Lill

omad lapsed

Polegi ammu midagi neist kirjutanud. Ei tea kui kaua veel üldse lubatakse, samas äkki ei keelatagi :) Fb kontot pole veel kellegil neist, nii et nii suureks nad kasvanud veel ei ole.

Ketlin on ikka rõõmus. Teda on lihtne lõbustada ja naer on ju nakkav, nii et nalja temaga saab. Liiga minu moodi ja tundub, et järjest rohkem. Loodan ainult, et erinevalt minust endast , suudan talle olla ühel päeval õiges kohas oma toetava õlaga kohal olla ja käest kinni haarata ja siis teiselt poolt jälle lükata kui on vaja väikest tõuget. Oma soovis parim olla, on ta ka juba ise väiksed vitsad saanud. Kui ikka ei harjuta, siis jääb konkurss ära. Nats nagu heidutas, aga andis ka hoogu juurde. Hea, et ta ise suudab kenasti järge pidada ja kõik kontrolli all hoida.

Ükspäev käis rahvastepalli võistlustel. Eelmine õhtu ütles, et see Kohila võistkond on ikka karm. Reegel number üks – ära saa pihta, see on jubeeeee valus, reegel number kaks- ära püüa mitte ühtegi Kohila palli, kui see just surnud pall ei ole ….jube valus. Kohila vist võitiski ja nemad said 6/9. Ega ei läinudki palju aega mööda, kui ta teatas, et ta nüüd läheb jalgpalli võistlusele. Minu küsimärkide peale ütles, et mis mõttes, üks tüdruk on kunagi jalka trennis jäinud ja 7 tüdrukut käib kossu trennis. Ja muidugi, see teebki ju ühe jalkatiimi suht võitmatuks :)…. Kuida neil siis läks, kolmanda koha said….aaa ja võistkondi oli ka kolm. Ise muidugi olid jube õnnelikud :). Homme läheb lugemisvõistlusele ja ülehomme kohalikule laulukarusellile ja siis pranglima ja siis veel õpioskuste olümpiaadile. Ja tahtis meiega kodus mingit diili teha, et kui tema harjutab iga päev 45 minutit klaverit, siis saab ta……hmmmm…..mmmm…. ta ei tea, mis ta tahaks :)

Ja siis meie keskmine. Ühest küljest on temaga ikka väga lihtne, aga teisest küljest on ta meil udupea. Jälle minu moodi, aga teistmoodi :). Koguaeg peab meelde tuletama, mida kõike veel pidi tegema. Samas kui ei tuleta, siis saab ka kõigega väga hästi hakkama ja kõik oma käigud-asjad tehtud. Ma ikka kartsin, et äkki temaga peab nüüd koos õppima hakkama, aga siiamaani on vist hästi läinud, sest tunnistuse jutt mulle meeldis ja õpetaja pole ka kurtnud. Järelikult siis läheb hästi. Trennis käib ka suure innuga ja eriti lahe on teda vaadata kui ta suuremate trennis on. Ise kõige pisem ja jookseb seal teistega võidu ning alla ka ei jää, mis siis, et osad on ikka rohkem kui pea jagu tast pikemad. Järgmine nädal läheb võistlustele ja eile kui me natuke trenni piilusime, siis tundus, et koguaeg ei jooksegi ainult niisama edasi-tagasi :). Ega ta kodus on ka paras sahmerdis. Kui ülejäänud pere meil ikka väga kiirelt ja kergelt võtab diivani kuju, siis tema on pidevalt kuskil tagurpidi või kuskil otsas või millegi all. Küsid, mis teed, siis vastab ikka – ahh mis, ma ei tea :) ja naerab. Mitme lapsega saad väga lihtsalt kõik kasvatusteooriad korstnasse kirjutada. Näiteks see, et selleks, et laps loeks on vaja, et vanemad ka loeks. Jaaa muidugi….mina loen ja Kalle loeb ja Ketlin loeb…aga Liisu…. ta loeb ka kui ta seda ära ei unusta, aga tal on vaja koguaeg midagi muud sehkendada ja siis ta unustab ennast näiteks hoopis legodega mängima.Ükspäev ma kohe ütlesin, et homme hommikul toast välja ei tulegi kui loetud on ja ikka nihverdab ja midagi muud tegema. Aga ta ikkagi püüab ja tahab ka olla tubli :) Igaal juhul, üks mis kindel, kui mul abi vaja, on siis ma hüüan alati Liisut ja ta alati aitab ka.

Erinevalt meie printsessist, kes tahab, et kõik teda hoopis aitaks. Või siis ka mitte. Soovitav ikkagi oleks, et kõik käiks tema järgi. Ma mõistan teda väga hästi. Tegelikult tahaks ju kõik seda, tema lihtsalt ütleb selle välja. Ütleb ta ikka palju. Nüüd, kus kõik tähed ka tänu logopeedil olemas on, siis seda rrrri põrinat ja kenasid kõhhe on ikka mõnus kuulata. Kuna ta enne ütles k asemel t, siis vahel saab nö vanadel sõnadel kõhhe liiga palju, aga muidu on küll super. Tema emotsioonid käivad ikka kõige suuremate kaartega. Ükspäev kui nad Liisuga verandal midagi vaidlesid ja Liisu suust kostis ainult – Kääärt, Kääärt….siis ma ütlesin kõrval Ketlinile, et sõna Kärt on meie peres raudselt see sõna, mida kõige rohkem kasutatakse. Selle peale karjus Kärt verandalt – ei… ma ei ole paks….. kuna see teooria, et ülekeemine on puhas suhkrulaks, on veel ümber lükkamata ja see meil ikka paar korda on omavahelistes juttudes see teemaks olnud. Ükspäev autos kui ta pidi umbes täpselt 5 minutit rahulikult istuma ja ma ikka juba päris kurja häälega küsisin, et kas ta tõesti ei suuda ennast kokku võtta, siis vastas, et ise ma õpetasin teda kommi armastama. Temaga tegime me küll nüüd ühe diili ja vaatame, kuidas õnnestub….siiamaani päris hästi :).

Muidu ikka päris tihti vaatame, et kuidas ta nüüd nii suureks kasvas ja nii tubli ja asjalik on ja tundub, et saab ka päris hästi hakkama. Lasteaiast öeldi ka, et pole enam midagi nii vaikne ja tagasihoidlik :)

Aga kõõlusid mul siin ükspäev ukse vahel ja tegime siis mõned pildid. Ma mitte ei pea neid meelitama, vaid pigem ähvardasin, et kui nad ennast kokku ei võta, siis ma rohkem ei tee :) …. aaa ja siis Kärt ükspäev küsis, et kas tema peab ka fotograafiks hakkama kui suureks saab. Ohkas siis kergendatult, kui ma vastasin, et ei pea :)

Rubriigid: Kärt, Keit Liis, Ketlin, muu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

Üks kommentaar postitusele omad lapsed

  1. Leila kirjutab:

    Krista, sul on nii ilusad tütred! Mulle meeldivad sinu kokkuvõtted lastest! Missugune varandus see on tulevikus!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.