Lill

minu päev Liisuga

Hommikul kui ma üles ärkan teen päevastest plaanidest nimekirja. Osad asjad on juba kirjas, aga kõik lüngad tuleb veel täita. On olemas vihmase päeva variandid ja siis veel päikesega ja nimekiri saab ikka pikem kui päevas tunde, sest osad asjad on ju juba eilsest või eelmisest kuust :). Eile läks käiku vihmase ilma nimekiri :)

1. Kuidas jagada lapsi. Ketlin oli kutsutud sünnipäevale ja arusaadavalt tahtis ta minna sinna üksinda, mis siis, et ka Liisu ja Kärt kutsujat oma sõbraks peavad, aga nad on ju ikkagi lihtsalt tited :). Kalle saab Ketlinit viia, aga minu nimekirja ülejäänud punktid on Tallinnas ja ma võtan siis näiteks Liisu kaasa ja Kalle saab päeva Kärdiga üksinda ;), mille ta arvatasti siis seal sünnipäeval veedab …

2. Panin ennast reatusreerimise kursusele kirjal. Päris ehituskooli ikka ei julgenud minna veel, et vaatan kursuse pealt, et kuidas tunne on. Omaks tarbeks varandust oleme kogunud rohkem kui rubla eest ja teha oleks oi kui palju. Aga on ainult selles, et enamus mööblitükke on nii suured, et nendega päris muuseas esimesse tundi ei marsi – tere siin on minu riidekapp, mille mõtlesin korda teha. Kuna eelmine päev kolis meile üks vana klaver ja selle asemel, et teisele korrusele minna, pidime ta suurde tuppa panema ja üks logisev lauake kaotas oma koha. Hea kerge üle õla visata ja tundi minna.

3. Hoolimata sellest, et mul nagu peaks puhkus olema, pildistan ma edasi. Äkki see ongi mingi oma vabandus, et tegelikult on puhkus, siis ei olegi nagu päris töö ja on palju mõnusam…igatahes järjekordne katse juba viimase vindini venitatud pildistamine ära teha, jookseb vihma ja tuule tõttu liiva :) Lükkame edasi :)

4. Kino. Tantsufilmi vaatama. Ei mitte seda, vaid seda teist, kus lapsed balleti karmi eluga tutvust teevad. Mulle väga meeldivad tantsuga seotud filmid-saated, aga siis peab olema ka seda teist poolt ja mõtet ka. Mul on tunne, et mida vanemaks saad, seda rohkem hakkad mõtlema ja seda rohkem meeldib kõik, mis paneb mõtlema :)

Hakatuseks sobib selline plaan küll. Kärdukale rääkisime kodus, et Liisuga lähme hambaarsti juurde (sorry sõbrad hambaarstid), aga see oli ainuke pähetulev asi, kuhu ta võib-olla kaasa tulla ei taha. Eriti hästi ei õnnestunud, sest ta ikka tahtis ja sünnipäeva ja ema kaalukauss oli ikka minupoole kaldu. Ketlin ikka veenis natuke ja meie Liisuga läksime laud seljas restaureerima. Nimekiri näpus käisime ehituspoest läbi ja loomulikult ei leidnud me seal peaaegu mitte midagi. Isegi liivapaberi riiulis oli minu paberil olnud numbrite kohal tühjad riiulid. Tangid-kaabitsad-lahustid…ei midagi. Kinnaste ja liivapaberiga jõudsime tundi.  Tundi sattumine oli ka naljakas. Algul olin ikka ehituskooli mõelnud ja siis ükspäev fb ühte fototeemat lugedes vaatasin, et ohh minu füüsikõpetaja kah kommib. Mis ta siis muidu teeb..aa näed käis perega Eesti ringreisil…ja mis ta naine muidu teeb siis…näed sadulsepp on…ja näed kohe algab kursus…ohh ma panen ka ennast sinna kirja :) … huvitav kuhu ma selle ristikese teen kui küsitakse, et kuidas ma sinna kursusele sattusin. Et mul oli koolis füüsikaõpetaja ja et ma küll füüsikas palju targemaks ei saanud, aga seda mäletan küll, et ta ütles, et minu allakäigu trepp elus on väga kiire …. kui just mõni hea mees mind ei päästa :))))

Sain abiks kaabitsa ja ligadilogadi lauakesest, millel suht ainult emotsionaalne väärtus, hakkas kummalise pruuni möksi alt ilus puu välja tulema. Fotokat mul kaasas ei olnud, aga õnneks on seal ikka enne olek ka alles ja saan järgmine kord pilti teha. Jõulise naisterahvana polnud mul eriti keeruline üks õpetaja kaabits pooleks murda ja seega järgmine kord lähen kahe kaabitsaga tundi ja liivapaberit võtan ka rohkem. Liisu – superlaps – istus naerates kõrval. Värvis raamatust pastakaga lõvisid ja käis vahepeal mind kallistamas.

Lihvitud-silutud-imetletud-rind kummis läksime vihma kätte tagasi. Natuke kurvalt vaatasin kooliminejaid. Miks siis ikka ei võinud kõik lapsed täna kooli minna. Kui vahepeal oli jutt, et tõstaks koolialguse lähemale, et kevadel ja talvel pikemalt vaheaega pidada, siis olid põhilised argumendid, et lapsed on alati 1. septembril kooli läinud ja see on inimestesse sissejuurdunud. Mulle siis järelikult ka, sest oli ju küll kahju, et minu esimene laps ei alustagi kooli esimesel, vaid hoopis kolmandal, mis on ju ikkagi mingi suvaline kuupäev. Samas nii armas, et väga paljud ikkagi hoidsid traditsiooni :).  Meie läksime hoopis pliiatseid ostma, et lõvi saaks pildile õige värvi.

Esialgu läks Liisu üksinda. Julges küll, aga pliiatseid ei leidnud. Koos pidime kah otsima, sest silm on harjunud riiulilt otsima, aga koolitarbed olid kõik ainult laual.

Kohvikusse…Me ju ikka käime kohvikus ja kahekesi peab kohe kindlasti minema. Valisime minu lemmiku F-hoone ja sealt leidsime ääreni täis saali ja uue menüü ning ühe vaba laua ka :). Kuna mul lihaga on viimasel ajal naljakas suhe, eks see vist käib selle liigse mõtlemise juurde, siis F-hoone lihata söögid on juba pikemat aega mu lemmikud. Mulle nii meeldis, et ilma Ketlini mõjutuseta võttis Liisu hoopis kartulipudru ja lihapallid (muidu oleks kindlalt pasta võtnud) ja sõi kõik ära. Koogi sõime kahe peale. Kiidusõnad sai ka meie ettekndja. Natuke aega tagasi oli samal ettekandjal proovipäev ja kärsitu mina olin valmis talle juba appi minema, siis nüüd lendas ta saalis ringi nagu oleks seal alati olnud ja minu silma paneb küll särama kui ettekandjad mitu sammu korraga mõtlevad ja mõnusalt asjalikud on.

Kinoni oli veel aega ja mul kotis jänes ja suur hunnik ümbrikuid. Minu töö koosneb kolmest etapist – pildistamine, piltide valmis tegemine ja plaatide saatmine. See viimane on raudselt minu kirstunael ja vahel, mis vahel, päris tihti, venib see piinlikult pikaks…ikka paanikas meilideni, et nüüd on plaat kadunud…aga ei ole, täitsa mul siin lauanurgal. Ühesõnaga suur pakk sai jälle teele pandud ja üks meile unustatud jänes kah.

Edasi jalutasime kinno. Rahulikult ja jutustades. Vihma enam ei sadanud ja täitsa mõnus. Kuna kinoni oli ikka veel aega, siis astusime läbi raamatupoest. Kui ma endale ei oska eriti midagi osta, sest lugemisraamaud võtan ikka raamatukodust, siis lastele meisterdamise-mõtlemise-kirjutamise-arvutamise-kleepimise jne raamatuid võin täitsa lõdva randmega osta. Paraja portsuga varustatuna olime juba valmis lahkuma, kui ikkagi võtsin endale Minu supilinna kah – Eveli soovitusel. Minu raamatute sari on ainuke sari mul kodus ja see rida ikka täieneb.See on minu põlvkonna inimeste nägemus praegusest maailmast. Täpselt nii kirja ja nii kallutatud kui eirnevalt inimesed maailma näevad. Peaks praegu igasse peale lugemist kirjutama, mis ma arvasin, oleks võib- olla lastel kunagi huvitav vaadata.

Kinno kutsusime Katrini ja Liisa Maria kah kaasa, kes tulid otse balletikooli aktuselt ja film mulle meeldis – südamlik ja mitte liialt üle ning mõnusa väikese siira huumorivürtsiga. Ainult ühe järelduse saab teha – eduka ja kaugele jõudnud lapse taga peab olema pühendunud lapsevanem ning sellest ei piisa kui lapsel ainult meeldib – kirg peab olema ja selle tarkuse ütles 10 aastane poiss, kes loobus :)

Baleriiniks Liisu saada ei taha, sest see on ikka nii raske. Mis siis, et ilus…raske on.

Edasine ühine jalutuskäik käis ühest toidupoest läbi teise, sest õhtuks tellis Liisu kõigi lemmikut soolalõhe. Mõnusalt kummaline on Selveris poes käia. Võtad sealt sissepääsu juurest omale vidina ning lihtsalt topidki asjad kotti. Liisu piiksutas ja minu panin asju kotti. Kiirelt käib. Siiri ütles, et kui neid minusuguseid liiga palju saab, siis kassapidajatel pole enam tööd ja sellest on kahju, aga mulle meeldib vahelduseks iseenda kassapidaja olla. Veel mõnusam on see, et sinna maksmise keskusesse on tööle võetud üks noormees, kes sobib sinna kui rusikas silmaauku. Mul nats kahju, et ma talle seda ei öelnud, aga noh, arvestades meie interneti pisikest maailma, siis ma üldse ei imestaks kui ta seda juba homme hommikul teada saaks, et näed üks koduperenaine oma blogis kiitis teda :))). Silm särades kinnitas nii minu, kes 2,5% siidripudeliga vehkis ja ka kõrval oleva keskealise härra, vanuse piisavaks :)

Koju sõites kuulasime Kuku raadiot. Kuna ma endalegi üllatuseks olen sellel suvel maha sõitnud 15 000 km (vanasti ma sõitsin terve aasta jooksul ka vähem), sest näiteks 4 korda käisin Saaremaal pulmas ja tuleb välja, et see ei olegi ainult kiviga visata, siis Kuku raadio on üks vähestest, kus räägitakse ja tundide kaupa öösel sõites saab niimoodi palju huvitavat teada.Eile kuulasime Nargen festivalist. Ise mõtlesin, et kui kahju, et mina tunnen ainult ühte inimest, kes sinna minna võiks ja hommikul fb nägin, et käiski :)

Nüüd võib muidugi mõelda, et aga mis Liisu, sest me ei käinud ei lastefilmi vaatamas, et kuskil nukumuuseumis, aga vot niimoodi meeldibki talle kõige rohkem. Saab olla ühe terve päeva täiskasvanu maailmas. Talle kohe meeldib niimoodi ja ei vingu ega kurda ega virise ja nagu sõbranna Katrin ütles, et ta istubki säravate silmadega ja tal päriselt kah ei ole igav.

Liisu ja minu uus lemmikkleit. Sobib talle igas mõttes. Pakkusin poes ka teistele, aga teised ei tahtnud.

Rubriigid: Keit Liis, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

4 kommentaari postitusele minu päev Liisuga

  1. Jutta kirjutab:

    Selle füüsikaõpetaga meenub ajaloost seik, kuidas ta poisse ebapedagoogiliselt kriidiga loopis kui nood omavahel lobisema sattusid :)

  2. Kairi kirjutab:

    Liisu on ikka nii lahe! Ja vat just selliste kleidikeste pärast võiks meil kunagi ehk üks tüdruk kah olla:)

  3. Anu kirjutab:

    no näed, sinu endine füüsika õps on siis minu endine kolleeg ja tema kaudu sattusin ka mina nii pooljuhuslikult restaureerimise kursusele :) ma siis käin teises grupis nähtavasti, kuna ma sind näinud pole :)

  4. Külli ja Paula kirjutab:

    meie Liisu… nii armas….

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.