Lill

minu lapsed

Mul on juba mitu päeva kummitanud üks mõte. Ühes täitsa suvalise naistekas oli, et kõik, kes on andnud oma panuse, peaksid tundma ennast hästi. Ehk siis mõte selles, et kui koos midagi tehakse, siis tasub vahel kriitika nootideks keelt hammaste taga hoida, sest kasu sellest nagunii ei ole ja pigem kahju. Kui see nüüd igapäevasesse pere ellu kanda, siis ütleks, et see on ikka väga-väga raske. Ikka on ju vaja kobiseda, sest keegi teeb midagi valesti, koledasti või ei tee üldse ja ole siis vait ja kiida veel takka, sest ta ju ei tahtnud midagi halba :)

Kiita ja osa võtta ja oi kui hästi see kõigile mõjub. Noh minusugusele, kes kõige rohkem keelt hammaste taga peab hoidma, mitte just nii kergelt, aga tulemusi naudin küll ;). Ma tunnen iga päev, et meie lapsed on praegu parimas eas. Ketlin pole veel sinna jõudnud, et sõbrad on tähtsamad kui vanemad ja Kärdukas suudab ka mõistlik olla kui tahab.

Ketlin on meil tublikene. Just lõppes kolmas kooliveerand ja sai ka tunnistuse. Ilusad numbrid. Kuigi täna on ju nii, et vaata või mitu päeva varem e-koolist, mis hinded tal seal on. Pole seda rõõmsat hetke enam. Ma sain ka aru, et paljudes koolides ei antagi enam iga veerand sulle paberit kätte. Kodus ta meil igapäevaselt ei õpi, kui siis teeb selliseid ülesandeid, mis nõuavad natuke rohkem ja üldjuhul tahab ta siis alati teha rohkem kui vaja. Teeb ka. Üks aastat läbiv projekt on selline, et see nõuab kohe  ekstra postitust kevadel, kui see läbi saab. Muusikakoolis läheb tal ka väga hästi. Just eile oli maakonna muusikakoolide kontsert – Noor pianist ja tema oli üks esinejatest Rapla Muusikakoolist. Kontsert algas küll kerge ehmatusega, sest ühest muusikakoolist olid viimaste klasside õpilased esinemas, aga ta oli väike ja tubli ja kontserdi lõpupoole tulid isegi temast väiksemad. Tema enda soovil on tal ka nüüd muusikakoolis nädalas üks tund rohkem. Kuna tal ju aega nii palju, siis käib veel laulustuudios, õmblusstuudios ja korvpallis. Ikka täitsa emasse :) Õmblusstuudios on varsti juba terve loomaaed valmis õmmeldud ja nüüd siis lubas endale seelikut õmblema hakata. Väga hea meel on korvpalli üle. Ta küll ei jõua kõikidesse trennidesse, aga talle endale meeldib ja ikka võistlevad siis kodus Liisuga, et kes jõuab rohkem kätekõverdusi või kõhulihaseid teha. Kusjuures esimesel jaanuaril ei jõudnud ta mitte ühtegi teha :) Loeb ka ja kohe palju ja mõnuga. Ma just lugesin üle, et septembrist alates on ta koolis vastanud 22 raamatut. Kohustus on 1 raamat kuus. Mis ma ütlesin, et teeb rohkem kui nõutakse :)

selle veerandi hinneteleht :) Puudus sellepärast, et algul nad siin kolmekesi pobiseid, et miks nemad üldse haiged ei ole ja kodus ei saa olla, et teised küll saavad. Ja lõpuks siis otsustasime, et lähme perega Pärnusse teatrisse. Vaatasime Ketlinilt sellise lihtsa päeva ja tegime üllatuse :) Mulle endale nii meeldivad sellised üllatused ja tundus, et kõigile…

Ketlini õmblusringi tööd

ma talle räägin koguaeg, et lõikame poisipea ;)

Liisu on suureks kasvanud. Riided on sama suured kui Ketlinil ja jalanumber on ainult üks number väiksem. Kui neid 1 aastase mõõte uskuda, siis ta peakski kasvama pikemaks kui Ketlin. Nii raske on, kui ei mäleta täpselt milline keegi mingis vanuses oli, aga kui Ketlin on praegu ikka väga loogiline ja selgelt mõtlev, siis Liisu on ikka paras udupea :) kah emasse :) Kuigi ta hommikul tõuseb kõige kiiremini üles, siis enamus hommikuid on ikkagi lõpuks välisukse vahelt kisa – Liiiiisu, me jääme sinu pärast hiljaks. Mõnes mõttes on temaga nii lihtne – hästi korralik ja kohusetundlik, aga suhtekorraldust on temaga kõige rohkem vaja. Ei plärtsu ta midagi välja, mis ta asjadest arvab…. üldse mitte emasse :) Korvpall on tema lemmik ja pigem on tal kahju kui trenn ära jääb või ta minna ei saa. Sügisel on kooli minemas. Kool on tal välja valitud ja õpetaja ka :). Ükspäev ohkas, et kahju, et Ketlin vanem on, ta tahaks Ketlini pinginaaber olla :) Muusikakooli ei taha minna, kuigi ma vaatan, et vahel salaja käib ja proovib. Ma arvan, et parem on ka kui ta Ketliniga võistlema ei pea. Muusika Ketlinile – sport Liisule.

Ükspäev oli ilus kevad. Vahele ütlen, et Kärt vaatas täna aknast välja – mismoodi nüüd jälle talv on, pärast kevadet tuleb suvi. Nii ei saa, minu sünnipäev on suvel ja see ei saa vahele jääda! Ühesõnaga võtsime Ketlini kultuurimaja juurest kaasa ja jalutasime lasteaeda, et sealt siis jälle Kultuurimaja juurde kõndida. Selline natuke üle 2 km jalutuskäik. Tagasi tulles oli Kärt rattaga ja Liisu jooksis ja olid meist kolmest ikka pikalt ees. Meie Kallega jälgisime lihtsalt, et kuidas kooli minev laps siis käitub, kui ta peab teed ületama ja tal on veel rattaga titt kaasas. Võttis tal enne ristmikku ilusti kraest kinni, vaatas vasakule ja läks üle tee. Samal ajal kui Ketlin meile üllatuseks, muudkui hädaldas, et nii ei tohi teha, et väikesed lapsed niimoodi üksi ilma vanemata ja jalgarattaga ka, et miks me ikka laseme neil nii teha.

Liisul on ära tulnud 3 hammast ja üks on juba uus ka. Kärt muidugi oli õnnetu, et miks tal ei tule veel ära ja tema tahab ka hambahaldjast. Võttiski ükskord riiulist Keit Liise (Kärt käänab niimoodi) hamba, mis ootas padja alla panekut ja pani enda padja alla ;)

eks see on vist see kaasa sündinud sportlashing, mis käsib kõik diplomid seina peale panna. Ketlin küll ei pane, aga Liisu paneb kõik, mis ta saanud on :)

Ja siis veel Hernetera. No see on ikka tegelane omaette. Esiteks ta räägib nii kõvasti ja nii palju, et ma pean pidevalt ssssssitama. Äärmiselt aus, kui ikka ei viitsi, siis ta ei hakka keerutamagi, et ei oska või saa – ei viitsi ja kõik. Vähemalt iga teine lause on tal nalja ääreni täis, nii et igav temaga igal juhul ei ole. K ja R on puudu, nii et see jutt on juba naljakas kui ta meil T(K)utist räägib. Lasteaias musterlaps, kodus on kange. Minuarust absoluutselt iga minu tehtud söögi peale ütleb, et ta sealt midagi ei taha ja kõnnib minema või nokib midagi välja. Samas võib südame rahuga seda sama asja süüa kui ta on selle ise teinud. A la ise võttis porgandid, kooris ja riivis ja sõi ära. Mina tegin porgandisalati – seda ma ei söö. Tahab olla võrdne ja sama tark. Ma nüüd küll ei tea, kellega…aga ei tohi midagi kehvem ega vähemväärtuslik olla. Mulle väga meeldib, et talle piisab vastusest, et täna ei saa, teinekord. Lühike vastus – oldu ja ongi kõik. See vist näitab ka seda, et pole enam kahe aastane, et kõhuli peaks viskama. Noh samas kui ma talle rääkisin, et võiks juba ise on tagumikku pühkida, siis ütles, et ei oska ja küsis, et kas ma tahan, et peldikus üksi kurvastaks sellepärast :). Tema veel ei tea, mis ta tahab või mis talle meeldib, aga igaks juhuks teeb kõike, mis pakutakse ja käeliselt on minuarust ikka väga osav. Ma lasteaias alati imetlen tema mesterdusi ja joonistusi. Kuna ta on oma rühmas üks nooremaid, siis seda enam. See vist on tänu õdedele või siis ongi see tema asi :)

Kõik lapsed on sellised tublikesed, aga keegi pole mitte milleski kõige parem ja tundub, et see ei lähe neile ka üldse korda…. vot nüüd ei tea, kas emasse või isasse ;)

No tuli selline poosetamise postitus, aga mis ma teen…ongi nii ju :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele minu lapsed

  1. Triin kirjutab:

    Ja e-koolist jätkates….küll on tunnistusel alles palju hindeid mõnes aines!!!!

  2. eve kirjutab:

    tunnistus on muidugi üliigav, aga neid loomi olen ennegi vaadanud ja lihtsalt mõelnud, et kuidas see ometi võimalik on :)

  3. Merike kirjutab:

    Tõeliselt tublid lapsed on teil ikka küll :) Ja selliseid positiivseid postitusi on vähemalt mul küll suur rõõm lugeda.

  4. Helena kirjutab:

    Krista, sa pead selle ette võtma ja raamatu valmis kirjutama! – mida pidada silmas laste kasvatamisel või kasvamisel? :)) tunnistan ausalt, loeksin kohe heameelega!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.