Ma käisin ükspäev juuksuris ja seal ju ikka loetakse ajakirju nii kaua kui värv peas on :). Ma ka. Leidsin ühest ajakirjast ühe oma suvise pruudi artikli selle kohta, et millal lapsed peaks tulema ja mida mõtleb, tunneb ja ka kardab üks naine enne seda kui tal veel lapsi pole. Ma muidugi täpselt enam ei mäleta, mis seal kirjas oli, aga seda mäletan küll, et tahtis hüüda ja jaaaa kõik su kartused on põhjendatud ja asi on tegelikult hullemgi veel :)
Mina ka kartsin ja muudkui lükkasin neid lapsi edasi kuni tundus, et enam nagu ei ole kuhugi lükata ja töises plaanis oli ka selline mõnus pausi võtmise koht. Kuna mul aga nüüd ema staazi on ikka juba mõned aastad ja lapsi kah mitu, siis nüüd juba võin julgelt öelda, et seda rõõmu on palju palju rohkem kui muret. Möödas on need ajad, kus ma ajakirja lugedes kirusin, kuidas mõni naine suudab küll tite kõrvalt tööd teha ja mina nii saamatu olen, et midagi tehtud ei saa või siis kahe tite kõrvalt juhe ikka nii kokku jooksis, et kohe nõustaja käest nõu oli vaja küsida. Eks aeg ole see, mis oma ego on pärise väikeseks lihvinud ja lapsed maailma tähtsaimateks kasvanud on. Kõik on kuidagi nii mõnusalt paika loksunud, et ma mitte eluski oleks osanud mõelda, et kolme lapse kõrvalt jõuab nii palju teha ja on mida teha. Tööd on palju, töö on mõnus, lapsed on terved ja õnnelikud (just piilun aknast välja, kus minu kolm ja Ketlini sõbranna kõik neljakesi nii kenasti koos mängivad).
Samas ma ikka tunnen, et ma olen see üks äärmus. Ja lihtsalt olengi niimoodi koos lastega sealt teisest äärmusest tulnud. Nüüd ma käin mööda poode laste osakonnast laste osakonda kui ma kinokava vaatan, siis esimesena käin läbi lastefilmid, et kas midagi on uut või kui me lähme suurte filmi vaatama, kas siis lastele oleks ka midagi. Kui töögraafikut panen, siis vaatan, et ükski laste tähtis üritus mu töödesse ei satuks ning kui puhkehetke plaane teen, siis pole isegi sellist küsimust, et teeks need lastevabad. Iga laps peab saama seda – mina üksinda emaga- aega, nii see aeg ju lihtsalt kaobki käest. Kõik õhtud mööduvad lapsed seljas elamas ja ega ma ei mäletagi sellist hommikut, kus hommikult laste vahelt välja pugema poleks pidanud.
Eks iga ilma lasteta naine vaatakski mind imelikult ja palju lastega naised kah. Tunnistan ausalt, et umbes täpselt 8 aastat tagasi vaatasin ise kah samamoodi. Aga mulle nii meeldivad mu väikesed sõbrannad. Nad kuidagi mõistlikud või olen mina liialt lapsjumalate mõju all, aga nad ei sega mind nii, et ma tahaks neist puhata. Eks ma ju tean seda, et see aeg, kus nad minu käe otsas ripuvad on nii lühike ja juba homme võivad uksed paukuda ja mina saangi tagasi kogu oma aja. Muidugi ei tähenda see ka praegu seda, et keegi mul 24h seljas elaks. Ma ikka teen tööd ja saan sõbrannadega kokku ning suurte filme käime ka rohkem kui 50 korda aastas vaatamas :) … ja näete – juuksuris käisin ka. Kuigi aus olles pean ütlema, et Ketlin oli kaasas ja pärast käisime kahekesi kohvikus, nii et see päris ei loe :)
Pildi peal on tüdrukute kleidikapp :)… äkki on palju, aga samas on ju vahel nii armas, kui nad kolmekesi ühesuguste kleitidega on ja Kärdukas ei saa ju ainult õdede vanade kleitidega käi. Temal peab ka mõni oma olema. Ja ütleme nii, et minu riidepuude rivi on ikka väga kahvatu selle valiku kõrval :)
ja vot sellist kräppi koguneb meie majja kah suurtes kogustes. Ma ei saaks küll öelda, et me mingid tihedad hamburgeri sööjad oleks või igas ostukärus mõni üllatusmuna on, aga näed…aastatega muudkui koguneib neid vidinaid…
