Lill

ootavad

Kui sul on väike laps ja ta lasteaias käib ning kui siis ühel päeval emale öeldakse, et laps tuleb tõsta teise rühma, siis esimese hooga on tunne, et see on maailma lõpp. Lapsel on ju seal sõbrad, mis siis, et laps ise on alles vaevu neljane. Paar aastat hiljem tundub see mure tühine, sest lasteaia lõpuks on juba uued sõbrad. Täna lugesin kohalikust lehest artiklit, kus kirjutaja rääkis, et kui pärast põhikooli kooli vahetada, siis gümnaasium on just see kool, mis jääb selleks kooliks, millest sa tulevikus räägid kui minu koolist. No ja kooli teevad paljuski just sõbrad, siis kas gümnaasiumi omad saavad nendeks oluliseimateks? Loomulikult mõnel õnnelikul veab ja tal on mõni sõber juba lasteaiast peale, aga lõpuks ikkagi räägitakse ülikoolist kui kohast, kus leitakse need kõige-kõigemad. Või vähemalt on tunne, et sealt võetakse ellu kaasa see kõige suurem hunnik :)

No ja mis seal ülikoolis veel  rohkem kokku seob kui see, mis toimub pärast loenguid. Aktiivsed inimesed ikka kogunevad ja leiavad tegevust ja siis edaspidises elus polegi midagi imestada kui samast ruumis olnud inimesed sulle teele ette satuvad. Piisab ühest ühendavast sõnast ja juttu jätkub ikka väga kauaks.

Nii ka nemad omavahel said tuttavaks, küll tuhanded kilomeetird teineteisest kaugemal elades, aga sama katuse all jätkus juttu kauemaks. Ja ohh ja ahhh nii lahe oli koos nendega nostalgitseda Ateena suvekursusest või Barcelona kevadkursusest…või :)… ning tuleb välja, et Eestis on hea elada ja eriti töötada. Kusjuures on minu teele jäänud päris palju neid, kes eelistavad tööd teha just siin kuigi neil oleks valida terve maailm :).

ja nüüd siis nende uus väike oma maailm…

Rubriigid: beebiootus, kodus. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.