolis õieti õppinud olin – kompositsiooni ja suhtlemispsühholoogiat :)

2006 pildistasin esimese pulma. Oma venna oma, aga see ei loe. 2007 suvel oli juba mitu pulma ja nii ta läks. Peale pulmi tulid pisikesed beebid ja siis need pisikesed kasvasid suuremaks ja siis neil sündisid õed-vennad ja nii need aastad muudkui lähevad. Töö nagu polekski päris töö, aga samas kodus päkapikud muudkui nõuavad – süüa ja asju ning siis on ikka tunne, et peab nats arvutama ka. Päris hobi ta ka nagu ei ole, sest ei luura mina midagi pühapäeva hommikul kell 5 metsas ega ka mitte linnas ja oma lõbuks võtan kaamera kätte siis kui pildistan oma kodu või oma lapsi.

Minu kõige lemmikumad on lapsed. Olgu nad siis kas poole aastased või poole sajandi vanused. Nalja ma alati teha ei oska, aga naerda meeldib väga ja kui inimesed ära unustavad, et tegelikult on see pildi peal olemine poole õudsam kui hambaarsti juures käimine, siis jeeeee :)

Kelleks ma suureks saades saada tahan, ma ikkagi veel ei tea, aga praegu on elu ikka väga mõnus :)

Ega ma ise ikka naljalt pildi peale ei jää ja enamus pilte minust ongi just sellised ;)

Või siis kui ma satun mõnele pisikesele kliendile personaalset koolitust tegema ;)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.