Lill

minu vend

Ma vahel mõtlen, et kui palju meil Eestis on neid suunamata jäetud andeid. Nõuka aeg oli kuidagi selline, et parem kõik ühe labidaga ja mida märkamatum labidas, seda parem. Ei jõua ma ära kahetseda kogu seda maha surutud loovust. Sõbranna Maris rääkis, et tänasel päeval nende koolis pidavat lausa kohustus olema leida igas lapses üles tema tugevad küljed ja teda siis õiges suunas lükata. Noh ikka nii, et oleks huvi ja õhin.

Kahe kärsitu äärmise lapse vahel on meie pere keskmine vend rahulik ja mugav. Ei torma tema pea ees tegudele, sest aega ju on ;) ja ei võda midagi see, kellel suures kõige rohkem asju on. Oh mu järgmine postitus lükkab selle küll kohe ümber, aga mis siis.  Ühesõnaga see vend võtab vahel ennast kokku ja teeb imnetlusväärseid asju.

värvis koridori seina ühe osa mustaks. Teipis sinna puu peale :) Ülejäänud seina värvis sellise paksu värviga, mis näeb välja nagu krohv. Ei pidavat kahjuks üldse pop värv olema, sest poes seda ei olnud ja pidi laost tooma. Minuarst väga lahe.

Vanemate juures kapi peal oli kohviveski. Päevi näinud ja tuhm ja siis ükskord torkas teine kuidagi eriti silma. Vend oli ta puhtaks teinud.

On asju, mis kõrvalt vaadates tunduvad lihtsad. Ahh mis see siis ära ei ole, nühid tunnikese ja ongi puhas. Omast kogemusest võin öelda, et pole see midagi nii lihtne ja kiire. Nühid ja nühid ja nühid veel. Vanade asjade korda tegemine on ikka suur ja kallis töö, aga iga selline töö on tulemust väärt.

Rubriigid: muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele minu vend

  1. Mari-Ly kirjutab:

    Kui tubli vend ja kui tore kui òde on venna ùle uhke!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.