Lill

ootame

Minu arust on praegu ütlemata mõnus oodata. Ma ju tean, millest ma räägin, mul ju omal 2 päkapikku. Samas ootama ei pea ju beebit, vaid ka päkapikud sobivad väga hästi.

Huumorinurga kõrvalpõige – Kalle nägi telekast reklaami ja hüüdis, et oi kui täpne ajastus, nüüd mul ongi sulle jõulukingimure murtub. Telekast reklaamis Toomas Anni uut jõuluplaati. Ma väga vabandan kõigi tema fännide ees, aga mul pole õrna aimugi, kes on Toomas Anni, aga selle reklaami sihtgrupp ei olnud kohe kindlasti mina.

Aga tagasi ootamise juurde. See armas pere tuli üks pühapäev uksest sisse ja ma arvan, et üks kolmas lause kindlasti oli see, et minul ja Sirlil on ühel päeval sünnipäev. Sellega oli kohe kõik selge ja ma usun, et mõlemad teadsid mida ja kuidas täpselt edasi teha. Peale selle ütles Sirli, et nii väga kui talle ka need hüppavad ootajad ei meeldi, siis nemad ei ole selline pere kahjuks.

Mina jälle ütlen, et hüppajatele vahelduseks oleks jälle väga armas teha ilusaid pilte. Kui mina pildistama lähen, siis mina ju ka ei ole hüppaja ja ma just ootan selliseid ilusaid nunnutajaid :)

Oi nad olid siis armsad- musitasid ja kallistasid…

ja minu päev on suure plussi saanud kui ma pere laste südamed olen võitnud. Tähendab see seda, et lapsed teevad just seda, mida sa neilt ootad ja nad ise on nii õnnelikud, et üks suur inimene neist vaimustatud on.

Kuigi ma ei ole suur kõhtude suuruse asjatundja, siis ikkagi on mõnikord on aru saada, kas on väike või suur. See poiss seal kõhus igatahes laiutas kohe mõnuga ja Sirli ütles kah, et on mitu korda küsitud, et kas ta on kindel, et tal seal kaksikuid ei ole. Me nüüd kõigi edaspidiste küsimuste vältimiseks tegime pildi, et kõik saaks aru, et tegelikult on neid tibusid tal üldse kolm kõhus :)

Mul on nii, et kui mul tuleb mõte ja idee, siis ma proovin seda erinevates variatsioonides mitu korda kuni täiuslikkuseni :). Organza kangast on juba päris mitu meest pidanud lennutama, sest mul on tunne, et lennutamine on tema jaoks parim lahendus ;)

Kui eestalne on tagasihoidlik inimene ja ega naljalt kiitma kedagi ei kipu, siis Sirli saatis mulle isegi 2 meili, sest nagu ta ise ütles – kiitust ja tänu pole kunagi liiga palju :)

Ma ütlen ausalt, et nende pikikarva paide nimel tasub nii ennast kui teisi õnnelikuks teha…

Üks kõrvalepõige veel … Kui mujal maailmas on fotblogis lihtsad ja sõnatud. Kui siis väike sissejuhatus postituse alguses, siis mulle endale väga meeldib meenutada erinevaid asju ja seiku ja mõtteid, mis ühe või teise pildiga tekkisid. Seda, et nüüd kohe päris mitu teist blogijat samamoodi teevad, vot ma ei tea, kas olla uhke või see teine tunne, mida ma hetkel ei oska õige sõnaga väljendada…. ;)

Rubriigid: beebiootus, stuudios. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

5 kommentaari postitusele ootame

  1. soodomakomorra kirjutab:

    Too väike näpp nabas on üdini armas.
    Ja kuhu isa naba jäi:)?

  2. Lintsik kirjutab:

    Fantastilised portreepildid selle kangaga!!! Ja see pruun taust ohh nii kaunis ja… need ei ole ju päris tibud!?

  3. Rael kirjutab:

    Mulle tundub, et sa võid küll uhke olla. :D

  4. Rael kirjutab:

    Ma vaiksel piilun ka nii üht kui teis blogi ja viimasel ajal lähevad nood Eesti fotoblogid kõik kuidagi ühte nägu. Aga see tuleb võib-olla sellest, et mulle meeldivad lihtsalt ühte moodi inimesed … mine sa võta nüüd kinni.

  5. Nele kirjutab:

    Minu sõbrad :-) Pole neid ammu näinud, oli hea üle vaadata :-)

    Aga ma ei tea.. Need välismaa fotoblogijad, keda mina jälgin on kõik hirmsad jutustajad.. Ikka sama palju teksti kui pilte. Mulle isegi ei tule ühtegi sellist blogi meelde, kus ainult pildid oleks.. Võib olla on see minu valik muidugi juhus ja tegelikult pigem ei kirjutata.. Mulle meeldib nii üks kui teine, kui on midagi öelda, siis on ju tore, aga kui pole, no pilte on niisama ka ilus vaadata.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.