Lill

munadest

Elu on kuidagi tõsiseks läinud ja ma tean kelle süü see on – feissbuki oma. Ma olen kenasti aastaid suutnud vältida ajalehti ja uuudiseid ja telekast tulevaid koledaid saateid. Elan oma roosa mulli sees ja kui päeva jooksul naerda ei saa, siis on jama. Blogi on ka olnud selline iroonilise muigega ja nüüd…

Teed hommikul feissbuki lahti ja üks sõber kiidab ühte artiklit ja teine teist ja mis need on – enamus neist ühiskonna kriitilised. Igal ühel kuskilt king pigistab ja igal ühel om arvamus, mida tuleb maailmaga jagada. Kalle ütles, et eks sa ise tead, mis sõbrad sul on. Temal on küll seal paar huumorisõpra, kes nalju jagavad ja saab küll seinalt muige näole. Ma saan ka, aga ma ikkagi unustan ennast ka neid artikleid lugema ja oleks siis ainult artikkel, kommid ju ka. Kas siis artikli juures või läheb elavaks aruteluks fb seinal. Ole siis mees ja hoia kõrvale.

Natuke aega tagasi oli teravalt üleval lastega seotud teemad – kas ja kui palju me neid ikka armastame. Ühelt poolt tuli välja, et lapsed ikka on väga ok, aga need vanemad, kes ei tee just nii nagu mina teeks, vot need ei meeldi. Teiselt poolt on lapsi meil vähe, peaks olema rohkem, sest kes see töötab kui meie penskarid olema. Täna hommikul räägiti raadiost, et Tallinnasse on 4000 lasteaiakohta juurde vaja. Mis mõttes siis lapsi vähe on kui kohti puudu ja nagu ma aru saan, siis lapsed ei ela mitte Tallinnas, vaid Viimsis ja Peetris :)

Ühesõnaga võta sa nüüd siis kinni, on neid palju või vähe või nad sünnivad valesse kohta ja valedele vanematele või ma ei tea. Ahjaa ja siis veel see, et Jüri Mõis ütles umbes nii, et kui sul on neid lapsi veel rohkem kui üks ja sa tõesti mõtled, et olekski siis see tõsiselt võetav lapsevanem, siis sul on kolm emadepäeva pidu, kolm jõulupidu, mõni laps käib iga nädalavahetus võistlustel (selle ma panin praegu ise juurde) ja teisel on vaja kuskil esineda ja kolmas tahab, et sa temaga kelgutama lähed. Millal siis tööd teha nii, et higipull otsa ees on?Tundub, et pühendunud lapsevanemal lihtsalt pole aega tööl käia. Või siis teedki nii nagu meie peres, hommikul vara või õhtul hilja või nii et lapsed teises toas taldrikuid lõhuvad samal ajal ;)

Ühesõnaga keeruline elu see lastega elu.  Ja see kõik pole veel pooltki nii keeruline kui su lapsed on terved ja tublid. Planeeri, mis sa planeerid, aga kõik siin elus ei lähe kõigil ju veel nii…

Kõike seda ma siis ühelt poolt ja teiselt poolt mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et minu kolm last on mu ainukesed pensionisambad, mis 30 aasta pärast loevad ja praegu on parem mitte midagi nässu keerata. Keegi tark ütles ka veel, et suhe vanemate ja laste vahele jääb eluks ajaks selliseks nagu ta on alati olnud. Täpselt sama ebaviisakalt nagu ma lapsena, räägin ma oma vanematega ka praegu ja täpselt samamoodi käsib mul ema mul mütsi pähe panna ka praegu, kui ma uksest välja minema hakkan. Ehk siis vähemalt mulle tundub, et lapsi peaks kohe võtma kui päris inimesi ja 3 ja 33 aastase suhe peaks olema laias laastus nagu ka 33 ja 63 :)

Tuleks nüüd korra munade juurde ka. Nädala alguses võtsime kokku – Kallel suur ülestõusmispüha, kus ühel päeval oli teenistus juba kell 8 hommikul või siis kell 7 õhtul,  minul mitmepäevane fotofestival koos koolituste, võistluse ja peoga, sõbranna sünnipäev koos teatri ja kohvikuga :), Liisul kaks sünnipäevakutset ja Ketlinil üks esinemine. Kõigele lisaks tahtis Ketlin, et me värviks mune, et pühapäeva hommikul saaksid nad koos otsida aiast mune, kus üllatus sees,  nagu Bullerby lastes ning kiivimagustoit võiks ka olla :)

Kõik läks veel paremini kui esialgne ülikeeruline logistline plaan tundus, sest lõpuks me värvisime mune sõprade juures, mis oli suur lisapluss lastele, kelle arvates me käime liiga harva külas. Käisime uues kohalikus söögikohas, kus toit oli parim, mis ma siinkandis saanud olen ja mul on siiralt hea meel, et nad olemas on. Minge kõik ja proovige! ning kuigi ma oma peole ei saanud, siis mis siis, tuleb uus ja parem, aga siiski üks öö istusin tunnikese mustas puudlis …ning mis põhiline – mu pensionisambad olid rahul :)

appi ma enam ei mäleta, mis päev see oli…reede vist ikka…käisime lastega sõprade juures mune värvimas. Kuna nad nii kenasti mängisid ja mina seal olin seal oma missiooniga – pereisa rõõmiks armastuse pilte tegemas ;), siis olime juba alla andmas, et ahh ei viitsi värvida, aga ikkagi võtsime kokku ja värvisime. Kui teistes peredes võib-olla lapsed päriselt värvivad ise, siis meie kuus last vahtisid küll turvaliselt köögimööblil kui suured inimesed värvipotte jagasime või sibulakoori vaheldumisi mustikatega sukkpükstesse toppisime.

pühapäeva hommikul olid siis lapsed rivis – Ketlini muna on Ketlini toas ja Liisu muna on Liisu toas ja Kärdu muna on …meie magamistoas. Südnatlõhestava nutu peale pidin Kärdu muna tema tuppa ümber peitma, mis siis, et seal suur mööblivärvimine pooleli on…kui on igal ühel tema toas, siis on tema toas!

pildi jaoks pidid kõik ilusad riided selga panema. Ei veena, et tegu on alussärgiga, sest ükskord pani ta siis selle peale teise samasuguse :)

käisime kuulasime Kallet ja Ketlinit. Meie kirikus on väga külm, va need kohad, kust põranda sees on auk ja kust siis sooja puhub. Kuna me püüame ennast alati sinna istuma sättida ja meie väikesed pingviinid siis mantlid seljast ära kisuvad, siis ülejäänud inimesed vaatavad neid nii ehmunud nägudega…

Sellel pühapäeval tellis Kalle laulustuudiost tüdrukud esinema. Mul kohe heldimuse klimp kurgus kui ma proovi nägin. Nad ise, nende hääled ja sõnad kokku oli nii südamesse minev…

Kas nalja ka siis sai…ikka sai… Kärdukas kukutas oma värvilise muna maha, vaatas sellele oma toolilt järgi ja teates üle laua – ei läinud katki, ausõna ei läinud.

Rubriigid: Kalle, Kärt, Keit Liis, Ketlin, Krista, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

6 kommentaari postitusele munadest

  1. Triin kirjutab:

    Ja ka Feissbukist….Igasuguseid artikleid ka minu sõbrad jagavad ja kiidavad. Ja ma olen paljudes pettunud, sest millegipärast ma arvasin, et minu feissbuki sõbrad mõtlevad ka maailmaasjadest nagu mina. Või siis vähemalt need, kes mulle korda lähevad. Naiivne.
    Aga ilusaid pilte teed sa ikka, raisk!

  2. Krista kirjutab:

    http://arvamus.postimees.ee/1188694/mari-liis-lill-mis-on-sellel-pildil-valesti

    seletamisest ma ju just alles rääkisin. Kuidas tuli mul täna mõte kirjutada selline postitus, kui samal ajal keegi teine oli selle juba valmis kirjutanud (100 korda sisutihedamalat muidugi) ja ootas, et seda ette lugeda…..täitsa naljakas ju :) ja nüüd mu sein FB on täis neid Mari-Liisi artikli jagajaid :)

  3. Katariina kirjutab:

    Ja minu arust on umbe küüniline see “lapsed on mu pensionisambad”-väide. Muidugi on võimalik, et ma ei ole sellest aru saanud, aga võtab ju õõnsaks kui mõelda, mitu sammast ma ise pean varsti olema ja samal ajal veel suutma tulevasi sambaid kokku mörtida.

  4. Katariina kirjutab:

    FB-st.. Ma ka. Kogu aeg miski löökaugud ja kapist välja tulemine ja siis jälle kapistumine ja kõige lõpuks Paleo dieet. Aga õnneks on mul üks töökaaslane, kes käib ühe poliitiliselt ebakorrektse noormehe kakanaljade lehel laikimas ja nii saan minagi vahel põsele naerulohu.
    Aga naerda tahaks küll kohe nii, et rada taga.. Kui sul mõni selline koosolek plaanis, mis hõlmab tuntud humoriste (Frikatell?) siis ma olen kohe kohal.
    Ja teie kirik on nii ilus. Mul oleks vaja lapsi ristida.

  5. Köögikata kirjutab:

    Mina usun ka kindlalt vaid oma nelja sambasse. Ja ei jõua oma dividende ära oodata (Piia, väga hea tähelepanek!).
    Ja seda olen samuti tähele pannud, et kui on logistiliselt ülikiired ajad, siis jõuad kuidagi eiriti palju ja eriti just siis, kui lapsed ka veel midagi soovivad. Võtad lihtsalt mingiks hetkeks aja maha ja kui miskit kaduma lähebki, siis selgub, et see ei olnudki see kõige tähtsam ja oluline asi.
    Ilusat kevadet teile kõigile!

  6. Piia kirjutab:

    Mulle ütles ema ükspäev, et ta oli kuulnud, et lapsed olevat investeering ja lapselapsed dividendid. Ta nautivat täiel rinnal dividendide väljavõtmist :)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.