Lill

päikesega pildistamine

Las nüüd tehnika gurud pööritavad silmi, aga ma ikka kirjutan kuidas ma päikesega pildistan. Sissejuhatuseks ütleks, teadjad mehed räägivad, et päikesesse ei tohi üldse pildistadagi – võtab ära nii silmanägemise kui ka fotoka. Aga ikka ju tahaks, sest näidatakse teda meile ju nii harva. Üllatusena ei tule ju kellegile, et päike võiks olla kas teel üles või teel alla. Kui ta seal keskel praeb, siis pole tast suur mingit tolku, sest ma ükskord proovisin. Isegi selili inimeste ees pikali olles, oli teda raske kaadrisse saada ja redelit mul polnud kaasas. Ütleme nii, et päike on kuskil kell 6 õhtul. See on super, sest kui piisavalt kaua venitada, kukub päike veel alla poole ja enam ei peagi mööda maad roomama et päike koos inimesega pildil oleks.

Päikese sätin alati inimese taha. Isegi külje pealt on jama. Kui ma tahan ilusat pilti, siis peaks inimene ju üldse tervenisti varjus olema, aga mulle meeldib ka päikese käes. Ütleme et on selline lauspäike ja päevane aeg. Sellises olukorras vaatan soengut. Kui on selline pead ligi, või pikad juuksed lhevimas, on väga lahe. Õrn udulokk ümber pea … ei ole alati nii lahe, aga väikese kiiksuga aura pilte ju ikka vahel võiks.

Kui nüüd inimene on paigas, tuleb hakata nuppe kruttima. Kunagi kui ma koolis käisin, siis ma imestasin, et mida on vaja keerutada. Ei saa siis öelda ära milline see õige suhe säril ja aval on. Muudkui jahuvad, et suhe peab olema õige ja suhe peab olema õige.  Mulle meeldib kui suhe ei ole õige. Mul on suhe tavaliselt täiesti ääre peale nihutatud. Väike vahele põige – kellele ei meeldi heledad ja helged pildid, need lähevad teise fotograafi juurde :). aga tagasi asja juurde…. panen enda lemmik ava. Mul on need tavaliselt väiksed numbrid. Ma kohe ei julge seda ava kinni keerata. Mõnes mõttes ka laiskusest, sest mul seal ikka on kuskil mõni plekk ja mida lahtisem ava, seda suurema tõenäosusega see välja ei paista ja pärast ei pea ps-s nii palju nokkimistööd tegema…. ühesõnaga lahtine ava ja suund objektile. Säri peaks ka panema. Nüüd ma vaatan targa näoga enda ümber. Eks kogemused juba ütlevad, kuhu umbes keerata tasuks ja mõnikord saab päris täpselt juba. Klõps ja pilk peale. Kas ja kes ja kui palju pildile jäi. Kuna tuleb ikka viimast võtta, siis üldjuhul ma ikka keeran säri veel lühemaks…nii kaugele, et nägu jääks ok :). Kui palju nüüd ära põleda lasen, see on juba täitsa maitse küsimus ja minu maitse lubab päris palju.

Onju kõik said nüüd targemaks :) Inimene seljaga päikese poole või soovitavalt üldse varju. Ja kui varjus on, siis oleks hea ka vaadata, mis pildistatava selja taha jääb. Ilusam on kui täpselt selja taga on ka natuke midagi tumedamat ja mulle endale meeldivad eriti suumiga kaugelt tõmmatud rohelised lehed :) Lemmikava ja säriga mängimine…ning egas seal suurt muud imetarkust polegi.

Kui ma pulma käin pildistamas, siis pruutpaar tavaliselt nii lihtsalt ei pääse. Neile tuleb lasta tasakaalustamiseks natuke päikest näkku. Ma nimelt välguga pildistamise võlusid veel avastanud ei ole. Lastega pered päikesevalgusest pääsevad, sest last on ikka päris keeruline veenda, käsi näo eest ära võtma, kui helesti päike silma paistab. Isegi suured inimesed mossitavad vahel :). Helestiga pildistades saab teha varjus süngeid öö pilte, aga päikesega ta võistelda ei suuda. Kui ikka päike teeb mingi varju valesse kohta, siis helesti seda ära ei võta. Sama on ka ainult helestiga. Mulle näiteks tondi varjud selja taga väga ei meeldi… ikka ilus ja helge peab kõik olema.

Näidiseks jalutuskäik kadriorus. Nii kahju, et meil selliseid parke rohkem ei ole. Mis siis, et seal Kadriorus niiiiiii palju käiakse, uusi nurki ja võimalusi on seal pea igaks korraks ja mis siis kui mõni koht kellegile tuttav juba tundub. Ma olen ju terve talve sama ruumis, sama seina ääres pilte teinud :)

alustuseks lapsed täitsa varjus ja taust on ka varjus.

see parempoolne on üks mu lemmikpilte sellest seeriast. Päike niiiii  õiges kohas.

näete jah ma ikka täitsa kõhuli maas…muru on ka kõrgem :) ..et ikka päike saada

seeriast – kuidas saada korralike perepilte. Ei saagi, kui lapsed otsustavad, et nad tahavd just seal teises kohas turnida. Ja mis siis et ei saa…näe saab muud ja mulle see parempoolne pilt meeldib palju rohkem nii kui teisiti :)

ma rääkisin jah ilusatest puulehtedest taga taustal ja mis siis, et päike on juuksed omale kaissu võtnud…nägu on ilus :)

parempoolne pilt on siis täies päikese säras. purskkaevu vesi annab veel oma heleduse juurde. Nüüd on see koht, kus saab proovida fotoka võimalusi ja umbes selline tulemus ka kaamerast tuli…

ma võin isegi numbreid öelda vasakpoolne f3,5 ja 1/400 ning parempoolne f2,8 1/125

täiesti varjus on ka imeline valgus. Parempoolne on küll mu lemmiktöötlusega, aga vasakpoolne on ilma suurema töötluseta. Et, mis see veel tähendab – vaatasin näo üle ja silusin natuke :)

vasakpoolne ISO 250 f3,5 1/00 parempoolne ISO 320 f2,8 1/100

parempoolne on raudselt üks mul lemmikkohti pildistamiseks. Tõstku käsi, kes on minu kaamera ette sattunud ja ma pole tal käskinud põõsasse minna…nii ma ei näe ühtegi kätt :)

Need pildid on tehtud ka täiesti varjus, aga fotokas ongi ju see imeline masin, millega saad näidata asju ka nii, nagu nad tegelikult silmale ei ole. Kui on selline ühtlane vari, siis on väga mõnus ja kerge asju heledemaks pildistada

siin on hea näide… kuna vasakpoolne on suunaga pimedama poole ehk et taamal on puud, mis valgus kinni püüavad, siis paremal on hele taevas. Selleks, et pildid sarnaseks saada muutsin ISO

vasakul ISO 320 f2,8 1/80 ja paremal muu sama, aga ISO 160

Kirsti pere sai nüüd kogemata nagu kooli õpikusse, aga näidismaterjal oli nii armas ja ilus. Tüdrukud täpselt sama vanad nagu Ketlin ja Liisu ja oi kui tuttavad nad olid. Ma ei tea mitu korda ma ütles, et meil on täpselt samamoodi…aga nii see oli… :)

Rubriigid: õues, pered. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.
Saada E-mail

11 kommentaari postitusele päikesega pildistamine

  1. Siret kirjutab:

    Selle vastu päikest pildistamisega meenuvad mulle kooliaegsed klassipildid. Ma olin alati kinniste silmadega või äärmisel juhul kissis, pisarad voolamas. Üldse kohe ei kannatanud sedaa eredat päikest näkku ja alati olen vastumeelselt piltidel, kui päike paistab näkku niimoodi. Lihtsalt minu silmad ei kannata, mis teha.
    Hea teada, et saab ka teisiti :)
    Mina tuleks ka kursusele, nagu ma siin ükskord ennegi juba ütlesin.
    Oskaks oma lapsigi vähemalt pildistada.

  2. Sandra kirjutab:

    sellel seerial tulevad 5Dle omased värvid väga hästi esile. ilusad pildid on!:)

  3. Katri kirjutab:

    Suured tänud, käisin täna ristitütre põhikooli lõpetamist pildistamas, suutsin meelde jätta vaid et 2.8 ja pigem vastu päikest. Muus osas kahveldasin nagu vana sööklamutt aga näib et 300st pildist saab 30 ilusat ka!

  4. Gerry kirjutab:

    Jah, küsiks samamoodi ilmselt ühe korduma kippuva küsimuse – “what’s in your bag?”

  5. Külli kirjutab:

    registreeruksin ka loominguliste nippide koolitusele. peale seda kui tehniline kursus naistele on peetud. ma tean ühte veel kes minuga tuleks.

  6. Nele kirjutab:

    Aitäh!

  7. Kairit kirjutab:

    Imekaunid pildid. Romaantikaaa, romaantikaaa…

  8. N. kirjutab:

    Oi kui palju kasulikku juttu! Väga ilus fotoseeria…nagu ikka :) Nüüd tahaks kõike seda ise ka proovida.

  9. Inga kirjutab:

    väga ilus õppetund! imeilusad inimesed:)

  10. Kristi kirjutab:

    Ah jaa, huvitav oleks teada, mis objektiivi oma piltide tegemisel kõige rohkem kasutad?

  11. Kristi kirjutab:

    Sellist lugu olen ma sinult ammu oodanud :) Sa võiksid tõsiselt mõelda mingite kursuste korraldamise peale (mitte selline foto AB aga just pisikesed loomingulised nipid, milleni sissejuhatavatel kursustel tavaliselt ei jõuta).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.