Lill

minu lemmikud

Ma usun, et inimesed on õnnelikumad ja eluga seda rohkem rahul,  mida rohkem nad saavad kogeda positiivseid emotsioone. Mõne inimesega, nagu näiteks minuga, on see väga lihtne. Näidake mulle lihtsalt ühte armast titte ja juba olengi omadega plussis. Ma ükspäev käisin jälle lasteaias pildistamas ja pärast õhkasin, et vot seda ja niimoodi ma just tahakski teha. Natuke ainult korraga ja mida rohkem lapsi, seda lahedam. Üleüldse peaks inimesi rohkem nö vette viskama ja vaatama, kas nad ujuvad välja. Millegi pärast tahetakse liiga tihti enne paberit näha, kas keegi millekski üldse sobib, aga lõpuks on ikka nii, et kirega teevad inimesed neid asju, mille jaoks neil paberit ei ole :).

aaa ma kunagi ammu lubasin, et ma selliseid postitusi ei tee, et blogimaailm on täis neid, kes midagi asjadest arvavad, et ma räägin lihtsalt sellest, mis mina teen või teised teevad. Aga kui räägitakse, et kodu on nii tähtis ja lapsest ei saa asju kui kodu ei toeta ja kui mingi jama on, siis on ikka kodu süüdi. Samas ju kõik lapsevanemad visatakse täiesti tundmatus kohas vette kui neil selline pisike pamp kätele antakse. Uju nüüd ja vaata ainult, et kõik õigesti teed. Mina vaatan ju pea igat oma pisikest klienti ja mõtlen, et küll tal on ikka vedanud, et ta just sellesse perre sündis. Tänasel päeval imetlen ja kadestan neid lapsi, kes juba sünnivad mitme keelsesse perre või sünnivad sellises riigis, kus ei räägita eesti keelt. Juba nad juhivad :)

Uusi pisikesi peresid külastades on huvitav jälgida, kuidas need geenid edasi on läinud. Kes saab isalt enamus, kes jälle emalt ja pruunid silmad on minu eluaegne nõrkus olnud :). Kusjuures mulle tundub, et viimasel ajal mul on enamus pildile jäänud lastest pruunide silmadega :)

Rubriigid: beebid, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.