Lill

minu lux

Ma arvan, et kõik sai alguse 2009 aasta suve viimasest pulmast, nii umbes kuukene enne Kärduka sündi kui abiellus üks armas paar, kes elab Luxembourgis. Äkki sealt üks teine inimene sattus minu blogi lugema ja leidis, et tema tahaks ka pildile ja kuna me siis ühel suvel kaks aastat hiljem kuidagi seda sobivat aega ei leidnud, siis pakkumisele – aga äkki sa tuled hoopis siia pilti tegema, ei tahtnud kohe kuidagi ei öelda. Nii need asjad siis läksid ja esmaspäeval tulin sealt juba oma kolmandalt väljasõidult. Kokku on jäänud mu kaamera ette üle kolmekümne pere, mõni neist juba mitu korda, aga seekord käisin ka kaks korda fotokas kaelas linna peal ja mõtlesin, et teeks hoopis teistsuguse postituse. Ei kirjutakski nii väga otse nendest, kes pildile jäid, vaid mis mulle muidu silma ja kõrva jäi.

Kui ma 2011 aasta sügisel seal esimest korda käisin, siis esimene mulje oli rikas ja puhas. Ühtegi musta autot tänaval ei näe, sest ilma aukudeta sõiduteed on nii-nii puhtad. Majad üksteise kõrval tihedalt koos on nii linnas kui ka külas ja eesaedade ilukonkursi ei oleks lihtsalt võimalik korraldadagi, sest sellist, kes isegi teiseks võiks jääda, seal üldse ei olegi. Ok ma võib-olla nats liialdan, sest ma ikka ühte koledat ja räämas maja nägin ka, aga ikkagi, tundus, et inimestele läheb väga korda, mis teised neist arvavad. Seda arvamust ei suutnud muuta ka linnapilt, koos inimestega. Ülihoolitsetud ja kenasti kostüümis naised, kõgetele kontsadel ning ainult ja ainult ülikondades mehed. Väikese mööndusega oli küll mõnel mehel triiksärgi ja pintsaku all teksased, aga kingad olid ikka kallid :). Kuna lõunapausi ajal näeb kontorihoonete ümber nii palju jooksjaid, et endal hakkab juba piinlik, mis siis et erinevalt mittejooksjatest, mul paberkotis võileiba käes ei olnud. Lõunapausi ajal trennis käimine pidigi olema väga tervistav nähtus ja kuna mina vist olin seal kõige paksem inimene üldse, siis noh, saate isegi aru :). Kuigi inimesed on peenikese ja jooksevad lõunajal, siis elada võivad nad töökohast ka mitmekümne ja ka rohkema km kaugusel. Isegi teises riigis. Kiirteed on kohe niimoodi seatud, et neid, üks inimene autos, sõiduriistadele on kesklinna sõitmiseks mitu rida rohkem ruumi kui õhtul välja koju sõitmiseks.

Kuna minu silm ikka püüab rohkem selliseid vanu majasid ja eriti neid, mis ei ole teise maja küljes, siis selliseid ma eriti ei näinud. Ja kui neid maju ei näe, siis otsib silm loodust. Kindlasti on seal ka teistsuguseid metsasid, aga minu silm püüdis kinni kõrged hämarad pöögimetsad, kus metsalust kattis eelmise aasta lehelasu. Üldjuhul nende vahelt viivad läbi looklevad ja kitsamad teed, nii et silm puhkab mõnusalt. Natuke Saksamaa poole ja tuleb kodusem tunne ja kohe kaks sammu teisel pool võib olla nagu kõrge sein ees, viinamarja istandused nii kaugele kui silm ulatub. Kuna ma sattusin ka ühel hetkel sellisesse punkti, kus kahe sammuga sai ära käia kohe mitmes riigis, siis võibki igal sammul olla seal mitme erineva riigi tunne. Loodust nagu oli, isegi lehmad olid majade vahel söömas, aga kogu see loodus oli nagu puhtaks pühitud ja kallis. Igal pool oli tunne, et siin on inimese käsi mängus ja see inimese käsi suudab seal uhkusega kõike kontrolli all hoida. Ma nüüd aknast vaatan oma vaikselt võsastuvat heinamaad ja mõtlen, kumb see nüüd parem on. Mulle ikka meeldib mu heinamaa ;)

Kui emad, kes mu piltide peale jäid olid vist kõik eestlased, siis isasid, oli ikka igast maailma nurgast. Ei ole midagi, et naised on sinna välismaa meeste pärast läinud. Lihtsalt töö oli neid sinna kutsunud ja pole siis ime kui naabrile silma jääd või trennis keegi sinuga jutustama tuleb. Samamoodi linnapildis, et kui üle keskealised võib vist küll kohalikeks tunnistada, siis kiireid töiseid samme tegevad võivad olla pärit ükekõik kust – euroametnikke mahub sinna ikka vist veel palju, palju, sest neid maju, kus nad töötama peaks, tehakse järjest juurde. Ise nad seal naeravad, et kui poleks neid, kellele siis veel kohalikud oma kortereid nii kallilt üürida saaksid.  Elavad seal valdav enamus eestlasi  üürides kas korterites või ridaelamus. Osad julgemad, kes oma tuleviku tõsisemalt selle maaga sidunud on, on ka juba omale elamised ostnud ja isegi maju ehitatakse seal, kas siis üks või kellegiga kahe peale. Kuna eestlasi ikka on innustanud naabrist parem olemine, siis polegi imestada, et neil seal kõigil nii hästi läheb.

Ja lapsi teevad nad ka. Kuigi seal oma beebiga sa väga kaua kodus olla ei saa, kui sa just ei ole mõelnud ainult õhust ja armastusest elama hakata, aga seda muret, kuhu siis beebi panna, seal pole. Sõime koht on kindlalt olemas, aga kes ikka ei raatsi, siis on seal nii vanaemasid kui ka eestlastest lapsehoidjaid kohale lennutatud. Ikka meie inimesele turvalisem tunne kui et paari kuune beebi teiste omasuguste juurde hoidu jätta. Aga samas neid pisikesi eurooplasi, kellel juba paari aastaselt on ilma aksendita mõni võõrkeel suus, vaatasin ma küll kadedusega. Midagi sellist, mis mõnele siin meist,  tundub aastate pikkuse raske tööna, on neil seal muuseas juba käes. Kuna pea kõik pisikesed on seal sündinud, siis Eesti on neile kui üks muinasjutumaa. Käiakse siin suvel ja jõulude ajal. Pidu ja pillerkaar ja emal-isal aeg ainult nende päralt. Seda mõtet tasuks kohe hoida, sest äkki ühel päeval mitmekümne aasta pärast tahaks nad just siin muinasjutumaal elada :) Isegi jäi seal kõrva, kuidas üks koolilõpetaja tõsiselt kaalus just Tartusse arstiks õppima tulekut, sest seda saab siin ju ka inglise keeles teha. Kui ma ei eksi siis Euroopa lapsed käivad kõik ühes eelkoolis, kuhu minnakse nelja aastaselt, siis sealt kõrvalmajja järgmisse kooli ja 12 aastaselt jälle kõrvalmajja, sinna kus kõik pikad inimesed on ;) Nägin oma silmaga ka ühe 12 aastase tunnistust. Hindeid neil seal ei panda, küll aga ristikesi. Arusaadavalt, et mida rohkem parema poolses kastikeses see ristike on, seda naeratavama näoga ema seda rida loeb. Mis aga kaugeltki ei tähenda, et vasakpoolsemas kastis poleks lootust. Kokkuvõtteid tehakse kolm korda aastas. Peale esimest perioodi räägitakse lihtsalt vanematega. Peale teist saad siis oma ristikestega tunnistused ja kolmandal korral märgitakse juurde, kas on edusamme. Ei võrrelda teiste, vaid ainult sinu endaga. Mis mulle aga veel eriti meeldis, et neid ristikesi oli ühe aine juures kohe mitu-mitu. Ei olnud nii, et matemaatika – neli kasti ja kolmandas siis rist. Igal ainel oli veel mitu eraldi rida ja mis siis, et matemaatikas arvutamine just sinu see kõige tugevam külg ei ole, aga seal oli ka rida – tiimitööst osavõtmine või siis omaalgatus ja initsiatiiv. Kokkuvõttes võisid sa ikkagi matemaatiks väga tubli olla :) Mulle selline tunnistus ja suhtumine väga meeldisid ja ma ei saa aru, miks meil nii ei võiks olla. Kujundav hindamine oleks ju niimoodi palju lihtsam kui meil, kus iga õpetaja peab pastakast iga õpilase kohta värvilise jutu paberile saama.

Käisin ka ühes balletitunnis, kus mulle jäi mulje, et tegutsemisrõõm on palju-palju tähtsam kui millegi (võib-olla) kättesaamatu saavutamine. Kuna seal olid klaasist seinad ja natuke sain silmanurgast jälgida kohe mitut-mitut trenni, siis higipunn otsa ees, ühestki pisikesest baleriini ei vormitud ja peale trenni valisid paljud kastist ikka suurema jäätise :)

Kuna minu kaamera ette on jäänud ainult üks päris luxemburglane, kes küll on oma äärmiselt lõbusa olekuga arvamuse neist kenasti kõrgele seadnud, siis kõik muud jutud neist on vahendatud :). Näiteks on seal riigis teenindaja kuningas. Restoranis teenindavad sind valdavalt keskealised oma eluga rahulolevad mehed ja ma ei imestanud kui ühe imelise lillepoe leti taga kaks viiekümnandates meest lilli seadsid. Tööd teha seal armastatakse, kuidas muidu siis see puhas-rikas mulje saaks olla :) Eestlasi on seal ka juba mitusada ja aktiivsemad neist utsitavad ka teisi koos tegema ja mitte kedagi, kes seal eluga rahul poleks, ma ei näinud.

Kuigi nüüd jääb mulje, et peaks ka kohvreid pakkima hakkama (ma kohtusin ka perega, kel seal elamise staazi vaid paar kuud alles), siis ma ikka jään natukeseks veel siia ;)

vaated alla orgu on põhilised turstikad :)

Noh ja kui sa juba sinna alla orgu vahid, siis see koht peab ka olem ilus :)

lõunal jalutavad enamus inimesi ringi võileib käes või käed taskus :)

imelise lillepoe vaateaken. lillast roosaks ja sealt edasi poes sees olid punased lille, mis läksid edasi kollaseks kuni siis teisel pool ust oli vaateaken valge

minu lõunasöök. Seal ma sain esimest korda makroone – sooja soovitusega osta neid ühest kindlast poest. Pärast esimest naudingut ma naiivselt arvasin siiski, et mujal on need sama head…aga vot ei ole.

mõned mulle väga meeldinud uksetagused. Vanalinnas olid need ikka väga teistsugused, kui mujal.

kõik turistid tegid seal pilti :)

kõik rõdupiirded ja muu sarnane olid pitsist :)

ühest poest vanalinnas jalutasin ka läbi :) Hinnad on vanalinnas ikka ilusad – suured ja ümmargused :)

näete jah – kõik läigib :)

ahistasin fotokaga turiste :) kusjuures ma arvasin, et see kõndiv kolmik on juba mingid muud mehed ja ei saanud aru, mis üks neist kobisema tuli, et miks ma neid koguaeg pildistan :)

See logo on üks väike mälestus sellest, kuidas me Kallega umbes 15 aastat tagasi seal esimest korda käisime ja ta “oma firma logo” sealt ühe maja seina peal nägi :)

Kui ma sinna veel peaks sattuma, siis teeks pilte moodsast linnast ja pöögimetsast :)

Rubriigid: Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele minu lux

  1. Kersti kirjutab:

    Nii tõsi! (kestvad ovatsioonid) Noid eraldiseisvaid maju pole jah, “vanalinnast” ehk leiab mõne. (no vanalinn on meie mõistes ikka see, mis Tallinnas näiteks on :)
    Mina näen natuke ka teistsugust Luksemburgi. Meie kodutee läheb nimelt mööda rongijaamast ja ühest süstlavahetuskohast. Sealsed kliendid ei kanna kalleid kingi … Meil Paulaga on üks nn oma kunde, kedame kutsume nimega Une-minute!. Välimuselt võiks arvata, et tal aastaid päris mitukümmend (ikka kolmest rohkem), ent elu on teda räsinud ja eks ta ole lasnud end räsida ka parasjagu – nahk on tal krimpsus ja kortsus, kuna sinna alla pole kogutud ei talve- ega suvevarusid. Juuksed sagris, silmade ümber võib aimata, et on tehtud katseid ennast meikida. Liikumine on vaevaline, seda erinevatel põhjustel. Nime sai ta sedasi, et jäi ükskord bussist väljumisega hilja peale ja uksed pandi kinni ning siis ta hõikaski kõva häälega üle bussi: “Eeee!!! Une minute!”
    Krista, las see heinamaa olla jah! Eestil/meil tasub hoida oma loomulikkust. Siinpool ehk luxis näib elu-olu olema liiga …kammitsetud ehk? Ja see kehtib liigagi tihti ka inimeste kohta. Luksemburg peaks (eks ta ole ka)sisserändajatele tänulik olema, muidu manduks nad siin ära. Eestil ei ole läänest vaja suuri eeskujusid otsida, ent üht-teist kasulikku leiab siit küll :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.