Lill

minu esimene

Maal elades tuleb ju ükskord elama ka hakata nagu maal. Kaua ma käin siin oma ilusas soojas majas nagu linnapreili :) Eks talv ka võimendab seda, sest tänu supertänavahooldusele on meil lumi lükatud kuni auto tagaotsani ja nii ma siis käingi õues autoni ja tagasi. Ei oska nagu midagi teha seal õues hetkel, ma mõtlen suurte inimeste asju ;)

Ühesõnaga võtsin ennast kokku ja tegin oma esimese leiva. Mõnikord hommikuti kui me Kallega koos lapsi lasteaeda viime, siis jalutame nats aega Rapla vahel. Käime talupoes ja Kalle joob pärast kohvikus kohvi. Talupoes nägingi, et neil seal juuretis ka müügil ning kui raske see siis olla saab. Kuna ma ei ole ju mingi jalgratta leiutaja, siis nõuandeid ja retsepte sain piisavalt ja valituks osutus see kõige lihtsam. Hea, et on sellised sõbrad, kel kohe ilusti kirja pandud on, mis kell peaks leiba tegema hakkama, et teaks, millal ta siis lõpuks ka valmis saab, koos kõigi ääre ja lisamärkustega. Leidsin ka netis päris keerulisi õpetusi ja ka selliseid, teise otsa omi, et sega aga kõik kokku ja pane ahju.

Esimene õhtu läks tühja, sest ma ei jõudnud õigel ajal koju, aga teisel õhtul sai asi käima lükatud. Kalle küttis ka ahju, et oleks soe koht, kus teda üleöö hoida. Eile siis hommikul algas õige tegu. Panin aga kõike tunde järgi, sest ühes õpetuses oli kirjas, et vaata teise tegija pealt, kui paks see tainas olema peab…kuna mul teist tegijat ei olnud, siis oli ainult oma tunne.

Ahi oli selleks ajaks jahtunud ja põrand ei ole ka meil, hoolimata küttest, nii soe. Natuke aega üritasin siis niimoodi kergitada ja ahhh…ma kärsitu inimene…panin 30 kraadiga ahju. Maainimesed niimoodi ju ei teeks, aga linnapreilile sobis selline variant ka…noh kui ei ole sooja lesot kuskilt võtte :) Siis hakkas kenasti kerkima ja kerkis kuni servani.

Edasi ahju ja käisin muudkui piiksude peale ahju kuumust vähendamas. Moodne värk…15 minutit ühe temperatuuriga ja siis 15 teisega ja 20 kolmandaga jne jne ;) Ja siis kui oli kästud välja võtta, võtsin ka välja.

Kannatamatult ootasin kui natuke jahtus ja sööma. Esimese korra kohta üllatavalt hea. Ega ma nüüd kohe hooga midagi timmida ei oskagi. Ma arvan, et proovin teise korra samamoodi ja eks siis näe, et kui teine tuleb ka samasugune, siis vaatame edasi. Tegemine oli küll väga lihtne, lihtsalt ajavahed on nii pikad, aga kodus töötades pole ju vahet :).

Üks leib sai õhtuks otsa ja teisest sai pool hommikusöögiks….nii et tundub, et tuleb juba järgmised tegudele saata ;)

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele minu esimene

  1. Ingrid kirjutab:

    Nii lahe …
    Ja tulebki teha tihti, sest siis mäletad seda salapärast tunnet ja on meeles, kas oli soov veidi magusama järele või hoopis on rosinad puudu ;-) Meil üks vahe oli suurte rosinatega … oh sa aeg … olin siis LL-ga kodune … muudkui jälle nii muuseas jalutad letist mööda ja lõikad viilu. Ja siis nii muuseas satud jälle sealt letist mööda minema ;-)
    Ja parimad leivad on meil tulnud just siis, kui oled rahulikult kodus. Küllap leivale ka meeldib olla meie keskel. Siis ta kerkib ja siis sa saad kohe õigel ajal temaga tegutseda. See on nagu toalilledega rääkimine ;-)
    Edu!!!

  2. eve kirjutab:

    “Palun leiba!”
    lasteaias pidime niimoodi kätt püsti ajades küsima.
    Nii kahju, et ei ulatu :)

  3. soodomakomorra kirjutab:

    “kuna mul teist tegijat ei olnud, siis oli ainult oma TUNNE” – see kõlab sedasi nagu Pokuraamatus:)

  4. Triin kirjutab:

    Kui ilus ja isuäratav! Meie peremees tegi ju ka mitu aastat ise leiba, aga nüüd on tal käed-jalad nii tööd täis ja mina olen linnapreili….
    Meie esimesed leivad olid väga ilusad. Ilus on põhiline :) Ei, maitsvad ikka ka. Ja läks ikka samamoodi, et esimene sai kohe samal õhtul otsa – käntsaka tõelise võiga. Paljud tuttavad arvasid, et meie maitsvad ja ilusad leivad pole muud kui algaja õnn. Noh, paar korda läks vahepeal untsu ka, kohe nii untsu, et väga süüagi ei tahtnud, aga siis jälle sai joonele. Aaaah….ja see lõhn, mis veel leiva küpsetamisega kaasneb. Igatahes, palju õnne esimese ja järgmiste kordade puhul!!!
    Lähen nüüd lõikan endale viilaka Viimsi Marketi leiba….

  5. Kadi kirjutab:

    Vabariigi aastapäeva eel sellised isamaalised postitused ja söögid. Õige Eestimaa leib!

  6. Erin kirjutab:

    Õnnitlused :) Pildi pealt paistab küll väga ehe välja. Oleks meil ka esimesed leivad kunagi ammu nii ilusad tulnud :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.